/nginx/o/2017/11/07/7289833t1h68dc.jpg)
Üsna aeglaselt kulgedes jutustab «Pall» põhimõtteliselt kaasaegset paradiisist välja ajamise lugu, kus sel korral pole peategelasteks mitte mao võrku langenud Eeva ja Aadam, vaid välise kurjuse ohvriks sattunud õde-venda Isoké (Yabom Fatmata Kabia) ja Amin (David Karoma).
Paradiisiks on neile koduküla Nigeerias, kus inimesed elavad pealtnäha idüllilist elu. Teevad tööd ja utsitavad lapsi kooli minema. On moslemid ja kristlased ning samas ka traditsioonilised aafriklased. Päike särab ja põlvkonnad elavad harmooniliselt koos.
Kui küla poiste viimane jalgpall põõsas puruneb, on see küll kümne-aastasele Aminile suur mure, kuid täiskasvanud ei paista selle peale ülemäära kurjad olevat. Suur häda tuleb hoopis külla hoopis siis, kui sinna saabub islamistlik Boko Haram – organisatsioon, kelle tõlgitakse kui «lääne haridus on keelatud».
Siit saab alguse Isoké ja Amini teekond «Rootsi poole».
On kujutatud kultuuride vahetumist loodusrahvalikust araabiakonservatiivseks – näiteks sellega, kuidas ühel hetkel võtab nooruke Isoké midagi põdemata pluusi vahetamiseks rinnad paljaks, mõnda aega hiljem aga leiab kaitset talle kui kristlasele loomuvastasest burkast. On räägitud näljast ja janust sel hiidpikal teekonnal ning ka inimkaubitsejate seksuaalvägivallast nende abil edasi pääsemist ootavate naiste kallal.
Sellegipoolest ei ole see tõenäoliselt kõige raputavam ega mõistmist süvendavam film immigratsioonist, mis viimastel aastatel tehtud. Ehk on asi näitlejate nollywoodlikus puisuses või tegelaskujude suhteliselt vähesel määral välja arendatud karakterites. Või siis selles, et stsenaarium on pigem nagu naivistlikuvõitu.
Aga – nagu naivistide maalid – on ka see naivistlikus stiilis film silmale lihtsalt ilus vaadata.
«Pall» («Balon», Itaalia 2017)
režissöör Pasquale Scimeca
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)