Kes siis veel, kui mitte meie − keskpärased inimesed?

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo "NO34 Revolutsioon" etendus Varssavis Teatr Powszechny's. Foto: Ene-Liis Semper

«Ma olen tavaline lihtne inimene nagu teie. Ma kutsun teid kõiki üles. Ärge oodake kauem.» Valge spreivärviga kiiresti pihustatud tähed tänavasillutise ristkülikukujulistel plaatidel, on õhtupoolik, kuid modernne tänavavalgustus ning neljarajalisel bulvaril sõitvate autode tuled valgustavad kirja selgelt välja. Pihustajal on olnud kiire, kõik tähed on lastud ühekordse ja ebaühtlase joaga ning siis ilmselt kiiresti öhe lahkutud, tähtede kuju on robustne, midagi ilusat ei ole siin taga aetud, siin on tahetud midagi öelda. Need on sõnad, mille oma hüvastijätukirjas ütles 54-aastane tagasihoidlik keemik Lõuna-Poola väikelinnast (vt ka Laur Kaunissaare artiklit 18. novembri Postimehes), enne kui ta protestiks Poola võimude vastu end avalikult põlema pani.

Selles kirjas on veel sõnu. 15 punkti, kõik algavad sõnadega «Ma protestin». Ta protestis vabaduse piiramise vastu, ahistamise vastu, ülbuse vastu. Ta kutsus üles kõiki midagi tegema, sest «kuigi see kõlab vanamoodsalt, sobib küsimus ometi tänasesse: kui mitte meie, siis kes? Mida peame meie, kodanikud, tegema oma maal? Kui mitte nüüd, siis millal?» Tikud tema kõrval laual, kirjutas ta, et võimupartei PiSi ega tema eesmärke ei pea ära keelama, sest «nende valijad on meie emad, vennad, naabrid» − aga eesmärkide saavutamiseks tuleb olla demokraatlik, see aga tähendab: austada teiste vabadust. «Ma armastan vabadust üle kõige. Ma loodan, et mu surm raputab paljude südametunnistust, et ühiskond ärkab ja et te ei oota, kuni poliitikud teevad midagi teie heaks − sest nad ei tee midagi! Ärgake! Pole liiga hilja!»

Minust sõidab mööda keskklassi auto, sumedad esituled libisevad pahkluude kõrguselt üle jalgade. Tõstan pilgu. Teisel pool ristmikku paistab teater.

*

Õhtupoolik. Suur raudteejaama atmosfäärist tuttav seinakell hakkab lähenema seitsmele, avar vestibüül on inimesi täis. Kuulen poola, vene, prantsuse, inglise, saksa keelt. Raamatulettide vahel trügivatel meestel on kõigil peene lõimega ülikonnad ja valged või olematud juuksed. Diskreetselt libiseb ruumi ka Ene-Liis, tal läks kohtumine pikemaks, vestlus Mickiewiczi instituudi juhatajaga oli mitmel korral katkenud, sest juhataja sai pidevalt telefonikõnesid, kus nõuti aru, kes on tänaõhtust esietendust rahastanud. Juba. Juba enne esietendust on higistavatel noormeestel teada, et see lavastus ei tohiks juhtuda.

Nad ei keela seda ära, oh ei, nad lihtsalt «küsivad». Uurivad. Reguleerivad. Tõstavad ridu ümber. Kuni ei viitsigi enam varjata, et pruunika lauaplaadi all, kõigi pilkude eest varjatult kannavad nad tihedalt oma puusade ümber argpükse. Ikka ja jälle tõstab nende käsi telefonitoru, nad teavad, et see, mida ei ole veel juhtunud, ei tohiks üldse juhtuda, teavad nägematagi, nad ei tahagi näha, nad ei taha, et keegi näeks seda. Ka nende emad, vennad ja naabrid ei tohi näha − ega teha. Vaatan kella. Kümme minutit Kafka «Protsessi» esietenduse alguseni. Distsiplineeriva kõlli asemel avatakse saaliuksed ja inimesed valguvad saali.

