Hiina kilplaste külateater maapähklite ümber

«Bangzi meloodia» (Hiina, 2017) Foto: Kaader filmist

Papist lavakujundust meenutavad imekaunid mustvalged maastikud, pidevaks künniks-külviks sobivates vattides ja kohati igas mõttes äärmiselt kilplaste moodi ringi tormav külarahvas ning pika püssiga karvases vammuses külahull loovad «Bangzi meloodias» justkui mingi hiina külateatri atmosfääri.

Ja just külateatrit, ehk täpsemalt öeldes lausa ooperit, peagi saabuvad ülemused filmis olevalt rahvalt nõuavadki. Saabub käsk ning tuleb jagada rollid ja asuda harjutama.

Valitakse kohalike jaoks klassikaline ooper, mille pealkiri on sellele kilplale igati kohaselt «Printsessi peksmine». Loomulikult on printsessi roll tolles tükis eriti auväärne saak, mis antakse küla siredaimale tütarlapsele Xiaofenile (Huijuan Zhang).

Samal ajal aga jätkub igikestev kollektiivne sebimine ühisvaraks kuulutatud maapähklitega ja lõpmata kauplemine tööpunktide üle.

Uut pinget lisab põlluproletaarlaste ellu lisaks kiirete tööde kõrvalt ooperi harjutamisele ka lubatud maareform. Selle juures pakub rahvale eriti huvi see, kellele peaks saama praegu külahullu käsutuses olev maatükk.

Hull (Zhibing Li) ise aga hoiab juba ammusest üldpinget üleval sellega, et jookseb mööda küla püssiga ringi ning paistab oma mõttetegevuses isegi veel rohkem maapähklites kinni kui tavaline külaelanik, kes ka nendega aiva askeldab.

Ainus, kes paistab hullust tõsiselt hoolivat, on seesama põllutööprintsess Xiaofen. Tal on ühtlasi ka romantilised tunded hullu poja Shu Mani (Yahao Zhang) vastu, aga poja suhe isaga näib märksa problemaatilisem kui potentsiaalse minia oma.

Kui alguses teeb pidev kaootilisevõitu sebimine filmi ehk pisut raskesti jälgitavaks, hakkab tasapisi saabuma selgus. Mustvalgele lööb sekka ka värve – põllurohelist ja kommunismipunast – ning kogu rõhutatud teatraalsus, eriti muidugi hullu oma, muutub järjest nauditavamaks pildiks.

Vaatemängu käigus selgub, kuidas hull oma mõistuse kaotas ning miks on lastud tal nii pikalt ja piiramatult lihtsalt ringi kollitada. Samuti mõistab, et miks on just maapähklid kõige tähtsamad.

Ning lõppeks on fanaatiline kommunistliku töö ja kangelaslikkuse loogika Marxist Maoni kulgeva punaikonostaasi all perfektses religioonide sünkretismis vana usuga hingede ümbersündi.

«Bangzi meloodia» (Hiina, 2017)

režissöör Dasheng Zheng