Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Kallid inimesed, palun ärge olge vaesed!»

Kontserdiarvustus. Tommy Cash ja Winny Puhh Kultuurikatlas.

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tommy Cash laulis ja tantsis, täites suurema vaevata üksi hiiglasuurt lava, partneriks vaid hiiglaslik videoekraan. | FOTO: Mihkel Maripuu

Winny Puhh ja Tommy Cash moodustavad lavapartneritena suhteliselt harjumuspäratu, ent samas ülimalt loogilise koosluse. Nende kahe kultuuriline DNA on üsna sarnase koodiga, mõlemad on rohkem self-made friik kui ready-made popstaar; nende artistikuvand ja looming põhinevad algupäralt suuresti paroodilisusel ning imagoloogiline külg on selgelt intensiivsem – ja minu meelest ka tugevam – kui muusikaline.

Eneseiroonia ja eneseparoodia on elusa ning küpse kultuuri tunnus. Eesti kultuuril on suhtelisest noorusest ja väiksusest tulenevatel põhjustel selles vallas alati suuri puudujääke olnud. Seda üllatavam ja meeldivam, et kahel kohalikul skeenel – raskemas rokis ja hiphopis – on praegu tippu tõusnud artistid, kelle loomingu tähendus ei asu mitte objekti-, vaid metatasandil.

Veel üllatavam ja meeldivam, et need kaks läinud laupäeval ühe õhtu jooksul samale lavale astusid. Welcome to the freak show, ladies and gents! Kultuurikatla black box'i 1500-kohaline saal oli välja müüdud. Märkimisväärselt kõrge piletihind (viimases otsas koguni 35 eurot, mille eest võib siinmail sageli näha ja kuulda rahvusvahelise kaliibriga artiste) tingis, et kohal polnud peaaegu üldse publikut Winny Puhhi ja Tommy Cashi algupäraste subkultuuride skeenedest: ei roki- ega räpirahvast. Peamiselt üksnes kraega särgid, kammitud habemed, ööklubikleidid ja -meigid.

Ehk kahe sõnaga: korralikud inimesed. Silmatorkavalt paljudel ees selline nägu, nagu kirjeldatud ühes Tommy Cashi hitis: «Oh, I think I win a lotto. OMG, can you believe me brother?»

Eluterve debiilsus. Winny Puhh omas elemendis. | FOTO: Mihkel Maripuu

«Teil kõigil on karma issue,» andis kohaletulnutele diagnoosi Winny Puhhi solist Korraldajaonu ning ilmselt oli tal õigus. Winny Puhhil on üldse peaaegu kogu aeg õigus, sest debiilsuse, hulluse ja maitsetuse oma firmamärgiks kujundanud ansambel naudib kojanarri privileege. Sealhulgas ka privilegeeritud juurdepääsu tõele ja õigust selle karistamatule kuulutamisele.

Samas – ja paljuski eelnevast tulenevalt – on Winny Puhh väga tüütu bänd. Kindlalt kõige tüütum bänd Eestis. See on nende leib. Eks nad ole aastaid selle nimel ka teadlikult tööd teinud...

Võtkem kasvõi Korraldajaonu falsetiga lauluhääl, mis on lihtsalt born to be irritating. Enamik Winny Puhhi lugusid – iseäranis «Vanamutt», «Nuudlid ja hapupiim» ning «Maksa võlg ära!», mis tulid laupäeval ka esitamisele – on alati tekitanud minus kontrollimatu soovi kedagi kägistada. Ilmutades profülaktilist meelt ja sotsiaalset vastutustunnet, kuulasin ja vaatasin seekordset kontserti, seistes algusest lõpuni ühe turske turvamehe kõrval.

Tommy Cashi ja Winny Puhhi kontsert Kultuurikatlas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Pean tunnistama, et olen Winny Puhhi pidanud kõik need nüüdseks juba enam kui paarkümmend aastat «vaese mehe» Die Pohhiks. Viimane, kui keegi juhuslikult ei tea, oli Põlva skeene omaaegne valitseja, kes suutis olla vähemalt sama vaimukas ja gruuviv kui tänane Winny Puhh, olemata sealjuures hetkekski tüütu. Winny Puhh võttis millalgi 1990. aastate teise poole alguses sealt sujuvalt üle, kus Die Pohh pooleli jättis, ning on toonud Põlva pila-metal'i lipu barrikaadidelt tornitippu.

Ilmselt olen olnud Puhhi suhtes natuke ülekohtune. Kas rohi oli Die Pohhi aegadel ikka nii roheline? Pigem peaks avaldama avalikku respekti Winny Puhhi kuttidele, kes suudavad peaaegu veerand sajandit pärast ansambli asutamist olla veel ikka nii cool'id, et pealinna noored naised on nõus karjakaupa saalist nende juurde lavale ronima. Kohe kontserdi alguses, veel enne esimesi noote.

Laupäevasel kontserdil täpselt nii juhtus. Tean artiste, kes kasutavad sellist atraktsiooni oma live’i lõpus – näiteks Steel Panther («17 Girls in a Row») ja Necro («Horney Honeys») –, aga Winny Puhh tegi selle massiaktsiooni ära kohe alguses. Sisuliselt introna. Klientide muutmine tooteks on mõistagi nutikas käik – siit on meil kõigil palju õppida.