Foto: Plakat

*

Kõnnin üle ristmiku ja proovin tagaõuest sisse saada, kuid see on tõkestatud kõrge taraga ning väraval on koodlukk. Jalutan teatri ette. Seal ripub suur plakat, mille südames on rusikas, mis pigistab haakristi. Selle kõrval teine plakat, millel valgussõõri sees Batman, taevasse lastud kujutis illusioonist, kes tuleb ja aitab. Plakatite kõrval mängukava, meie nime taga «Rewolucja». Selja taga tõmbab suur harvester maa seest välja kände, nende juured moodustavad tiheda võrgustiku. Teatriesine on väike, kusagil siin käivad õhtuti enne etenduste algust vanaprouad palvetamas, et inimesed teatrisse ei läheks. Kusagil siin jooksid ühel õhtul kohale radikaalid ja hakkasid kaklema teatrisseminejatega. Keegi ei tohi sisse minna. Ei tohi. See on Teatr Powszechny, «Teater Kõigile». Kõnnin tagaõue. Värav on endiselt suletud.

Esimesed prožektorid ei süttigi kunagi. Kõik tuled põlevad juba sisenedes, lava on muutunud suureks kinniseks ruumiks, kõrged lillelise riidega kaetud seinad ulatumas maast esimeste töörõdudeni, nende keskel laua taga istumas vanaproua ja vaatamas televiisorist Poola päevakajalist telesaadet. Ma ei saa kontrollida, kuid olen üpris kindel, et Kafkal sellist stseeni ei olnud. Istume robustsele tribüünile, see kõigub veidi meie sammude all, ja vaatame lavale, kuhu on investeeritud kogu raha, mis tribüüni pealt kokku hoitud. See on Krystian Lupa, Poola teatri elava legendi lavastuse esietendus. Pool Euroopat on siia kohale sõitnud, et näha Lupa sõnumit maailmale − kuid see on sõnum Poolale.

Enne etendust välja jagatud paberilehtedel ei varja Lupa oma raevu süsteemi vastu, mis on tagasi tulnud sealt, kuhu ta arvas, et on selle koos oma eakaaslastega juba ammu toppinud. Nagu kõik temaealised poolakad on ta näinud peaaegu kõike, milleks inimene on suuteline. Neli päeva enne Lupa sündi tapeti tema kodulinnast mõnesaja kilomeetri kaugusel kirdes koonduslaagris 18 000 juuti, sest nad olid juudid. Kogu oma elu töötas ta Nõukogude Poolas, nägi selle argist elumahlu väljarutjuvat vägivalda, koges igapäevast vaikset ja mitteteatraalset, vahel peaaegu märkamatut, õhtuti peaaegu unustuse hõlma vajuvat brutaalsust. Siis vabanemine, õhu liikumine, mõned aastad tagasi isegi julgus tunnistada, et ta on gei (Lupa oli siis 65), ning nüüd ikkagi olukorras, kus ta improviseeritud kavalehel kirjutab: «Me oleme teel tumedasse ABSURDI. Absurdi, mis on kummaliselt lähedal tänase Poola absurdsustele ja dialoogidele.» Kuid ei ole minu asi Poola sisekliima osas seisukohta võtta. Ma olen siin riigis olnud vähem kui neli tundi, ma tulin lavastust vaatama.

*

Meie näitlejad keerlevad dervišitena üle lava. See on itaalia lava, klassikaline olukord, kus näitlejad asuvad kõrgemal pjedestaalil ning publik vaatab nende poolt alt üles. Kui kunagi ehitati Berliinis Volksbühne (Rahvalava) teatrit, siis korjati raha tööliste annetustest, ning kuna töölised nõudsid, et kõik peavad olema võrdsed, tõsteti lava küll traditsiooniliselt kõrgemale, kuid pingiread tehti kenasti samale tasapinnale, jättes tagumistes ridades istujatele vaid nõrga lootuse nautida kuuldemängu.

Foto: Tiit Ojasoo

Näitlejad värisevad nüüd nagu haavatud haavalehed, sisemine tõmblus ähvardab neid seestpoolt puruks rebida, kuid sellest hoolimata proovivad nad üles ehitada midagi poeetilist, silda ühelt nähtamatult kaldalt teisele, konstrueerida inimmõistuse ja tatiga midagi, mis võiks kesta edasi ka pärast meid. Hiljem kohtumisel publikuga ütlevad vaatajad, et Poola füüsilise teatri uhke traditsioon on hakanud hääbuma, aga võib-olla on just keha see, mis esimesena hakkab ilmutama rebenemise märke − ja viimane, mis lõpuks alla annab. Tahe murdub alati enne kui selgroog.

