Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Luule muinasjutu vormis

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Triin Soomets | FOTO: Pm

Triin Soometsa ligi 60-leheküljeline väikseformaadiline raamatuke «Targa ja rumala jutud» sisaldab 14 lühemat proosateksti. Formaalselt. Nagu head muinasjutud ikka, lõpevad kõik kenasti ja igavalt. Tõlkes: nõnda hästi, et paremini enam ei saagi.

Klassikast on asi muidugi kaugel, samas ei puudu muinasjutulised elemendid. Need on tekstides ilusasti mõnel kujul olemas. Kangelased ja nende seiklused. Või siis aja tinglikkus. Neid lugusid võiks jutustada igal pool ja igal ajal. Mõni neist on rohkem tänapäevas kinni, mõni vähem.

Raamatus olevad lood on pildilised muinasjutud. Sellised, mis maalivad silmade ette olukorra ning värvivad selle sõnaosavalt ja nauditavalt loetavatesse vormidesse. Nad on poeetilised, lüürilised, filosoofilised, sotsiaalsed...

Nad on luuletused. Lõdvalt koos seisvad luuletekstid, mis on lahti harutatud lauseteks ja pikemateks lõikudeks. Iseenesest pole proosaluuletustes midagi uut ega katastroofilist, siiski võivad nad muinasjutuvormides kaotada midagi oma olemusest.

Samas, päris 14 proosaluuletusest, olgu see või pooleleheküljeline või veidi enamat, kogu ehk raamatut kokku ei pane. See on asja üks pool. Teine pool on see, et autor ehk nägigi neid tekste muinasjuttudena. Ses mõttes, et loeb see, mida autor nendega väljendada tahtis. Vorm oli tema teha. Aga see, kuidas neid loetakse, ei ole tema kontrolli all. Seega, alati võib panna end peaaegu autori nahka, mõelda, mida tema mõtles, kui neid tekste kirjutas. Peaaegu, sest isegi kõige lähedasem inimene ei tea päris täpselt, mis teises toimub, saati veel võõras.

Aga niipea, kui tekst on läinud suuremasse ruumi, kui on kirjutaja arvutis olev fail, hakkab ta elama oma elu. Ükskõik, mida autor neid tekste kirjutades mõtles või tundis või tegi, ta ei vastuta mitte kuidagi selle eest, kuidas lugeja need vastu võtab.

Minu kui lugeja jaoks on need lood muinasjutuvormi pandud luuletused. Sellised, et kui nad oleksid natuke tihedama tekstiga, oleks lugemiselamus ehk intensiivsem. Ja mõte ei läheks poole teksti pealt lappama.

Muinasjutud lubavad autoril teha mõttelisi kukerpalle, hundiratast visata, sõnu sildadeks painutada. Ja seda Triin Soomets teeb. Ehk see ongi selle raamatu kõige suurem pluss. Näiteks kuidas väike poiss läheb kummituselt allkirja võtma või kuidas karu tahab saada inimeseks. Ja saabki. Hakkab tegema tööd, mis on enamasti igav ja raske. Aga toob paljudele kasu.

Nojah, kena on ju mõelda, et sinu tehtud töö toob paljudele kasu – muinasjutuline element – tšekk! Samas on kõik see, mis keskendub mehe-naise bullshit’ile, suhteliselt tabav. Näiteks armastuse otsimise jutt või lugu sellest, kuidas naine Maa telge otsis. Või see, kuidas mehel pea sees valgeks läks. Üks kogu ilusamaid jutte oli aga see, milles jutustati, kuidas sild inimestele vastu tuli.

Muinasjutud lubavad tõesti teha uperpalle, aga seda lubavad ka luuletused. Niisiis, kui need lood kirjutada mõttes väikesteks luuletusteks, on sel raamatul hoopis teine jume.

Kui aga mõelda sihtgrupi peale, siis lapsed need kindlasti ei ole. Üldise arusaama järgi loevad ju lapsed muinasjutte. Noored? See on kahtlasem. Oleneb. Kes loeb, kes ei loe... Samas on neis lugudes elatud aastad. Kogemused. Sellised, mida noortel enamasti ei ole, nad lihtsalt ei jõua neid hankida nii ruttu. Õnneks.

Niisiis on need muinasjutu vormis luuletused mõeldud vahest neile, kes on aastatelt ehk vanainimesed (loe: nelikümmend ja rohkem), aga hingelt ja vaimult noored. Samas väga kindel ei ole, et tänapäeva eesti autor üldse mõtleb sihtgrupi peale. Tahaksin väga eksida... Niisiis, kuna sihtgrupi küsimus on natuke lahtine, siis ehk nii ongi. Kõigile, ja otseselt mitte kellelegi?

Raamatu kaanekujundus on pigem tagasihoidlik kui suurustlev. Jällegi, ei oska öelda, kas ta torkab ka raamatupoe lettidel silma või jääb pigem tagaplaanile. Kõik sõltub vaatajast.

Sisemine kujundus väärib märkimist ainuüksi seepärast, et on illustreeritud. Ja font on samuti sümpaatne. Kui seestpoolt oleks külgedele ehk pisut rohkem vaba ruumi jäetud, oleks raamatut veidi lihtsam käsitseda, praegu peab seda lugemiseks veidi murdma. Barbaarsus, mida võinuks lihtsa liigutusega vältida.

***

«Targa ja rumala jutud» | FOTO: Raamat

Triin Soomets

«Targa ja rumala jutud»

Allikaäärne 2017

64 lk

Tagasi üles