Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Näitleja Deborah Kara Unger: nägin #metoo tulekut ette

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
PÖFFi külastanud näitleja Deborah Kara Unger ütleb, et nägid oma filmis #metoo kampaaniat ette. | FOTO: Liis Reiman

Rolf Peter Kahli (kunstnikunimega RP Kahl) filmi «Mõte ekstaasist» («The thought of Ecstacy») linastused PÖFFil  läksid täissaalidele – peamine põhjus ilmselt peakiri ning häbenemata naiseilu paljastav plakat.

Tegelikult on asi erootikafilmist kaugel, tegu on kunstilise linateosega, mis käsitleb omalaadses subtiilse pingestatusega rahulikus fluidumis seksuaalseid võimumänge, inimlikke komplekse, ihasid ja hirme. Silmapaistava kõrvalrolli teeb saksa juurtega Kanada filmidiiva Deborah Kara Unger (mänginud ka filmides «Crash» ja «Games»), kes ka seekordset PÖFFi külastab. Kohtun selle madala sensuaalse häälega kõneleva hapra, kuid väga terava ja enesekindla naisega Nordic Hotel Forumi all kohvikus. Intervjuu algul mängib taustaks «Somewhere over the rainbow». «Oo, väga hea, istume siia. See lugu on ju kümnesse!» hüüatab Unger.

- Film «Mõte ekstaasist» on väga huvitav. Poeetiline, intellektuaalne ja väga kauni pildikeelega. Kuidas linalugu sündis?

Aitäh, on hea kuulda, et teile meeldis. Enne filmi oli meil kahtlusi, aga nüüd, kui ka #metoo-teema on ühiskonnas väga teravalt esile kerkinud, olen kindel, et teeme õiget asja. Sest naiste intellektuaalne, emotsionaalne ja füüsiline ahistamine on kestnud juba liiga kaua. Tahtsime Torsten Neumanni (filmi produtsent ja stsenarist – toim) ja RP Kahliga läheneda sellele teemale delikaatselt, kuid igal juhul on näha, et ka #metoo on tegelikult filmi sisse kirjutatud. Kuigi vaatajale võib tunduda, et kaks naist (Ava Verne, Lena Morrison – toim), keda peategelane seksuaalselt ära kasutab, on vaid nukud minu tegelaskuju käes, on tegelikult asi vastupidi. Naised kontrollivad neid nägudeta ja maskides mehi, kes neid ära kasutavad.

-Mis on teie enda suhe #metoo-teemaga?

Tegelikult tuligi see teema filmi sisse peamiselt tänu sellele, et mina olen filmi kaasprodutsent. Mulle oli oluline, et naiste käes oleks võim ja et sellest tuleks intelligentne lugu. Mis aga puudutab minu enda suhet teemaga, siis vastaksin lausega filmist: «See ei oleks mitte järgmine peatükk, see oleks järgmine raamat.» Olen olnud tunnistajaks paljudele juhtumitele, kus naist on püütud ära kasutada. Olen seetõttu riidu läinud mitme stuudioga ning üks neist on praeguseks juba oma äriga ummikusse jooksnud. Ning ma tean, milline stuudio saab olema järgmine. Ma olen sõna otseses mõttes löönud ukse kinni ja öelnud: «F***k yourself!» Inimene, kellele ma nii ütlesin, oli hiljem muide pidevalt ajalehtedes. Mõistagi on see mulle kalliks maksma läinud, aga ma olen säilitanud eneseväärikuse. Filmis «Mõte ekstaasist» on ahistajaks reisil olev mees, kes filmi lõpuks teeb enesetapu. Nii juhtub paljudega neist.

- Siiani on «Mõte ekstaasist» linastunud Münchenis. Kuidas publik filmi vastu võttis?