*

Lavastus kulgeb aeglases tempos, kuulsas lupalikus orgaanikas, kus räägitakse vaiksel loomulikul häälel, liigutakse mõõdukalt ning teatraalne tihendatus tekib visuaalsete pingete, tegevuste rütmide ja lavalolijate täpse hingelis-psühholoogilise ning intellektuaalse plaani väljajoonistamistel, aga mitte teatraalsetel pursetel. Teises vaatuses lebab peategelane rohkem kui poolteist tundi reformvoodil, kõnelevad teised, tema on paralüseeritud, tahtetu, elu absurdsusest lömastatud inimene − ja ometi vaatan poolteist tundi teda. «Minu lavastused elavad, mitte ei imiteeri elu,» ütleb Lupa ühes intervjuus. «Selleks et elada, peavad neisse olema istutatud elumehhanismid. Aga see ei ole küsimus tekstist. Inimmonoloog (eriti sisemine monoloog) ja dialoog on hindamatud rajad inimeseni, kes on teatris rituaalselt lihaks muudetud. Aga nad ei ole ainukesed...»

Inimesed kulgevad laval ees- ja tagaruumidesse. Seinte sees sündivad valgused, lava muutub õdusast elutoast õõnsaks koopaks, armukadedus, viha ja hirm valguvad mööda seinu alla, peategelase magamistuppa ilmuvad nii tema alter ego kui ka noored higistavad mehed, jalas musta triibuga saapad. Siis kohtustseen, kus kohtunik karjub, teadmata isegi, mida ja miks, ning eeslavale pannakse istuma näitlejad, suud kinni teibitud. Peaaegu klišeeks kulunud sümbol, ent kuigi «kõlab vanamoodsalt, sobib küsimus ometi tänasesse: kui mitte meie, siis kes?». Näitlejad seisavad laval, teibid põse küljes ripnemas, vaatavad publikusse ning väidavad: kunstnikke ei kuulata, sest neil polegi midagi öelda. Kus te olete? Mida te teete? Pimedus. Vaheaeg. Euroopa kuraatorid tunglevad väljapääsu poole, sest punane vein olevat baaris hakanud lõppema.

*

Kohtumine publikuga. Me räägime päikese kustumisest ja selle peegeldumisest teatri nimes. Me räägime veeuputusest ja selle peegeldumisest näitlejate kehades. Me räägime aja piiratusest, koos töötamisest ning näitlejad räägivad, kuidas nad dervišitena kakskümmend minutit laval keereldes ümbritsevasse hajuvad. «Väga egoistlik tegu,» ütleb üks neist. «Keerlen mina ja kogu maailm keerleb omakorda ümber minu. Aga ma hajun.» Üks publiku seast tõstab käe ja tunnistab, et ka tema hajus. Me räägime poliitikast, teravusest ja sellest, kuidas teater ei saa, oska ega tohi anda vastuseid, kuigi temalt seda kogu aeg nõutakse. Siis räägime uuesti veeuputusest. Mulle meenub Tadeusz Kantori häppening, kui ta seisis merelainetesse püstitatud kastikesel ning püüdis laineid dirigeerida. Inimese usk iseenese võimetesse võib olla tõepoolest hämmastav.

*

Teine vaatus. See on haigla või hullumaja, inimesed tulevad ja jäävad, lahkujaid ei ole. Üle kõige on laotunud intensiivituse hall tekk, inimesed on tahteta, midagi traagilist, ülevat või dünaamilist neis ei ole, on veel vaid absurd, olemise absurd, reaalsuse absurd, protsessi absurd. Peaarsti kehastav näitleja kõõlub voodi äärel, hoiab veel ainult kannikaga tasakaalu, ja avab mustade kaantega raamatu, mille pealkirjas on näha isegi üheksandasse ritta «2017». Aeglaselt, peaaegu osavõtmatult loeb peaarst sealt ridu, sulgeb ja avab raamatut, midagi muud tal teha ei ole, kedagi parandada ei ole. Lavastus võitleb, lavastus tahab midagi öelda, aga ükski tegelane tema sees ei ütle. Aluspükste väel seisavad kõik keset lava, pikad käed rippu, kohmakas alussärk tolknemas kõhu ümber, pea langetatud. Nagu ei jaksaks nad enam imestadagi. Nagu oleksid nad liiga nõrgad isegi selleks, et alla anda. Tahtetult, osavõtmatult, ümberringi mängimas Pärt, kelle nime õige hääldus on ainus, mille üle karakterid veel vaielda jaksavad.

