Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ebainimlik eksperiment: järjest kaks ööpäeva Soome filme

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Soome filmide kaheööpäevane filmimaraton on kohe algamas | FOTO: Marko Kivimäe

Vapper vabatahtlik Karl Johannes Viik võttis Postimehe palvel osa 24.–26. oktoobrini Soome 100. sünnipäevale pühendatud filmimaratonist, kus näidati 48 tundi järjest Soome kultusfilme. Siin on tema ehedad muljed ja läbielamised sellest ebainimlikust katsumusest.

Algul olin mures. 48 tundi järjest ärkvel olla on suur katsumus. Veel suurem katsumus on kogu see aeg veeta kinosaalis, vaadates ainult Soome kultusfilme. See konkurss tundus mulle absurdne. Eriti hirmsaks tegi asja see, et mu kõhutunne ütles juba sooviavaldust saates, et just mind valitakse selleks välja. Teadsin juba tunde ette, et mingi lolli juhuse pärast olen mina see õnnelik. Kuid äkki ma olin lihtsalt ainus loll, kes ennast kirja pani?

Kohapeal oli algul inimesi palju. Saal oli praktiliselt täiesti täis, kui esitati Aki Kaurismäki filmi «Pidä huivista kiinni, Tatjana». Naljakal kombel leidis viimane osa filmist aset Balti jaamas ja Kalamajas. Kohe pärast avafilmi valgus saal juba pooltühjaks. Siis näidati filmi «Arvottomat» ehk «Worthless», samuti Aki Kaurismäki. Ning pärast seda filmi jäi meid saali vaid seitse.

«Pidä huivista kiinni, Tatjana», režissöör Aki Kaurismäki. | FOTO: Kaader filmist

Umbes sellest punktist alates mõistsin, kui suur katsumus tegelikult ees seisab. Silmad juba kipitasid. Kõrvad huugasid. Heli ja valgust oli minule liiga palju. Huumorimeel täiesti haihtunud. Pärast kolmandat filmi jäi saali neli vaatajat. Siis kolm, sest üks tõusis ootamatult püsti ja lahkus. Ju siis ei jaksanud rohkem. Viimaseks filmiks oli retro-õudukas, mis jättis väga hea mulje. Kahjuks kogesin seda ainult kahe kinokaaslasega.

Sain selgeks, et nendest filmidest on raske eraldi kirjutada, ilma et jutt ei muutuks igavaks ega iseennast kordavaks. Missuguste märksõnadega kirjeldaksin kõiki neid filme, mida nägin? Stiilne, sest enamik filme sellel maratonil olid valminud aastatel 1960–1990. Maagiline aeg, kui naistel olid juuksed lokkis, meestel väärikad vuntsid, kuklast kasvas uhke mullet ning kõik suitsetasid toas. Mõnus oli vaadata seda täiesti omamoodi retromaailma. Sellest puges sisse isegi mingisugune nostalgia.

Lahkusin kinost lõpuks laupäeva hommikul kell viis. Jõudsin koju ja sain paar tunnikest magada, kuid pidin juba kell üheksa naasma kinomajja. Seekord võtsin teki kaasa. Täna tuleb palju pikem päev. Muretsen tervise pärast. Pole vahepeal süüa jõudnud. Silmad vajuvad ise kinni. Soome keel hakkab kuidagi palju tuttavamaks muutuma.

Hommikul oli saalis peale minu neli inimest. Tegelikult see väike publik meeldis mulle. Palju mugavam filmi vaadata ja tekib kohe palju isiklikum ühendus. Kahjuks on saalis jahe. Istun siin mantli ja tekiga. Äkki olen haigeks jäämas?

48 tundi Soome filmi, see pole nõrkadele. | FOTO: Marko Kivimäe

Filmi keskel vajusin ära. Ärkasin vahepausi lõpus, just siis, kui järgmine film peale hakkas. Piinlik tunne.

Enamik aega oli lihtsalt rõve olla. Kümme minutit pausi ja siis kohe järgmine film peale. 40 esimest minutit vaatasin huviga, kuid pärast seda hakkasin juba toolil nihelema, mõeldes, millal see ükskord ometi läbi saab. Kohe, kui tiitrid hakkasid jooksma, tundsin, nagu kivi langeks kaelast. Kümme minutit värsket õhku pole mulle kunagi nii palju tähendanud. Vahepeal leidsin, et ei suuda oma keha liigutada. Tahan, aga ei suuda. Mantliga istudes hakkas vahepeal palav, kuid ma ei suutnud ennast ettepoole kallutada, et see ära võtta.

