«Hüljatud» hoiab muusikalide lippu kõrgel

Hetk Vanemuise muusikalist «Hüljatud», Jean Valjeani rollis Mikk Saar Foto: Maris Savik

Vanemuine on seekord riskinud ja see risk on end õigustanud. Soome lavastaja Samuel Harjanne on tulnud, et jääda Broadwayl läbi löönud muusikalide Eesti versioonide lavastajate nimekirja. Mitte et Vanemuise «Hüljatud» oleks sensatsioon või kuidagi piire nihutav lavastus, ei, seda kindlasti mitte.

Aga Harjanne töö tulemusena on valminud koos püsiv ja tempokas lavastus, kus ette nähtud hetkedel pääsevad mõjule ette nähtud laulud («I Dreamed A Dream», «Bring Him Home», «One Day More», «Master of the House» ja «On My Own» jt), tekitades publikus ette nähtud emotsioonid.

«Hüljatud» on nagu Vapiano – kindla peale minev maitsev taldrikutäis kvaliteetsest toorainest värsket pastat, mida pole ära rikutud. Väga hea, et Eestis on võimalik süüa Vapiano kiirrestoranis, sama hea on, et Eesti teatrite mängukavast leiab heal tasemel tehtud muusikali. Vaidlus, kas just Vanemuine peab seda vagu kündma, on ammu vaieldud ja kellele kurvastuseks, kellele rõõmustamiseks on Tartu teater selle võitnud.

Muusikalisõbrad võivad südamerahus osta kalli pileti (Nordeas kuni 44,50 eurot) ja teada, et nende meel saab igati korralikult lahutatud.

Victor Hugo 1860. aastal kirjutatud romaanil «Hüljatud» põhinev muusikal pole muidugi «Mamma mia!», seega südamest naerda Vanemuises ei saa (kui, siis kõrtsipidajatest abielupaari Thénardier’i lavale ilmumise ajal, aga eks seegi ole groteskne peeglpilt). Muusikali «Hüljatud» peategelane on endine kurjategija Jean Valjean, kes rikub pärast sunnitöölt vabanemist seadust, ja saab mõjukaks ja rikkaks meheks. Ent oma vabadust ei saa mees nautida, sest teda jälitab aastakümneid halastamatu politseinik Javert.

Vanemuise lavastuses jääb Jean Valjeani saatusetraagika raamatu ja filmiversiooniga võrreldes nõrgaks. Siin võib põhjus olla esietendusel Veljeani mänginud Mikk Saare väheses kogemuses näitlejana, mis omakorda ei võimaldanud tal panna oma tegelasse vajalikku jõudu. Nii jääb Valjeani-Javerti vastasseis raamiks jutustusele, kuid hinge poeb lugu prostituudiks sunnitud üksikema Fantine’i ja tema väikese tütre Cosette’i saatuse tõttu.

Aktuaalne ka praegu

Elu 19. sajandi Prantsusmaal pole midagi, mida võiks tagasi igatseda. «Hüljatud» räägibki vaesusest, pettustest, ahnusest, igatsusest, alandusest, aga ka armastusest ja unistustest, andestusest ja lootusest.

Need teemad pole 21. sajandil sugugi võõrad. Kuidas jääda inimlikuks, mõistvaks ning mugavusest ja hirmust mitte kapselduda turvalisse mulli on «tänu» põgenikekriisile praegu veel tulisemgi küsimus kui kümme aastat tagasi. Põgenikekriis, oma keha müümine ainsa võimalusena võivad olla meile, eestlastele kauge maailma mured.

Aga kas ja millal me anname vanamemmele taskupõhjas olevad sendid, et ta saaks osta leiba – nii põhjendab ta raha küsimust. Kui tihti on esimene reaktsioon «mul pole sularaha», sest lihtsam on edasi astuda. Rahakoti avamine tähendab ju lisaliigutust, veel hullem: see oma eluratta hetkeks peatamine sunnib tõtt vaatama maailma viletsuse ja ebaõiglusega.

Just soovist mitte näha «Hüljatud» räägibki. Kui vanamemmele raha andmata jätmine võib tekitada mõneks minutiks süümepiina, siis noore elujõus naise-mehe (tänapäeva Fantine või Jean Valjean) ebaõnnest on ju palju lihtsam mööda kõndida. Endalgi muresid küllalt!

