Tänavakunsti maagiline maailm Stockholmis

Näitusel «Magic City – The Art of The Street» võib näha maailma kõige kuulsamate tänavakunstnike töid. Pildil inglise kunstniku Insa teos. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla

Kindlasti tähendab tänavakunst paljudele eestlastele midagi enamat kui täiskritseldatud majaseinu või vahendit kellegi poliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks. Tellimustöödena või tänavakunstifestivalidel avalikku linnaruumi loodud seinamaalingud rikastavad elukeskkonda ja kinnitavad tõsiasja, et kunagisest 1970. aastate subkultuurist on saanud nüüdiskultuuri osa, mida hinnatakse ja imetletakse üha enam ka Eestis.

Selleks et näha maailmatasemel tänavakunstnike töid, tuleb üldjuhul minna mõnda maailmalinna, nagu New York, London või Berliin, mis on omaette paras ettevõtmine, kuid kindlasti seda väärt. Nüüd on aga tipptasemel tänavakunst tulnud nii-öelda koju kätte, sest vaid laevasõidu kaugusel Stockholmis võib aprilli alguseni osa saada näitusest «Magic City – The Art of The Street». See on tänavakunsti megaprojekt, mis sai alguse möödunud aasta sügisel Saksamaalt Dresdenist ja Münchenist ning on alustanud oma rahvusvahelist turneed Stockholmist. Plaanis on läbida viie aasta jooksul kümme linna, ent kuhu näitus Rootsi pealinnast edasi rändab, pole korraldajate sõnul veel otsustatud.

Näitus koosneb enam kui 20 maailma nimeka tänavakunstniku just selleks näituseks loodud töödest, lisaks mõned galeriide laenud. Rändnäituse igas peatuses kutsutakse osalema uusi kunstnikke ning teatav osa näitusepinnast antakse ka võõrustajariigile. Nii on Stockholmis 2400 ruutmeetrile püsti pandud justkui omaette linn, mille igal majaseinal ja nurgal ootab vaatajat mõni uus üllatus. Väljapaneku skaala on lai: siin on nii kõrgustesse tõusvaid monumentaalmaale, multimeediainstallatsioone, elektrikappidesse peidetud tibatillukesi inimesi kui ka hämmastavaid 3D-illusioone.

New Yorgis elav kuraator ja tänavakunstiekspert Carlo McCormic on oma meeskonnaga loonud fantaasiamaailma, mis end iga kord pisut erinevast küljest näitab. Vaatamisväärsuste avastamisele lisab salapära auhinnatud šoti päritolu muusikaprodutsendi ja helilooja Lorne Balfe’i helimaastik, mis on loodud just «Magic City» tarvis.

Tänavakunstinäituseks oleks «Magic Cityt» aga ebatäpne nimetada. Ainukese tüüpilise näitusesaali väljapaneku moodustab grafiti ajalugu tutvustav ruumiosa, kus rohkete fotode ja tekstide abil luuakse ettekujutus 1970ndate New Yorgi «kirjutajatest» ja nende riskantsest, ent edukast missioonist metroorongid grafitiga katta. Ühtlasi antakse ülevaade nende hilisemast tegevusest. Kõik muu on puhas seiklus ja avastamisrõõm, sest interaktiivsetes töödes osalemine, enese 3D-illusioonidesse sättimine ja pildistamine, selfie’de tegemine ning sotsiaalmeediasse postitamine on osa elamusest. Neile, kes tahavad enam teavet, on abiks piletiga kaasa antav iPod, millest saab hõlpsasti infot nii autorite kui ka nende tööde kohta, ning lühike video kergitab saladuskatet tööde loomise protsessilt.

Nii nagu linnatänavatelgi näeb «Magic Citys» väga erinevat tänavakunsti: osa teoseid suunab vaatajat mõtlema rassismi, sõjapõgenike saatuse või mõne muu ühiskonna valupunkti peale, teiste teoste eesmärk on hoopis üllatada.

Stockholmi kunstniku Huge joonistatud sõnad «Huge Magic» võivad ju hõljuvaid õhupalle meenutada, kuid on tegelikult täiesti tasapinnalised. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla

3D-kunst

Kõige rohkem elevust tekitab näitusel kindlasti anamorfne kunst, mida tänavapildis kohtab üliharva. Seda tehnikat kasutati juba sajandeid tagasi, kui renessansikunstnikud osavalt perspektiivi kasutades lõid illusiooni, et kirikulaed ulatuvad pilvedeni välja. Nii muutub ka näitusel mõnigi tasapinnaline maaling teatud spetsiifilisest punktist vaadates ruumiliseks. Suurt elevust tekitab selliste tööde puhul nendega poseerimine või nende pildistamine, kuna nõnda saab igaüks end teose osana tunda. Portugali kunstnik Odeith on kirjutanud oma nime tähtedega, mis näivad justkui õhus rippuvat. Põrandale maalitud värvilaikudest saab õige nurga alt vaadates sügavus. Stockholmi kunstnik Huge on tuntuks saanud oma fotorealistlike ning õhupalle meenutavate kirjatähtede maalimisega. Näituse jaoks moodustatud sõnapaar «Huge Magic» mõjub tõesti maagiliselt – vaataja peab sellele tööle lausa mitu korda väga lähedale astuma, et selle tasapinnalisuses taas veenduda.

