Tume tulevik on fantastiline minevik

«Tearlingi kuninganna» Foto: Raamat

Erika Johanseni «Tearlingi kuninganna» on esimene osa raamatusarjast, mille tegevus toimub salapäraselt tekkinud uuel mandril Tearlingi kuningriigis. 19-aastane Kelsea on kasvanud kahe järelevaataja käe all, teades, et temast saab riigi järgmine kuninganna.

Ent kõigile õppetundidele ja ettevalmistustele vaatamata satub neiu sügavasse vette, kui peab esimest korda silmitsi seisma riigi varjatud mineviku ja olevikuga. Nimelt lokkab Tearlingis inimkaubandus, puudub haridus- ja tervishoiusüsteem ning riigipiiri taga ähvardab kuri nõidkuninganna, kes tahaks, et asjad samamoodi edasi kestaksid. Noor Kelsea asub uljalt probleeme lahendama, ent selgub, et päris elu on märksa keerulisem kui raamatud.

Lugu püüab ületada lõhet noorte ja täiskasvanute fantaasiakirjanduse vahel, vähemalt jääb selline mulje. Püüab viia sujuvalt «Näljamängudelt» «Troonide mängu» poole. Kelsea on omal kombel just «Näljamängude» kangelanna Katnissi moodi – tüdruk, kes on kasvanud metsas ja oskab muuhulgas jahti pidada ja tunneb ravimtaimi, ning satub järsku suurlinna, aadlike ja riigimahhinatsioonide sekka.

Kelsea on siiski rohkem raamatusõber kui võitleja, ning ilmselt püüdes murda tavalist kujutlust noorest naiskangelasest, rõhutab autor korduvalt ka seda, et ta pole eriti nägus ega heas vormis. Tõsi, selle asjaolu sissetoomine pole just peenetundeline – tundub uskumatu, et 12-aastane laps, kes pole elus rohkem inimesi näinud kui kaks-kolm täiskasvanut, võtab järsku omaks, et on hirmus inetu.

Igatahes pole tegemist enam päris lihtsa seikluslooga – tõtt-öelda on seiklemist raamatus võrdlemisi vähe. Kelsea jõuab kodust kuningalinna, asub valitsusasju ajama, püüab orjakaubandust lõpetada, saab korduvalt haavata... Vastu tuleb astuda kõigele alates perevägivallast ja lõpetades orjandusega, jutuks tuleb karme ja tõsiseid teemasid, ent paraku pole teos ei liha ega kala.

Noortekale omase lihtsustatusega püütakse lahendada «Troonide mängu» väärilisi probleeme, kuigi märksa vähem on otsest verevalamist ja muid alatusi, erootikast rääkimata. Valitsusasjade ajamine on keerulisem kui paari paberi allkirjastamine ja haavad vajavad pikka paranemisaega, ent ühel tüdrukul ja tema kümmekonnal vahimehel on siiski võimalik kõik isekeskis ära lahendada.

Küllap see ongi asja iva – noor valitsejanna peab täiskasvanuks saama ning õppima tundma inimloomust, õiglase valitsemise keerdkäike ja muud asjasse puutuvat, muuhulgas seda, et miski pole kunagi lihtne. Kui otsustada tähenärimine jätta ja mitte realismi taga ajada – seda enam, et uues maailmas on olemas ka mingisugune võluvägi –, on teos kahtlemata nauditavam. Järgmise astmena lugudest, kus noored maailmakorda muudavad, ent selle tegeliku töös hoidmise nimel vaeva ei pea nägema, on raamat kindlasti omal kohal.

Raamatu kõige nõrgem külg on hoopis maailma ülesehitus. «Tearlingi kuninganna» tegevus toimuks justkui mõnisada aastat tulevikus. Mingi kataklüsmi järel on põgenikud nii Ameerikast kui ka Euroopast rajanud uued riigid, ent kuidagimoodi kaotanud kõik tänapäevased tehnoloogiad ja tõekspidamised.

Erinevalt paljudest raamatutest, mille tegevus toimub allakäinud tulevikus ja kus selgitused targu maha vaikitakse, püüab autor korduvalt rääkida, kuidas asjad sinnamaani jõudsid: näiteks pandi kõik arstid ühe laeva peale, mis merereisil põhja läks, nii et nüüd pole enam arstiabi.

Paraku tunduvad säärast olukorda seletavad selgitused otsituna, kohati suisa rumalana, eriti kuna tegevus ei toimu kauges tulevikus, teadmine eelnevast ajaloost on alles laialdane ja kõrvalkuningriigis on kirurgia ja trükipressid olemas. Lisaks mitmed ärritavad pisiasjad, näiteks on kuidagimoodi tagasi tulnud lokkav seksism (sest nii pseudo-keskaegsetes fantaasiaraamatutes käib?) ning kuigi Kelsea raamatukogus on «Harry Potter» ja «Kääbik», ei ole tal ühtegi naispeategelasega lugu.

Põgusalt tuleks mainida sedagi, et kuigi teose tõlge on korralik, järgib see liiga palju inglise keele ülesehitust, mis mõjub keeletundlikule lugejale kohati puiselt ning võõrastavalt. Nii täidab raamat kahetiste tunnetega, kus ühe suupoolega tahaks öelda, et täitsa tore oli, ja teisega norida küll ühe, küll teise kallal.

***

Erika Johansen

«Tearlingi kuninganna»

Tõlkija Krista Suits

Varrak 2017

416 lk