Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vikerkaar loeb. Kergluule kui kõrgluule

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Joel Sang «Tulge eile meile! Salme noortele ja vanadele» | FOTO: Raamat

(Hoiatus: järgnev on sõbramehekriitika sõna kõige otsesemas mõttes.)

«Mind on ammust ajast vaevanud küsimus, kust lastekirjanikud teavad, mida lapsed tahavad,» alustas Joel Sang 1981. aastal üht Keele ja Kirjanduse esseed. «Võib-olla omaenese mälestustest? Aga olud ja taustad on vahepeal muutunud ja lapsed ehk natuke ka. Nende tegelikke tahtmisi on väga raske ära aimata, sest laps pole hinnangutes sugugi iseseisev, vaid võtab kergesti omaks vanemate arvamused.» Ja isegi kui lapse soovid on teada, siis kas peaks kirjanik neile tingimata vastu tulema? Ja kas lasteluules peaks olema esiplaanil mängulisus või tõsidus? Olgu sisulise poolega, kuidas on, lasteluule võiks olla vähemalt vormilt laitmatu. Peatudes vene multikate lohakatel värsstõlgetel, oletas Sang, et võib-olla pakutakse lastele üldse liiga palju luulet, mis loob arvamuse, justkui kogu luule olekski paljas mula.

Need küsimused on endiselt tähtsad, isegi kui telekast enam päevast päeva halbu värsse ei kuule. Milline on hea lasteluule, mida peaks see taotlema, mis on selle funktsioon? Kas seda loetakse veel lastele kõva häälega ette või veerivad lapsed seda vabatahtlikult ise – võib-olla õpivad koguni pähe? Ja kust teab täiskasvanu, mis lapsele «päriselt» korda läheb?

Paistab, et lastele pakutav värssproduktsioon jaguneb enam-vähem viide-kuude liiki. On tundelisi palu sellest, et ema on hell, kodu(maa) kallis, sõbrad on head ja loodus kaunis. Need kõlbavad pidulikel puhkudel ettekandmiseks, mõnikord ka laulusõnadeks. (Kas aktustel veel värsse deklameeritakse?) Omakorda tähtsa alajaotise sellest moodustavad jõulusalmid.

Endiselt toodetakse moraliseerivaid, õpetlikke valmilaadseid palasid. Need osutuvad seeditavaks peamiselt tänu huumorile, mis võib olla ka päris must. Õigupoolest ongi moraliseerimine tihti pigem väline ettekääne, et musta nalja teha. Tähtis lasteluuleliik on pikemad jutustavad, ballaadilaadsed tekstid. Aga kõikidest liikidest kõige tähtsam, kõige peamisem on ikkagi huumor, olgu siis didaktilisel, mustal või nonsenss-kujul.

Ingliskeelses kirjanduses on omaette luuleliik light verse – kergluule ehk laitmatu viimistletud vormiga naljakad, absurdsed, paroodilised või mõtteta värsid. Vähem eneseteadlikul kujul esineb seda muidugi ka teiste rahvaste kirjanduses: Morgenstern, Brecht, Kozma Prutkov, Daniil Harms jt. Ka parim osa lasteluulest kuulub siia või vastupidi: light verse on lasteluule täiskasvanutele.

Eesti kergluule ajalugu pole veel kirja pandud. See kasvab välja rahvasuust ja lorilauludest, kulgeb üle sääraste teetähiste nagu krahv Manteuffeli «Hiir hüppas, kass kargas», Piirikivi «Viisk, põis ja õlekõrs» (1888), K. E. Söödi «Singel vingel ninaprill» (1923) ja nõnda edasi tipult tipule läbi Ellen Niidu, Hando Runneli, Eno Raua, Paul-Eerik Rummo, või kui sisse tuua täiskasvanutele adresseeritud kergluule, siis läbi Laabani, Vihalemma, Arderi, Rajametsa, A. Itskoki, Aapo Ilvese.

Viimased aastad on lisanud siia ritta mõne suurepärase saavutuse: Ilmar Trulli võrratu koondkogu «Rähni ravi» (2015), sel aastal Contra «Samal ajal sajal jalal» (vt arvustust PM 17.11.2017) ja nüüd Joel Sanga «Tulge eile meile!»

Sanga 1991. aasta raamat «Loomariik» kandis määratlust «Lastelaule alamale ja ülemale astmele». Aga see polnud tegelikult sugugi lasteraamat – sealsed naljad on enamjaolt tihedad, raskemeelsed, mitmemõttelised, mõistetavad peamiselt täiskasvanutele. «Tulge eile meile!» võiks aga, nagu alapealkirigi ütleb, minna korda nii noortele kui vanadele. Omast käest võin öelda, et vähemalt vana(de)le läheb küll. Ja kuna, nagu Sang kirjutas, laps võtab kergesti omaks täiskasvanute arvamused, siis võib suurte lugemismõnu kanduda üle väikestelegi.

Ants Oras on inglise nonsenss-luule kohta öelnud, et see on «õieti äärmine «l'art pour l'art» [kunst kunsti pärast], kuid vähimategi liigsete pretensioonideta». Ja kuigi meil kiputakse lasteluulet pidama pigem tarbekirjanduseks, on Joel Sanga salmid pigem puhas kunst. Nende teemad on rohkem ettekäänded keelenalja viskamiseks. Aga ühtlasi on need võetud kõige moodsamast nüüdisajast. Tegu on digiajastu lasteluulega, kus juttu äppidest, blogidest, narkotsist, kliima soojenemisest, ostlemisest, tantsusaadetest, sotsiaalmeediast ja muudest õudustest. Isegi geopoliitikast:

Fritsud, venkud, jänkid, japsid

aga üksteist suurt ei salli,

sest et sõdisid neil papsid

ega teinud kalli-kalli.

Lapsi, kelle hambad teksti peale ei hakka, abistavad arusaamisel Anne Pikkovi pildid, mis avavad varjatud tähendusi ka suurtele. Joel Sanga raamat näitab, kuidas kergluule võib parimal kujul olla ka kõrgluule («vähimategi liigsete pretensioonideta»).

***

Joel Sang

«Tulge eile meile! Salme noortele ja vanadele»

Illustreerinud Anne Pikkov

EKSA 2017

44 lk

Tagasi üles