Kõige suurejoonelisem on ehk Hollandist pärit 3D-kunstniku Leon Keeri töö «Seven Sins» (2016), mis katab kolm seina ja põranda. Sellele «pildile» suudaks ennast ära mahutada nii mõnigi suurem seltskond või klassitäis õpilasi. Lisaks ruumilisuse illusioonile moonutab jäädvustatud foto ka sellel poseerinud inimeste pikkust.

Interaktiivne kunst

Nii mõnedki tööd pakuvad mõnusat äratundmisrõõmu. Edward von Lõnguse EV 100 jaoks Euroopa linnades loodud pildid eesti talupoegadest ärkavad ellu telefonirakenduse abil. Inglise kunstniku Insa ja jordaania kunstniku Seileri interaktiivsete tööde puhul on lahendus samuti iPodi nupu vajutuse kaugusel. Kui Insa töö (2017) animeerimiseks on vaja läinud palju käsitööd ja joonistatu fotografeerimist, siis Seileri seeria «Collisions» (2016) tarbeks on kunstnik pildistades jäädvustanud tänavapildi iga muutumise ja inimeste liikumise, mis seinal rippuva staatilise foto justkui ellu äratab – kui seda läbi ekraani vaadata. Kunstniku eesmärk on panna inimesi mõtlema meid iga päev linnapildis mõjutavate reklaamplakatite rohkuse ja mõju üle. Oma fotodel on Seiler reklaamplakati pinna asendanud mustritega, mis on lihtsad, kuid silmatorkavad. Kunstnik vihjab ilmselgelt online’i ja offline’i vahelisele kontrastile tänapäeva maailmas.

Minimalismist monumentaalkunstini

Juba eemalt püüab näitusel pilku rõõmsavärviline karussell, aga selle peal ei sõida ükski laps. Lähemale astudes võib näha, et keerlevad elevandid, uhked istmed, hobused, inimkujud ja isegi karusselli põrand kuni katuseni on heegeldatud ja lilleliste aplikatsioonidega kaunistatud. Installatsiooni autor, poolakas Olek avab iPadis teose «Wars Come and Go and the Carousel is Always There to Remind Us of the Good Times» (2016) tagamaad. Autor töötas ühel suvel põgenikelaagris, kus sõja keskelt oma kodust pagenud inimesed lootusrikkalt tulevikku vaatasid. Karussell sümboliseerib tema silmis lootust, mis püsib.

Kardinate taga, päris omaette hämaras ruumis avaneb aga vaade purustatud (mudel)linnale, mille tänavalaternate valguses märkab hulganisti väikeseid kiilaspäiseid ülikondades ametnikke, kes hoiavad oma portfelli, räägivad telefoniga või seisavad niisama. Justkui oleks tavaline asi seista rinnuni või kurguni kiviprahis! Mõnest aknast vaatab tänavale samasugune lipsuga mees ja ühel tänaval seisab täisvarustuses märulipolitsei. «Follow the Leaders» (2013) on Hispaania tänavakunstniku Isaac Cordali töö, mille kohta ta ise ütleb, et igaüks, kes otsustab juhile järgneda, riskib hävinguga. Cordal on tuntuks saanud just oma väikeste hallide tsementinimeste ja poliitiliste sõnumitega.

Ehkki nii mõnegi töö taga peitub sügavam temaatika, on «Magic City» näituse võtmeks ikkagi huumor ja üllatamine. Foto: Tiiu Randmann-Mihkla

Tuntud tegijate tööde hulgast ei leia vaataja aga ehk kõige kuulsama kunstniku Banksy töid, kui mitte lugeda muuseumilaenuna kahte raamitud pilti. Põhjus on ilmselge: oma isikut aastaid varjanud salapärane tänavakunstnik hoiab madalat profiili edasi.

Näituse tööde valik ja kõrge tase avaldab tõesti muljet. Võimalus osaleda ja uurida pakub põnevust nii suurtele kui ka väikestele. Iga pisutki vaheldust ja meelelahutust otsiva inimese jaoks on «Magic City» üks üllatusi pakkuv mänguväljak, mis oma atraktsioonidega argiellu mõnusat vaheldust toob. Ehkki nii mõnegi töö taga peitub sügavam temaatika, on näituse võtmeks ikkagi huumor ja üllatamine.

ARVUSTUS

Ühisnäitus «Magic City – Art of the Street»

Stockholmis kuni 2018. aasta aprillini