Korea anarhistide tragöödia näitab rahvuslust kui teiselt planeedilt

PÕFFi eriseanss «Anarhist kolooniast» Foto: Kaader filmist

Korealaste rahvuslikud kannatused anneksiooniaastail ja koloniseerijamaa Jaapani enda sotsiaalsed probleemid saavad ajaloolises draamas «Anarhist kolooniast» kokku.

Loo keskmes on kaks ajaloolist isikut – korealasest anarhist Pak Yol (Je-hoon Lee) ning tema jaapanlannast aate- ja elukaaslane Fumiko Kaneko (Moon Choi). Nende lugu tõmbab Euroopa-keskse mõtlemise ja ajalookirjutusega harjunud vaataja kui teisele planeedile, mis justkui on tuttav, aga samas näeb välja päris teistsugune.

Kaneko filmikarakter tegeliku ajaloolise isiku sünnist saadik traagiliselt kulgenud elulugu väga aimata ei luba. Kinolinal on ilus ja iseteadlik noor naine, kes paneb poliitaktivistist korealasele sujuvalt «käpa peale».

Rahvuslus, etniline vihkamine, anarhism, sotsialism, noorte revolutsionääride naiivne toimetamine ja küünilised poliitilised mängud valitsuses – kui vaadata neid nähtusi 1920ndate Jaapanis annab see hea erapooletu distantsi ja teistsuguse lähenemise teemadele, mis lähedalt vaadates inimest enamasti neutraalseks ei jäta.

Kahe noore ja ilusa mässuhuvilise elu sõlmpunktiks filmis saab 1923. aasta Kantō maavärin Jaapanis. Nagu kiiresti selgub, ole ženžennijuurte alla variseva majatolmu eest kaitsmine sugugi põhiline probleem.

Maavärinale ja tsunamile, mis nõudsid eri andmetel 105 000 kuni 142 000 inimelu, järgnesid pogrommid katastroofipiirkonnas elanud korealaste kallal. Ning Jaapani valitsus, kes küll osaliselt püüdis korealasi rahvamassi «karistusoperatsioonide» eest kaitsta, kasutas olukorda ära dissidentidest vabanemiseks. Selle tulemusena sattusid uurimise alla ka Pak ja Kaneko.

Kui pärast kino sukelduda Wikipediasse – ja tõenäoliselt meelitab too kaasakiskuv film seda tegema nii mõnegi vaataja – selgub, et Paki ja Kaneko eludest saanuks ilmselt mõlemast eraldigi kvaliteetse ajaloolise miniseriaali jagu materjali.

Mässulise korealase filmiloole eelnenud ellu mahub osalemine keelustatud 1. märtsi liikumises. Kümnendeid pärast stsenaariumi lõppu aga Põhja-Korea armee kätte langemine ning vaatamata sellele, et tema sünnilinnaks oli tänase Lõuna-Korea territooriumile jääv Mungyeong, surm aastaid hiljem poolsaare kommunistlikus põhjaosas.

Iroonilisel kombel puhkab tänapäeval Mungyeongis hoopis tema jaapanlannast armastatu põrm. Sest kuigi filmis ilmutavad Jaapani politsei esindaja rahvuskaaslasest Kaneko suhtes kaastunnet, oli ta päriselus siiski rohkem kangelanna anastatud korealastele.

Kaneko filmikarakter tegeliku ajaloolise isiku sünnist saadik traagiliselt kulgenud elulugu väga aimata ei luba. Kinolinal on ilus ja iseteadlik noor naine, kes paneb poliitaktivistist korealasele sujuvalt «käpa peale». Pigem jätab hajevil boheemlase mulje hoopiski mees, kes on läinud ajalukku kui mitme anarhistliku liikumise asutaja.

Sellele, miks üks jaapanlanna okupeeritud rahva võitlust võitlema asuda võis, vihjavad filmis tema kaasmaalastest politseinikud oma kaastundes. Ta oli samuraisuguvõssa sündinud vallaslaps, kes sai tunda tolle fakti stigmat kõikvõimalikes aspektides kuni selleni, et Kaneko ema kaalus tema bordelli müümist.

Kuigi Jaapan ja Lõuna-Korea on tänapäeval mõlemad n-ö lääne poolel, pole nende kahe riigi suhted sugugi okkavabad.

Souli hinnangul pole Tokyo siiani Teise maailmasõja ja eelnenud anneksiooniaastate ülekohtu eest piisavalt vabandanud. Jaapan aga on teatud süü kandmise suhtes siiani tõrges.

Osaka ja San Francisco linnade sõprussuhted rikkunud nn lohutusnaiste monument. Foto: Eric Risberg/AP

Osaka meer näiteks teatas nädal tagasi, et plaanib katkestada sõpruslinna suhte San Franciscoga USAs. Seal avati nimelt monument Jaapani armee poolt seksiorjusesse sunnitud nn lohutusnaistele – see on kuju, kus kätest hoiavad kinni korealanna, hiinlanna ja filipiinlanna.

Selle kõige ning ka traditsioonilise Euroopa sõja- ja okupatsioonifilmi valguses tundub kuidagi üllatav viis, kuidas «Anarhist kolooniast» kujutab jaapanlasi. Mitte ainult filmi kangelanna, vaid ka politseinikud ja kohati isegi ministrid on empaatia ja õiglustundega inimesed. Ära on küll tähistatud ka need pahad jaapanlased, kes tormasid maavärina järel tuhandete kaupa korealasi lintšima, kuid kurjusest pole tehtud okupeeriva rahva olemuslikku omadust.

«Anarhist kolooniast» (Lõuna-Korea 2017)

režissöör Joon-ik Lee