Need, kes filmi sügavamalt vaatasid, said kindlasti aru, et see ei ole naisi alandav, nagu ehk pealiskaudsel vaatamisel tundub, vaid vastupidi! Need naised lihtsalt teesklevad, et  on vägivallaga leppinud, sisemiselt aga ootavad nad, et ahistaja sureks ja paljastaks ennast. Et ta seisaks alasti kogu oma kompleksides ja reaalsuses. Filmi peategelast Franki kummitab küll päevik minevikust, aga see on vaid metafoor. Tegelikult kummitavad teda hääled tema enda peas.

See on väga reaalne poliitiline lugu. Et Torsten on ka minu elukaaslane, on ta minult aastate jooksul kuulnud väga palju selle teemaga seotud lugusid. Mõistagi pidime neid filmi jaoks kõvasti ümber töötama. Kuid «Mõte ekstaasist» on ka minu vaikne kättemaks meie reaalsuse eest, kus võim on ebavõrdselt jaotunud. Mõelge näiteks selle patoloogia peale, et üks meeste naudinguid on ejakuleerida naiste peale. Lihtsalt jälestusväärne! Ka filmis on stseen, kus maskis mees püüab seda teha, kuid naine lükkab ta eemale.

-Nii et teie isiklikku kogemust on filmis palju?

Pigem minu naiselikku kogemust või siis ka sõpradelt kuuldud lugusid, kuidas needsamad ilma näota mehed on neid ära kasutanud. Filmis mõistagi räägime sellest metafoori tasandil. Ning on näha ka väga ilusat naiselikku sõprust: tüdrukud hoiavad filmis omavahel käest kinni, nad on sõbrad. See on õelik armastus kahe naise vahel, kes püüavad olukorrast välja saada, kuid minevikust pärit päevik ei jää paraku vait.

-Teie juhtumil toob naise elu meelelahutustööstuses kaasa palju ahistamist.

Jah, minu puhul küll. Aga laiemalt võib see olla mis tahes võimusituatsioon või tööstusharu: pangandus, restoraniäri, valitsus. See on ka põhus, miks oleme kaasanud Trumpi. Ka Trumpi on süüdistatud pedofiilias ja seksuaalses äraasutamises. Film on väga kriitiline Ameerika presidendi valikute ja näiteks ka kurikuulsa seina suhtes.

-Tegevus toimub aastal 2019. Miks?

Esiteks juba seetõttu, et just 20 aastat olen ma olnud meelelahutustööstuses. Ning kui hakata mõtlema nüüd avalikuks tulnud ahistamisjuhtumite peale, siis paljud neist juhtusid umbes aastal 1999. Ka Harvey Weinstein hakkas siis oma tegusid tegema. Nii et mitmes mõttes tundub, et just umbes 20 aastat tagasi hakati sellist koledat käitumist aktsepteerima.

-See on PÖFFi põhiprogrammis üks väheseid filme, mis oli vähemalt Tallinnas välja müüdud.

Ma ei tea, mis see põhjus võib olla. See film on keerukas mittenarratiivne reis ja filmil on ka fantastiline soundtrack. Võib ka lihtsalt silmad kinni panna ja nautida soundtrack’i, mis on juba iseenesest karakter. Selles on meelega kasutatud ka minu häält.

-Ma arvan, et üks põhjusi, mis film on välja müüdud, on ka see, et tegu on erootilise linalooga.

Seal on muidugi erootika sees, aga see on perversne. Ei ole mõeldud, et inimene tunneks end seda vaadates hästi. Ning mõnelgi stseenil lasi RP kesta kauem, kui on mugav. Kui me oleksime tahtnud teha erootilist filmi, siis seal poleks olnud hirmu, poleks olnud ilmselgeid piinamisstseene, kus naine teeb endale haiget, pöörab siis ümber ja küsib: «Kas see on ok?» Ennekõike on need ikka erootilised võimumängud, mis toimuvad lihtsalt seksuaalses maailmas.

-Internetis on kommenteeritud, et see film on, nagu oleks David Lynch tahtnud teha arthouse-pornofilmi ja siis sattunud sellest liiga vaimustusse.

