Kas suudaksid elada teadmisega, et Bono on sinus pettunud?

«Abielupakt» Foto: Raamat

Vinnasin kraami täis ostukorvi iseteeninduskassasse, libistasin kliendikaardi masinast läbi ja see hakkas arvet koostama. «Oodake palun! Teie ostukorv sisaldab alaealistele keelatud tooteid. Teie juurde tullakse või…» teatas masin. Sajandiksekundi jooksul surusin ma raevuka kiirusega endas alla instinkti ehmatusest üles hüpata. Huultel sumbus mu karje viiksatuseks, mida ei märganud keegi peale kõrvalkassas olija. Tema arvas ilmselt, et mind kohutas arve. Ei, see paranoiline reaktsioon oli Michelle Richmondi «Abielupakti» tulemus ja üks neid harvasid kordi, kui meelelahutuskirjandus suudab lugejas jälitusmaania tekitada.

Tänavu USAs välja antud põnevusromaan on vastsest abielupaarist Alice’ist ja Jake’ist, kes tahavad olla õnnelikult abielus, kuid eelistavad, et selle tagamise eest vastutaks keegi teine. Kui neile pakutakse võimalust liituda organisatsiooniga, mis just abieluõnne igikestvuse säilimisega tegeleb, siis on nad pikemalt mõtlemata nõus. Üsna kiiresti avastavad nad, et andnud käest vastutuse, on nad jäänud ilma ka vabadustest, ning enne kui nad arugi saavad, mis kuritegusid ja rikkumisi neile teineteise suhtes süüks pannakse, veedavad nad ebameeldivalt aega ümber kasvades.

Raamatus on äratuntavad sarnasused mitme klassikuga, näiteks on Richmond kindlasti saanud inspiratsiooni George Orwellilt. Tuntavad on nii «Loomade farm» kui ka «1984». Tuntava irooniana on «1984» üks neist raamatutest, mida Jake organisatsiooni juhi Orla koduses raamaturiiulis märkab. Kindlasti on Richmond jälginud hittseriaali «Meeleheitel koduperenaised». Lisaks näib talle olevat mõju avaldanud Margaret Atwoodi «Teenijanna lugu» ning usun seejuures, et ta luges raamatut, mitte ei vaadanud ainult seriaali, kuigi ka see olevat väga hea. 

Psühhoterapeut Jake ja advokaat Alice visklevad düstoopilise organisatsiooni haardes. Hoolimata sellest, et üks teab kõike mõjutamisest ja manipuleerimisest ning teine selliste tegevuste seaduslikust raamistusest, ei õnnestu neil Paktist vabaneda. Ning hirmutamine on ainult algus. See siin pole mingi leebe paariteraapia, kus istutakse kahekesi diivanil ja kaevatakse teineteise peale kinnimakstud kolmandale – terapeudile. Ka grupiteraapia, kus kari rahulolematuid, valged pidžaamad seljas, ringis istuvad ja jutupatja kaisus hoides koduse elu intiimseid üksikasju laiali laotavad, on selles düstoopias sobimatult leebe. Igale rikkumisele järgneb (ebaseaduslik) vabaduse võtmine ja piinamine. Välistatud on vaid seksuaalne vägivald, sest seksuaalsuse monopol kuulub abielule.

Loo minategelane on Jake. Richmond laseb tal lugu jutustada nii, et me näeme, kuidas nii Jake kui ka Alice püüavad pärast esimest karistada saamist olukorraga kohaneda. Täiskasvanud, eneseteadlikule inimesele on alanduseks vähe vaja – teadmatusest esialgu piisab. Mida edasi, seda vähem on rikkumine ja karistus omavahel proportsioonis. Loogika on selles, kuigi Pakti käsiraamat jagab rikkumisi raskusastme järgi, on ka väike rikkumine suur, sest see on rikkumine.

Peategelased, eriti Alice, kinnitavad endile, et kõik see toimub ju õilsa eesmärgi nimel, nende abielu kestmise nimel, ning püüavad sellega leppida. Lugeja, kellele romantilise kiindumuse kontseptsioon on tuttav, tunneb ühel hetkel, et kõige toimuva õigustamine peategelaste poolt ajab hulluks. Kuidas saab hirmuga hoitud suhe armastus olla? Tegemist pole siiski hoiatusromaaniga, sest Pakt ei poolda laste saamist. Viimased segavat abikaasade teineteisele pühendumist. Absurdne tõekspidamine muudab organisatsiooni veel jaburamaks ja õelamaks, aga hoiab raamatust eemale vähemalt kõik traditsiooniliste pereväärtuste kaitsjad.

Teine, mis selle raamatu juures jabur on, on kirjaniku (mitte tegelaste) usk «valgustatud juhti», kelle ideid ja headust teised, astme võrra madalamad juhid ja funktsionäärid oma huvides varmalt ära kasutada tahavad. Ma ei tea, kas selles usus on tegemist millegi «ameerikalikuga», kuid iga eurooplane teab, et kala hakkab alati mädanema peast.

Ah et mis sellel kõigel on pistmist U2 laulja ja liidri Bonoga? Lugege raamatut ja küsige endalt, kas pole mitte tema abielu kestnud kahtlaselt kaua. Nagu ka Bill Gatesi ja Clintonite oma. Eks ole! Ja juba hakkabki õudne…

***

Michelle Richmond

«Abielupakt»

Tõlkija Triin Sinissaar

2017 Varrak

373 lk