Kopamehe kannatused kell kuus pärast sõda

PÖFFi võistlusfilm «Ekskavaator» Foto: Kaader filmist

See on film, mis avab Eesti publikule Lõuna-Korea vähetuntud lähiminevikku. Kim Kang-Il on endine eriüksuslane, kelle teeneid kasutati 80ndatel toimunud demokraatiat pooldavate meeleavalduste maha surumiseks. Tänaseks on ta minevikus korda saadetud koletuste käes piinlev ekskavaatorijuht, kes tahab leida põhjuse kõigile neile piinadele, mille käes kannatavad tollases mahasurumises osalenud sõdurid.

• «Ekskavaator» Lõuna-Korea 2017
• Režissöör Ju-hyoung Lee, osades Um Tae-woong, Kim Kyung-ik, Shim Jung-wan
• Linastub PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastused 30.11, 01.12 ja 02.12

Kang-Il lõgistab mööda nimetut Korea linna ringi oma tanki meenutava ekskavaatoriga, otsides endisi relvavendi ja ohvitsere. Kõik kamraadid on samasugustes hädades nagu ta isegi, neid kummitavad minevikuteod ja ühiskonna suhtumine nendesse. Toimunud meeleavaldused on vahepeal saanud uue spinni ning neid nimetatakse nüüd riigi demokratiseerumise väärtuslikuks osaks. Sõdurid, keda režiim kasutas meeleavaldajate vastu on jäetud üksindusse ja segadusse, nende vaimse tervise kokku kukkumine on jäetud unarusse ning küsimus, miks nad seda kõike tegid, on mugavalt võimude poolt unustatud.

Mööda sõjaväelist käsuahelat kõrgemale liikudes kohtab Kang-Il üha paremal järjel olevaid mehi. Kõik nad väidavad, et neil polnud toimepandud tegudes valikut ning ka nemad kannatavad. Kuid me näeme selget vahet sandistunud või joomarlusse uppunud reamehe ning mugavat kesklassi elu elava kindrali kannatuste vahel.

Ka Kang-Ili retk jääb lõpuks ikkagi impotentseks, vastust tema küsimusele polegi. Stsenaariumi on kirjutanud ka siinmail tuntud lavastaja Kim Ki-Duk, kes osales filmis produtsendina. Tema filmide austajad tunnevad ära teatava käekirjalise sarnasuse, ka «Ekskavaator» meenutab mõnd koani, mis võib endas vastust peita, aga tõenäoliselt seda seal siiski ei ole.

Jääb õhku küsimus: «Milleks see kõik?», mida korrutab ka filmi enda kangelane. «Ekskavaatori» eesmärgiks ei olegi vastuseid pakkuda vaid juhtida tähelepanu neile, kes on sattunud ühiskondlike jõudude ohvriteks. Sest vastuseid, kahjuks, ei olegi.