(Naerab.) Pornograafia on ikka hoopis teistsugune žanr. See tähendab reaalset seksuaalakti kaamera ees ja see on selleks, et tõmmata käima inimesi, kes on pornograafiast huvitatud. «Mõte ekstaasist» räägib seksuaalpoliitikast, seksuaalsetest võimumängudest, piinamisest, ärakasutamisest ja haiget tegemisest. Ning muidugi kättemaksust.

-Lynchi mõju on minu arvates filmis siiski tunda.

Jaa, muidugi võib seal seda olla. Paljud inimesed on ära tundnud ka Antonioni.

-Tuntuks saite filmiga «Crash». Mis te arvate, miks?

Jah, sellest on nüüd saanud kultusfilm, sest David Cronenberg oli lihtsalt oma ajast eest.  See on hoiatav lugu sellest, mida tehnoloogia võib tulevikus meiega teha. Ja nüüd ongi tulemus näha: inimesed ei puuduta enam üksteist, kõik istuvad oma nutitelefonides. «Crash» on muide ka üks RP Kahli lemmikfilme ning filosoofilises plaanis on Cronenberg Kahli mõjutanud küll. «Mõte ekstaasist» pole aga isegi enam hoiatav, sest ahistamine on tänapäeval juba väga reaalne.

- Kas teis on näitlejana midagi, mis paelub režissööre, kes teevad veidi teistsuguseid filme? Mõtlen selle all sõltumatuid filme ja paljuski ka erootilise alatooniga filme.

Kui mõtlete «teistsuguse» all erootikast, siis erootilised on minu enam kui 60 filmist vaid kaks. Aga ma olen mänginud näiteks ka  Emilio Esteveze filmis «Santiago de Compostela», kus ma olin ahelsuitsetajast naine Sarah. Eelmisel aastal tegin filmi «Vengeance: a love story» koos Nicholas Cage’iga, ja kuigi see räägib vägistamisest, ei ole tegu erootilise filmiga. See põhineb maailmakuulsa kirjaniku romaanil ning räägib kolme põlvkonna naistest, kes maksavad kätte kohutava vägistamise eest.

- Mis on need rollid, mida teile endale meeldib teha?

Rollid on nii erinevad, kuid kõik nad tähendavad mulle mingit isiklikku emotsionaalselt transformatsiooni. Tihti mängin ma karaktereid, kes mulle endale üldse ei meeldi. Aga siis hakkan mõtlema, et ka nendel inimestel on ju ema ja isa ja kõik on kellegi lapsed. Vaatan läbi tegelase silmade ja püüan aru saada, miks ta selliseks jõletiseks on muutunud. Väga paljusid inimesi juhib tegelikult nende sügav isiklik lein. Mõned suudavad seda hästi varjata, teised on aga nii haavatud, et lihtsalt käituvad halvasti. Ma püüan siiski alati lähtuda empaatiast ning leida igaühe seest üles selle katkise lapse.

- Kas on mingi roll, mis on teid inimesena muutnud?

Keha ei tee tegelikult vahet näitlemise ja reaalsuse vahel. Kõik rollid on tõstnud minu teadlikkuse taset. Kuid eriti sügavalt on meelde jäänud, kuidas olin Rwandas koos Roger Spottiswoode’iga ja tegime filmi «Shake hands with Devil». Vabadel päevadel käisin ümbruskonnas ringi ja kohtusin kohalike inimestega. Nägin, kuidas kirikuseinal oli rinnuni ulatuv verejälg. Elasin kaks kuud koos täiskasvanutega, kes olid elu jäänud, ja nende lastega. See pani mind mõtlema, et vahel saavad konfliktid alguse väga väikesest asjast, aga tagajärjeks on kohutav lõppmäng.

Kõik need kogemused on pannud mind inimesi rohkem hindama ja nägema, kui väärtuslik iga indiviid on. On nii tavaline, et anname pidevalt hinnanguid: ah, milline tropp, ah, milline bitch. Seda pole vaja! See on lihtsalt meie õnn, kui meile on antud paremad võimalused, aga see ei näita meie väärtust.