Tehnikaga oli aeg-ajalt probleeme. Vahepeal katkes film poole pealt, kuid jätkus paar sekundit hiljem, kord olid subtiitrid kas valed või puudulikud. Pidevalt ärritas mind see, kui proovisin filmile keskenduda ja keegi astus Sinilinnu uksest saali. Paariks sekundiks täitis saali vali muusika ja lõugamine ning keskendumisvõime kadus. Eriti ebameeldiv oli juhus, kui poolpurjus mees jalutas läbi saali oma mantlit tooma ning jäi keset teekonda seisma, et ühe vaatajaga veidi juttu puhuda. Samal ajal film käis.

Siis, kui kuumaks köeti Soome saun... Soome kultusfilmide 48-tunni-maraton- | FOTO: Liis Reiman

Mingil hetkel pandi saunad valmis. Üks punane buss ja täispuhutud telksaun kinomaja hoovis. Võtsin paljaks ja lendasin lavale, tundsin, et kinosaalis ei suuda ma rohkem olla. Poolteise saunatunni ajal ühines minuga neli soomlast, kes pärast lühitutvustust suhtlesid edasi omas keeles, mida ma absoluutselt ei oska. Kirss tordil oli muidugi see, kui keegi neist midagi hirmus naljakat ütles, siis vaatasid kõik mulle otsa sellise pilguga, nagu ma oleksin algusest peale naljaga kaasas olnud. Palju värskem tunne on nüüd. Mõte on puhas. Lõhnan nagu suitsusaun. Mõnus olla.

«Calamari Union». | FOTO: Kaader filmist

Palju hiljem. Asjad ei tundu head. Kogen unepuuduse tõttu hallutsinatsioone. Kuulen, kuidas ma pilgutan. Iga kord, kui silmad sulen, siis kumiseb mu peas bass. Näen võhivõõraste inimeste näos tuttavaid pilke. Ekraanil olev pilt sulab kokku ja silmad lähevad fookusest välja. Pean ragistama ajusid, et mõista, mis tegelase ning esemega täpsemalt filmis tegu on. Tõesti on üks loll eksperiment. Kuid filmid on head. Paljud tunnevad mu ära kui selle vaese 48-tunni-poisi. Avaldavad mulle kaastunnet, nagu põeksin mingisugust kergelt ravitavat, aga piinlikku haigust.

Tasuks lubati mul postreid välja valida ja endaga kaasa võtta. Ühikatuba on nüüd nagu galerii, seinad on täielikult kaetud Soome näitlejatega.

«Täälta tullaan elämä!» Soome pungid 1980. aastal. | FOTO: Kaader filmist

Pärast filmi «Täälta tullaan elämä!» tekkis mul huvitav küsimus, mille hiljem oma vanematele esitasin. Kuna filmi sisuks oli eelmise generatsiooni punkarid, küsisin emalt ja isalt, kas nad on kunagi pidanud minuvanusena kusagil lageda taeva all magama. Jäin vastustega rahule.

Iga film tekitab uusi soove ja ideid. Tahaks suvel Peipsi järve äärde minna. Tahaks kunagi vanamoodsa autoga sõita. Tahaks kodust põgeneda ja oma endise elu täiesti maha jätta. Tahaks sõpradega koos lühifilmi teha. Lõpuks hakkasid need filmid mulle meeldima ka. Enam ei ole see «Soome filmide» omapära takistus, vaid pigem suur intriig. Tunnen juba näitlejaid ära, kindlate produtsentide stiili ja erilisi omadusi. Aki Kaurismäki ja Matti Pellonpää tõusid kiiresti kõige suuremateks lemmikuteks. Filmide seast soovitaksin kindlasti «Arvottomat», «Calamari Union», «Kaasua, komisario Palmu» ning mitut veel, mida nimetada ei mäleta.

«Arvottomat». Tahaks vanaaegse autoga Peipsi äärde sõita. | FOTO: Kaader filmist

Selles ongi selle eksperimendi suurim nõrkus. Vaikselt hakkavad filmid ja nende sisu ununema, eripära haihtub, vaimukad ja meeldejäävad tsitaadid mattuvad uute alla. Lõpptulemusena olen väsinud, oskan osaliselt soome keelt ja tunnen suurt austust meie kallite naabrite filmikunsti vastu.

Tagasi üles