Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tühjuse nauding

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Näituse vaade: Jaan Elken. Vasakul maal „Somewhere over the rainbow skies are blue“ (2017); paremal maal „Lendab üle… / Flying over…“ (2017). | FOTO: Stanislav Stepashko

Eestlane armastab tühjust. Kui enamik keeli jaotab tühjuse inimese ümber neljaks liikumissuunaks – vasak-parem, ees-taga –, siis eestlane istub keset oma tühjust nagu suurel tordil, mis on lahti lõigatud kaheksaks lõiguks, ja annab igaühele neist päris oma nime – loe, lõuna, kirre, lääs, kagu, põhi, edel, ida. Ükski neist suundadest ei ole naabri nimest tuletatud, nagu teistes keeltes. Tühjusepuudus vaevas näituseavamisi 1970. aastatel, kus kõik soovijad ei mahtunud salongi. Trügimist mistahes suunas takistas kaasimetleja küünarnukk. Kes soovis nautida liikumisvabadust iga kaheksa ilmakaare suunas, pidi astuma õue, mida selle järgi hakatigi nimetama Vabaduse väljakuks.

Nüüd on Vabaduse väljakul Vabaduse galerii, kus saab vaadata Jaan Elkeni näitust «Lendab üle …». Sisse pääsemiseks on vaja ronida läbi tellingute alt, mis varjutavad talveõhtu veelgi hämaramaks ning ümbritsevad kõndijat metalltorude ja perforeeritud käiguteede galeriiga, mida tihendavad kriipivad krohvijäljed käimasolevast ehitusest. See on nagu Jaan Elkeni pildi sisse minek, nagu visuaal muljetavaldavast muusikavideost. Märkan ümara kübaraga avamiste püsikülastajat, saleda varrega puravik-inimest, veiniklaas käes ja silmad säramas: «Jaan Elkeni pildid sobivad suurepäraselt arhitektuursesse keskkonda!» Avaldan tunnustust pildile «Somewhere over the rainbow / Kusagil vikerkaare kohal» sõnadega: «Täna just sõitsin trammiga Ülemiste lennujaama ja see meenutab täpselt käänakukohta tunnelisse.» «Jaa,» vastab autor, «mind kohutavalt vaimustab Põhja-Ameerika maastiku tohutu avarus.» Eks ta ole, kunst lubab end mitmeti tõlgendada. Kes kuhu reisib, kes mida näinud on.

Arhitektiks koolitatud Jaan Elken märkab oma retkedel viibides alati ka keskkonna mõju. «Lennujaama sisenedes rabab sind ootesaalide harras avarus. Arhitektid tahavad millegipärast lennujaamu kui katedraale projekteerida. Ja kui ootesaalist välja pääsed, laiub lennuväljal veelgi suurem tühjus! Siis surutakse sind lennukitorusse, aga kui õhku tõused ja aru saad, et lendad, ei ole vabadusel piire.»

Kunstnik kirjutab näituse saatetekstis: «Maalikunst on praegu ehk kõige õnnelikumas positsioonis kogu oma mitme tuhande aastase eksistentsi jooksul. Vaba kujutamise kohustustest (sest uued digitaalsed meediad on need funktsioonid üles korjanud) ja ka modernistlike vormieksperimentide painest (sest teekond «maailma lõppu» ja tagasi on juba läbi käidud). Jäänud on vabadus toimetada omaenda universumis.» Ühest küljest adub siin hegellikku maailmavaimu äratundmise optimismi, teisest küljest tajub osutust tänapäeva kunstimaailma steriilsusele.

Kuraatorid avavad hiigelgaleriisid Shanghaist New Yorgini, mõned on vaimustavad uusehitised, mõned on ümber ehitatud vanadest vaimustavatest vabrikuhoonetest. Kunstirahvas liigub sinna läbi avarate lennujaamade, tühjade maandumisradade, torukujuliste reisijate salongide. Kunstimaailma seinad ja kulissid on taandunud silmapiiritagustesse kaugustesse, kuid tundmata maad seal ei ole. Ka eelmainitud «maailma lõpp» oli osa lavastusest. Kunstnikud on kunstimaailmas sama vabad ringi liikuma nagu muruniidukite õnnelikud omanikud aiakruntidel. Kuid aialippide vahelt võib näha seda, mida nimetatakse pärismaailmaks.

Nii märkab ka järjekordsele kunstiüritusele lendav Jaan Elken, stardikiirendus teda vastu istme seljatuge surumas, mööda vilksatavaid märgutulesid – värvivööte betoonrajal, taamal kaarduvat vikerkaart. Pärismaailm ei mahu kunstlikult loodud «kunstimaailma» sisse, sellel pole lõppu, see tormab aimamatus suunas. Jaan Elken pole kunagi olnud puhta vuugi abstraktsionist, tema maalides paistab maastik, mida ta on vaadanud, muusika, mida on kuulanud. Ta on vahendav meedium. Praegu, oma sõnutsi, dokumenteerib Jaan Elken lagunevat urbanistlikku keskkonda, kontrasti ülerahvastatud suurlinnade ja ümbritseva tühjuse vahel. Ta tunneb end kummaski koduselt, talle meeldivad nad mõlemad.

ARVUSTUS

  • Jaan Elkeni näitus «Lendab üle …»
  • Vabaduse galeriis 10. detsembrini
Tagasi üles