Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Grand prix' napsas film üksikust külamehest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peategelane vana üksildane mees (Akylbek Abdykalykov). | FOTO: Kaader filmist

Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on selleks aastaks läbi. Tervikuna mõjus tänavune repertuaar värskendavalt mitmekesiselt. Sügavmust komöödia kohtus müstilise ulmemaailmaaga. Mõistagi oli valikus filme, mis avasid inimhinge sügavamaid keerdkäike. Üks nendest, «Öine avarii» («Tunku Kyrsyk»), pälvis ka magusaima auhinna, festivali grand prix’.

«Öine avarii» juhatab meid räämas Kõrgõzstani külla, kus toimetab tasapisi üksik vanaldane mees (Akylbek Abdykalykov). Ta teeb juhutöid, elab oma päevi näinud majakeses ja püüab hakkama saada põlgusega, mis langeb talle ühiskondlikus hierarhias kõrgemal seisjatelt.

Linateos on üles võetud Kõrgõzstanis kauges Õsõkköli järve äärses maanurgas, mis oli nõukogude ajal populaarne suvitamispaik. Filmile püütud kaadrites avavad end vaataja silme ees möödunud režiimi jäänukid: tühjad puhkemajad, lagunevad esindushooned, vanad elumajad ning tolmused teed. Ning selle keskel nukrad heidikud, kelle hulka kuulub ka filmi peategelane.

Mehe eluolust kõnelevad kiletatud majakatus, askeetlikult sisustatud ruum koos nurkadest piiluvate tolmurullide ja põrandal vedelevate tühjade pudelitega. Pere on vanamehe täielikult hüljanud, isegi tema oma poeg sõimab teda koeraks. Tal pole kedagi, ainult teised külajoodikud. Mida muud sellises olukorras teha kui pärast tööd pits tõsta?

Empaatiline vaade

Temirbek Birnazarov tunnetab suurepäraselt üksildaste maasoppide nukrat argireaalsust ja maailma poolt unustusse jäetud inimeste hingepiina. Ta ei mõista heitunuid hukka, pigem vastupidi, läheneb neile empaatiaga. Sellest ka filmi «Öine avarii» võlu. Linateos on seda kõnekam, et ääremaadel lokkav vaesus ning sinna jäänute üksildus on ühelt poolt küll aktuaalne teema, kuid samas ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu. Pole harv, et probleemidest kõneledes kiputakse süüdistama kohalikke endid. Küll heidetakse ette vähest ettevõtlikkust, tööisu puudumist, kehvapoolset haridust. Kriitika külameeste kohta, kes rüüpavad poe ees odavat õlut, on igapäevane nähtus.

On hinge soojendav, kui režissööri sümpaatia kuulub tegelasele, kes ei pälvi just sageli ühiskonna silmis mõistmist – üksik vana mees, kes rassib päeval tööd teha, ent õhtul tõmbab pitsi hinge alla.

Tervitatav, et PÖFFi kavva jõuab igal aastal filme, kus on valitud Ida-Euroopa kinole omaselt suurlinnakära asemel tegevuspaigaks pisikesed külad. Ka selleaastases põhivõistlusprogrammis oli «Öise avarii» kõrval teisigi filme, mis avasid veidi ääremaade tasast olelust. Nii juhatas Ukraina linateos «Värav» vaataja veel hüljatumasse paika – Tšornobõli keelutsooni. Siinkohal on ehk paslik meenutada, et mullusegi PÖFFi ühe auhinnatuma põhivõistlusprogrammifilmi, «Idapoolne bisnis», tegevus toimus vaeses Moldova väikelinnas. Nii et vähemalt filmikunstis väikesed linnad ja hääbuvad külad veel elavad.

Vanamees ja ingel

Kui «Öisele avariile» midagi ette heita, on see tugevate karakterite puudumine. Kui vanamees tiksub sündmuste arenguga kaasa, siis teine keskne tegelane, tundmatu naine (Diana Jakob), jääbki mõistatuseks. Naine saabub mehe ellu siis, kui ööpimeduses vaenlasega arveid klaarima kihutanud vanamees sõidab talle otsa.