Paraku jäid lavale roninud naised selleõhtuse show’ ainukeseks eksklusiivseks atraktsiooniks. Kedagi polnud seekord lae all rippumas, lava oli dekoreerimata (mäletan, et millalgi aastate eest kasutas bänd selleks otstarbeks kuusepuid). Winny Puhhi napakaid kostüüme ja pillimeeste (pool)paljast ihu oleme ilmselt juba kõik varem näinud. Kuni tüütuseni. Mis on tegijate poolelt ilmselt eesmärk omaette.

Muusikas tõmbas Winny Puhh taas kord vett peale mitmele žanrispetsiifilisele muusikalisele klišeele, eelkõige muidugi metal’i omadele. Mis tõmbas omakorda minul – kapseldunud ja kalestunud traaditaadil – keti kiiresti maha. Ei ole mõnus istuda seltskonnas, kus kõik naljad on sinu kulul...

Kontserdi lõpus tõi mu hämarasse hinge heledat valgust üks ilus soov, millega bänd oma auditooriumi – ja mulle tundus korraks, et eelkõige just personaalselt minu – poole pöördus: «Kallid inimesed, palun ärge olge vaesed!»

Juhatades sellega ühtlasi sisse järgmise esineja, kelle puhul on rikkus juba tema nimesse rahvusvaheliselt mõistetavate märkidega sisse kirjutatud: Tommy Cash (TOMM¥ €A$H) – eesti kultuuri uusim ja suurim ekspordiartikkel; mees, kelle loomingulise pärandi tähtsust hakatakse võib-olla aastakümnete pärast mainima ühes lauses koos Georg Otsa ja Arvo Pärdiga. Pisikese rahva suur poeg! Artist, kes tegi paroodiast ja perverssustest kõrgkultuuri!

Vana kooli standarditega muusikasõbrale näeb Tommy Cash välja ja kõlab oma loomingus nagu inimene, kes on mitmest olulisest asjast väga valesti aru saanud. Veel eelmise sajandi lõpus oleks sellisele antud kiiresti debiiliku diagnoos, mõni haritum ja õrnahingelisem oleks nii tema loomingut kui ka isikut määratlenud eufemistlikult camp’ina. Tänapäeval arvatakse, et ta ise ning tema tegemised on cool’id. Tasus seda 21. sajandit ikka oodata! Issanda loomaaed on muutunud palju liigirikkamaks. Ning seda täiesti üldaktsepteeritud ning enesega suurepäraselt toime tuleval moel!

Tommy Cashi ja Winny Puhhi kontsert Kultuurikatlas. | FOTO: Mihkel Maripuu

Tommy Cashi alatoidetud keha, süütu silmavaade ning retrolõikega vuntsid annavad talle lunastajailme, mis segatuna perverssuse piire kompava visuaalfantaasia, venepärase bling- ja trash-esteetika, forsseeritud slaaviliku inglise keele aktsendi, pealtnäha justkui error-meetodil disainitud riiete ja soengute, teatraalse megalomaania (nerd’ist wannabe gängsta), naivistliku koreograafia, minimalistliku muusika ning kultiveeritud androgüünsusega annab tulemuseks ülimalt veetleva ja originaalse artistikuvandi, mida on viimase aasta jooksul mõistma ja hindama hakatud ka piiri taga.

«I love you all but I’m sick of people,» laulab Tommy Cash. Seda sorti relvitukstegevalt geniaalseid paradokse on täis kogu tema isik ja looming, mille kultuurilise maatriksi vundamendi leidmiseks tuleb semiootiliste koodide jäneseurus kaevuda väga sügavale, ilma et põhja kätte saaks. Sest need koodid on postmodernistlikult voolavad ja eest libisevad.

Tommy Cash – see «real professional original rap superstar» – on praegu suurem kui elu. Paroodia on saanud tõeluseks. Ja seda oli laupäeval kontserdil näha ja kuulda. Nii lavalt, kus Tommy laulis ja tantsis, täites suurema vaevata üksi hiiglasuurt püünet, partneriks vaid videoekraan; kui ka saalis, kus publik jälgis iga tema sõna ja liigutust ülevoolava imetlusega. Cash on oma küpsuseksami juba korduvalt sooritanud – ta on valmis kõigeks ning kõigiks, kes on temaks valmis.

Tema looming ja artistikuvand paigutuvad sellele joonpeenele ja hämarale alale, mis jääb väga halva ja geniaalse vahele. Alguses eelkõige paroodiana mõeldud värk on hakanud elama oma elu, olles samal ajal ise immuunne võimaliku parodeerimise suhtes. Kes suudab seda parodeerida, võib käimas oleval friikide ajastul arvestada feimi ja sulliga.

Nii Winny Puhh kui ka Tommy Cash asuvad oma loominguga teatud mõttes väljaspool kriitikat, kuna nad on endale ise kaanoni loonud. Ja üleüldse: ajad on muutunud. Nagu laulis oma Eurovisiooni võiduloos soomlaste Lordi: «jokers soon will be the new kings». See «varsti» on möödas, «uued kuningad» on kohal!

***

Tommy Cash ja Winny Puhh

Kontsert Tallinnas Kultuurikatla black box’is 2. detsembril

Tagasi üles