Noortekale omase lihtsustatusega püütakse lahendada «Troonide mängu» väärilisi probleeme, kuigi märksa vähem on otsest verevalamist ja muid alatusi, erootikast rääkimata. Valitsusasjade ajamine on keerulisem kui paari paberi allkirjastamine ja haavad vajavad pikka paranemisaega, ent ühel tüdrukul ja tema kümmekonnal vahimehel on siiski võimalik kõik isekeskis ära lahendada.
Küllap see ongi asja iva – noor valitsejanna peab täiskasvanuks saama ning õppima tundma inimloomust, õiglase valitsemise keerdkäike ja muud asjasse puutuvat, muuhulgas seda, et miski pole kunagi lihtne. Kui otsustada tähenärimine jätta ja mitte realismi taga ajada – seda enam, et uues maailmas on olemas ka mingisugune võluvägi –, on teos kahtlemata nauditavam. Järgmise astmena lugudest, kus noored maailmakorda muudavad, ent selle tegeliku töös hoidmise nimel vaeva ei pea nägema, on raamat kindlasti omal kohal.
Raamatu kõige nõrgem külg on hoopis maailma ülesehitus. «Tearlingi kuninganna» tegevus toimuks justkui mõnisada aastat tulevikus. Mingi kataklüsmi järel on põgenikud nii Ameerikast kui ka Euroopast rajanud uued riigid, ent kuidagimoodi kaotanud kõik tänapäevased tehnoloogiad ja tõekspidamised.
Erinevalt paljudest raamatutest, mille tegevus toimub allakäinud tulevikus ja kus selgitused targu maha vaikitakse, püüab autor korduvalt rääkida, kuidas asjad sinnamaani jõudsid: näiteks pandi kõik arstid ühe laeva peale, mis merereisil põhja läks, nii et nüüd pole enam arstiabi.
Paraku tunduvad säärast olukorda seletavad selgitused otsituna, kohati suisa rumalana, eriti kuna tegevus ei toimu kauges tulevikus, teadmine eelnevast ajaloost on alles laialdane ja kõrvalkuningriigis on kirurgia ja trükipressid olemas. Lisaks mitmed ärritavad pisiasjad, näiteks on kuidagimoodi tagasi tulnud lokkav seksism (sest nii pseudo-keskaegsetes fantaasiaraamatutes käib?) ning kuigi Kelsea raamatukogus on «Harry Potter» ja «Kääbik», ei ole tal ühtegi naispeategelasega lugu.
Põgusalt tuleks mainida sedagi, et kuigi teose tõlge on korralik, järgib see liiga palju inglise keele ülesehitust, mis mõjub keeletundlikule lugejale kohati puiselt ning võõrastavalt. Nii täidab raamat kahetiste tunnetega, kus ühe suupoolega tahaks öelda, et täitsa tore oli, ja teisega norida küll ühe, küll teise kallal.