See on lavastus täis tuhmunud tolmu, halli vihma ja kehast aeglaselt väljanõrguvat tahet. Kui see oleks valminud mõnes teises kontekstis mõnel teisel ajal, oleks tegelaste peatumine peaaegu et ülev, eksistentsi eesriide taha vaatav ja sealset mustavat tühjust näitav, mida raamib vaid absurdne, kuid ometi ülendav püüdlus. See lavastus on ühest teisest absurdist. Võimu absurdist. Teatri absurdist. Istume pimedas ruumis, viissada paari kopse hingab sama õhku, kusagil paneb ennast põlema lumehelbeke ja laval meie ees avalikus üksiolekus veel vaid kehad, kelle seest lahkub elu juba enne prožektorite kustumist. Teater sureb. Me vaatame surnud teatrit. «Ma loodan, et mu surm raputab paljude südametunnistust, et ühiskond ärkab ja et te ei oota.» Ma tunnen, et uinun, lavastuse ühetaoline monotoonsus on hakanud võitu saama.

*

Pärast etendust on teatris väike vastuvõtt. Istume väikeses teatrikohvikus, pakutakse taimetoitu. Oleme rääkinud Varssavi laval revolutsioonist, mida inimene enam ei mõjuta.  Mulle ulatatakse oaputru, küsin Coca-Colat. Esindame siin üht riiki, mis kohe saab saja-aastaseks. Käisime enne Varssavisse tulekut koos juubeli korraldajatega läbi meediaplaani. Nad tundsid muret, kuidas meie Varssavis käiku kajastada, kuidas näidata, et see on osa laiemast programmist, kuidas teha see riik nähtavaks. Pressiteated? Fotovood Instagramis? Sündmus Facebookis? Tuuakse Coca-Cola, ma tõstan venivat kartuliputru, piserdan kastet. Väljas sajab vihma.

Poola on vajunud pimedusse, kuid moodne linn tuksub igal pool endise jõuga. Üle ristmiku on näha valged tähed tänavasillutisel, vihm ei ole neid veel suutnud kustutada. Teater meie ümber hakkab vaiksemaks jääma. Inimesed lahkuvad oma kodudesse oma elude juurde. Homme tulevad maja ette palvetajad, kogunevad kaklejad, ja kaua veel põleb teatri fassaadil tulikirjas suur kiri: Teater Kõigile.

*

Kolmandat vaatust ei jaksa ma enam vaadata. See pole päris minu maitse ja niigi on lavastus kestnud juba viis tundi. Viis tundi viha ja jõetust, raevu ja hälinat. «Peategelane tapetakse, sest tal pole julgust, tal pole südametunnistust. Kafka tapab keskpärase inimese endas. See on imekspandav enesehävituslik akt. Just sel põhjusel tohivad Kafkat lugeda vaid küpsemad inimesed, kes on suutelised mõistma säärast demoraliseerivat akti vajaliku katastroofina, mille inimene peab üle elama, suutmaks end päästa ja liikuda kõrgemale tasandile.» Piilun pimeduses kella. Vähem kui 24 tunni pärast uhab ühes teises teatris üle näitlejate veeuputuse vesi. On aeg. Võtan takso ja sõidan hotelli. Seal vaatan seriaali, kuni jään magama. Nagu ikka, tundub mulle ka nüüd, et koos minuga on magama jäänud ka kogu ülejäänud maailm. 

NO99 andis lavastusega «Revolutsioon» külalisetendusi Poolas «Eesti Vabariik 100» ja Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise kultuuriprogrammi raames ja toel.