- Olete teinud koostööd kolme kuulsa Davidiga: David Croneneberg ja «Crash», David Lynch ja teleseriaal «Hotel Room» ning David Fincher ja «The Game».  Mida nendelt õppisite?

David Cronenberg on nagu vaikne dirigent. Ma ei tea, kuidas ta seda saavutab, kuid võtteplatsil ei ole mingisugust hierarhiat. Kõik on võrdsed. Toitlustaja on sama tähtis kui Holly Hunter või operaator. Me töötame kõik ühel leheküljel ilma pikemate arutelude või ületundideta. Kõik lihtsalt kuidagi teavad, mida teha. Tema perekond oli ka võtteplatsil ning eriti karmide stseenide vahel tehakse ikka kõvasti nalja.

David Lynch aga pani mind lihtsalt kogu aeg naeratama ja ei midagi muud!

David Fincheril on jälle suurepärane silm detailide peale. Ning ta ei jätnud järele enne, kui oli saavutanud maksimaalselt kauni kaadri. On suur nauding olla kellegi läheduses, kellel on arenenud stiilitunnetus. Muidugi jätab ta ka näitlejatele mänguruumi, kuid ikkagi mingi struktuuri sees.

- Olite esimene kandalane, kes võeti vastu Austraalia rahvuslikku draamakunstiinstituuti.

Jah, ma üldse ei lootnud seda! Arvasin, et nad olid purjus sel päeval, kui mind vastu võtsid. Läksin sinna kooli, kuna sellel oli väga hea maine, ja olen väga õnnelik, et sain seal õppida selliste inimestega nagu näiteks neljakordne Oscari-võitja, filmikunstnik Catherine Martin.

Erinevalt teistest pidin aga kõik oma koolitööd esitama «neutraalses Austraalia dialektis», nii et kõik oma Shakespeare’id tegin nii. (Naerab.) Samal ajal olid teises hädas Põhja-Ameerika dialekti õppimisega, nii et saime üksteist vastastikku aidata. Aga igal juhul, kui kooli lõpetasin, ei saanud keegi aru, et olen Kanadast.

- Olete käinud paljudel casting’utel ja öelnud, et vahel teate juba casting’ule minnes, et ei saa seda rolli. Miks te sinna ikkagi lähete?

See on casting’ute puhul 99 protsendil juhtudest nii, et rolli ei saa, ja sellega tuleb arvestada. Alati on lõplik valik seotud poliitikaga, samuti keemiaga režissööri ja lavastaja vahel. See on nagu armuafäär. Kuid seda tuleb võtta kui kogemust ja võimalust teha tööd huvitavate inimestega. Mina näiteks olen käinud casting’ul koos Daniel Day Lewisega.

Samuti ei maksa solvuda, kui sind seekord ei valitud, sest väga tihti jääd ikkagi meelde ning stuudio võib sind tulevikus mingisse muusse rolli kutsuda. Seda on minuga palju juhtunud.

- Mis mulje PÖFF on jätnud?

Imeline festival! Ning eesti inimesed on nii sõbralikud! Kõik minu saatjad ja vabatahtlikud ja kogu PÖFFi meeskond. (Hotelli kõlaritest kostab Pöffihundi ulg.) Oi, see ju festivali hunt? Kas pole mitte märgiline, et hetkel, mil ma teie festivali kiidan, hakkas hunt ulguma?

Deborah Kara Unger

  • 51-aastane Kanada näitlejanna
  • Läbilöögifilm oli David Cronenbergi «Kokkupõrge»
  • Mänginud sellistes filmides nagu David Fincheri «The Game – tahad mängida?», Brian Helgelandi «Arved klaariks», Norman Jewisoni «Mees kui orkaan», Geoffrey Saxi «Valge müra», Christophe Gansi «Silent Hill», Jon Avneti «88 minutit», István Szabó «Päikesepaiste»
  • Kokku on tal osatäitmisi rohkem kui 60 filmis ja telesarjas
Tagasi üles