Joanna Kalmu kättemaks mugavustagurlastele

«VIVA LA VIDA», koreograaf-etendajad Madli Paves ja Joonas Tagel Foto: Sohvi Viik

Kes soovib Joanna Kalmu uuslavastust «VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab» vaatama minna, peab veidi julgust koguma. 

Sõltumatu Tantsu Lava asub Telliskivi loomelinnakus, Vaba Lavaga samas majas, kuid sissepääs on maja tagant. Pimedal detsembriõhtul varjatud ja porine tee lihtsalt ei kutsu. Ent olles ukse üles leidnud ning enne kahe ja poole tunnisele tantsulavastusele sisenemist, viimast suitsu tehes eksivad siia pimedusse ära ka inimesed, kes soovisid tegelikult Vabale Lavale kontserdile minna. Juhatan nad valgusesse tagasi, nad pole meie rahvas.

Huvitav, et üks lava, mis on suurem ja parem, on vaba, ja teine, väiksem ja vaesem lava aga sõltumatu. Ilusad nimed mõlemad, kuid põhimõtteliselt tähendavad mõlemad seda, et teatrimajadel pole püsitruppi. Vabaduse ja sõltumatusega on keerulisemad lood, nii nagu ühiskonnas ikka. Kui ma ütlen eksijatele sõna Kärbes, mis on siis teatri fuajees oleva restorani nimi, taipavad nad kohe.

Lavastus «VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab» on saanud ainest 1930ndate USA tantsumaratonidest, mis kerkisid esile meelelahutusena suure depressiooni ja majanduskriisi tagajärjel. Vormiliselt mängib koreograaf aja ja kestusega, mis oma venitatuses kätkevad teist laadi sisemist ning välimist tempot. Paigaks, kus dramaturgia ja koreograafia oma olemasolu tõestavad, on rütm ja ruum. Tantsuliigutused on mehaanilised, mitte eriti originaalsed, sellised lihtsad: terav hüpitsemine jalalt jalale, pööre enesest tahapoole, väljaaste, tuntud ja tunnustatud võimlemise tüüpi tants. Mitte tantsivad, vaid tegevust sooritavad kehad. Selline igapäevane mehaaniline töö, sest on vaja. Tegemist oleks justkui kättemaksuga meile, mugavustagurlastele, kes meedias väsimatult kuulutavad ohtliku lumehelbekeste põlvkonna pealekasvu.

Tõsi, kogu lavastusmeeskond on saanud täisealiseks pärast 2010. aastat. Jah, nad vajavad kinnitust, et on tublid, kuid loobivad iroonilisi nooli eneseabiõpikust leitud tõdede pihta, solvumisest pole juttugi. Nad teevad rasket tööd. Performatiivsus on kohal, kuid tegemist ei ole enese esitlemisega, mingi rolli mängimisega või mõne elulise draama mahamängimisega teatrilaval. Kaks ja pool tundi järjest tehakse ühte tegu, maailma sees, mitte ei räägita lugu maailma kohta. Ja kordustel on siin suur roll.

Töömaht on nähtav ka kogu tervikus. Lavastaja on suutnud moodustada meeskonna, mis töötab ühise eesmärgi nimel, ja see on uus tase Sõltumatu Tantsu Lava tegevuses. Pole enam võltsi tagasihoidlikkust, et oleme algajad, oleme vaesed, asume siin pärapõrgus. Põhjalik ja kaunis kavaleht on moodsalt saadetud nutiseadmetesse, lavaruum on ümber ehitatud vastavalt konkreetse lavastuste vajadustele, valgus mitte ainult ei toeta ideed, vaid teostab seda, muusikud on päriselt olemas ja teevad muusikat.

Üks paratamatu tõrvapiisk siin meepotis siiski on, nimelt kultuurikoodid. Tänapäevane etenduskunst nõuab publikult osavõtmist, kogemist ja kohalolu. Ei piisa enam enda teatrisse kohale vedamisest, sa pead ka ise panustama, et saada osa kogu kogemise skaalast, see on nende mantra. Ja see on keeruline. On hetki, kus taban end vihastamast kunstnike ülbuse üle, nõuda minult täielikku pühendumist, aega ja ruumi ning täita see siis tühjusega. Milline egoistlik nartsissism.

Nii nagu ühiskonnas, nii ka teatris, kaasneb õigusega ka vastutus. See, mida kaasaegne teater küsib, ei ole mitte jäägitu allumine ja esinejate imetlemine, vaid vaataja otsus. Seda koodi ma tunnen ja tean ning lahkun saalist. Ostan veel ühe veini, teen suitsu ja siirdun saali tagasi. Nii kehtestan ma enda arust taas võrdse osaluse vaataja ja etendaja vahel. Vastutus ei seisne mitte viisakuses, iganenud kõrgkultuuri koodide teadmises ja täitmises, vaid vaba tahte rakendamises, kaasalöömises. Kui kavaleht on saadetud nutiseadmesse, siis seda võib etenduse ajal sealt ka lugeda, kui laval on kehtestatud tantsumaratoni õhkkond, siis on okei naabriga muudest päevategemistest lobiseda. Ei ole kindel, kuidas trupp ja lavastaja sellese suhtusid, sest päris selged need vihjed publiku käitumisele siiski polnud. Piinlik ja häbi oli lahkumise pärast küll, aga kui laval tabusid muudetakse, mitte ei purustata, siis peab muutma ka enda olemist teatriruumis ja nautima.

ARVUSTUS

«VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab»

• Koreograaf-lavastaja Joanna Kalm, koreograaf-etendajad Madli Paves ja Joonas Tagel. Helikunstnikud-etendajad Liina Saar ja Florian Wahl. Kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Emil Kallas. Uurimistöö autor Madli Teller.
• Kestus: 2+ h
• Produktsioon: Sõltumatu Tantsu Lava
• Esietendus 30. novembril Sõltumatu Tantsu Laval