Vanast mehest saab õilis hing, kes püüab avariis viga saanut aidata ja tema haavu ravida. Naise isikut ja motiive jääb varjama saladusloor. Kes ta on? Kuidas ta öisel ajal inimtühja küla kanti sattus? Miks ta paranedes vanamehe juurest ei lahku? Sümbolistlikku tähendust saab välja lugeda filmi aluseks võetud Talip Ibraimovi jutustusest «Vanamees ja ingel». Viimase järgi mõistame, et filmis rõhutakse vastandusele. Ühel pool on alkohoolikust vanamees, teisel pool noor naine ehk antud jutustuse järgi ingel.

Duo mõtestamisel võiks minna kaugemalegi. Viiteid vanamehe ja ingli motiivile võib leida mütoloogiastki. Teame ju lugusid inglist, kes saabub vanamehe ellu, annab tema elule mõtte ja kaob siis jälle. Sellest hoolimata jäi filmis ajuti häirivaks karakteritega, eriti nende omavaheliste suhetega seotud ähmasus. Võime küll spekuleerida ja taustateadmistele toetuda, ent sõnatu naistegelane ei andnud filmile nii palju, kui võinuks.

Võrdluses teistega

Just selle valguses võib öelda, et karakterite arendamise mõttes pakkus põhivõistlusprogramm kindlasti tugevamaid kandidaate. Mõjuvaim oli Dylan Thomase viimastest elupäevadest vändatud poeetilise linateos «Ja enam surm ei valitse siis» («Dominion»), mille eest pälvis Rhys Ifans ka parima meesnäitleja auhinna. Film pendeldab filosoofiliste mõtiskluste, alkoholivine, deliiriumi ja teadveloleku piirimail, ent suudab sellegipoolest maalida pildi, või siis vähemasti režissööri visiooni möödunud sajandi ühest suurimast poeedist. Meisterlik saavutus.

Näitena võib tuua teisegi poeetilise linateose – Sulev Keeduse värskeima filmi «Mehetapja/Süütu/Vari», mis pälvis peapreemia parima muusika ja operaatoritöö eest. Kolmeks sümbolistilikult ühendatud lühiepisoodiks jaotuv «Mehetapja/Süütu/Vari» mängib lahtiste otstega. Film toetub paljuski mütoloogiale, ent filmi üle laotunud salapäraloor on pigem trump kui miinus. Mõtleme kasvõi Maara (Rea Lest) peale, kes on sunnitud abielluma mehega, keda ta ei armasta. On 19. sajand, porine, külm Eestimaa. Maara võib võtta hobuse ja minema ratsutada, ent kuhu tal minna? Pilti pole vajagi, et mõista sündmuste võimalikke suundi. Nagu pole vaja ka sõnu, et mõista Maara ahastust… Samuti üks linateostest, mida võib pidada üheks põhivõistlusprogrammi eredaimaks filmipalaks.

Samas on teada, et mida rohkem filmi üle mõtiskleda, seda enam hakkab film end avama. Pigem on küsimus selles, kas film on piisavalt tugev, et sellele pärast kinosaalist lahkumist tähelepanu pühendada. Hoolimata teatavatest küsitavustest on «Öine avarii» juurdlemist väärt, ehkki ei saa öelda, et oleksin kinosaalist lahkunud just vaimustununa. Mida rohkem film hinges talletus, seda poeetilisem ja soojem näis ühe vana üksildase mehe rännak sel inimestest hüljatud maal.

Nii et võib vast ikka väita, et võit läks õigesse kohta. Juba ainuüksi seetõttu, et «Öine avarii» on läbinisti empaatiline. Maailmas, kus igal rindel toimiv hukkamõist on saanud trendiks, vajame rohkem mõistmist ja oskust panna end teise inimese nahka. Temirbek Birnazarov on seda silmas pidanud. Ja need, kes on filmi näinud, mäletavad kindlasti filmi viimaseid minuteid… Võib-olla ei saagi säärase lõpplahenduse eest pälvida muud kui festivali Ggrand Prix’.

Tagasi üles