See, et Vanemuise lavastuses on sotsiaalsed probleemid ja inimeste ees olevad valikud, selgelt esile tõestatud, on lavastuse tugevuseks. Mis siis, et muusikal on Harjanne lavastuses ühiskonnakriitiline. Tegelaste elu kitsikust, ummikus olekut toetab Soomes lavastuskunstnikuna töötava Karmo Mende rusuvates toonides kujundus, mille keskmes on ilmarattana ja saatuselõksuna tegelaste pea kohal rippuv hiigelsuur vankriratas.

Kaks suurt üllatajat

Paljude üllatuseks valis lavastaja esietendusel Jean Valjeani rolli laulma Mikk Saare, mitte aga vana muusikalihundi Koit Toome. Saar sai oma rolli vokaalse osaga hästi hakkama, näidates, et temas on materjali saamaks peaosade lauljaks. Ainult et usutavusest jäi Saarel esietendusel puudu. Liiga palju oli teda ennast näha paruka ja võltshabeme varjus (see võib olla ka põhjus, miks Valjeani traagika mõjule ei pääsenud).

Javert, keda mängib Tamar Nugis, ja Jean Valjean, kelle rollis Mikk Saar, kohtuvad hetkeks Fantine´i surivoodil. Fantine´i rollis Nele-Liis Vaiksoo. Foto: Maris Savik

Aga oodata, et laulmist õppinud inimene oleks kohe oma esimeses suures rollis veenev ka näitlejana, ongi võib-olla liiaga suur soov. Ja kui mõelda, et näitlejameisterlikkusele vaadatakse meie ooperilavadel sageli läbi sõrmede, siis ei tohiks ma Saare rolli üle sugugi norida, vaid talle tuleb anda aega.

Esietenduse võimas täht oli Javerti rolli laulnud Tamar Nugis (teises koosseisus teeb seda rolli Marko Matvere). Mitmes Vanemuise ooperis osalenud ja aastaid Savonlinna ooperifestivali kooris laulnud Nugis ei tõusnud esile ainult tänu häälele, tema esituses oli vajalikku jõudu ja veenvust, ta täitis heas mõttes lava ära. Tähelepanuväärne oli ka Musta Kasti näitleja Kaarel Targo, tema Mariuses oli tarmukust, noore poisi romantikat, uljust ja sära.

Ahned tolad ja noor armastaja. Perekond Thénardier ja Marius, fotol näitlejad Kaire Vilgats, Kaarel Targo ja Hannes Kaljujärv. Foto: Maris Savik

Hannes Kaljujärve monsieur Thénardier (sama rolli peal on ka Lauri Liiv) ja Kaire Vilgatsi madame Thénardier (rolli mängib ka Helen Hansberg) võtsid neist värvikatest tegelastest viimase veretilga, pakkudes publikule uperpallitavat koomikat ja lusti kogu raha eest. Tolategemises on Vilgats-Kaljujärv profid.

Esietenduses Fatine´i rollis olnud Nele-Liis Vaiksoo (osa mängib ka Ele Millistfer) ja Cosette'i laulnud Maria Listra (samas rollis ka Elizabeth Paavel) kinnitasid, et nende peale saab loota ja nad teavad täpselt seda, mida peavad. Naistest oli suurem üllataja Eponine'i rolli laulnud Kärt Anton (teises koosseisus Hedi Maaroos), kes kindlasti hakkab pakkuma Vaiksoole-Listrale tulevikus tulist konkurentsi, sest ses tüdrukus on kõik vajalik olemas.

Ebaõiglane on mööda vaadata esietenduse väiksematest lauljatest, pisikest Cosette'i ja Gavroche'i rolli laulnud lastest. Noorusest hoolimata tegid Katre Kade ja Mairo Libba suure rolli ja laulsid kui inglikesed.  

Claude-Michel Schönbergi muusikaga «Hüljatud» on kogunud maailmas üle 70 miljoni vaataja. 2001. aastal Tallinna linnahallis esietendunud Georg Malviuse versioonile maailmakuulsast muusikalist elas toona kasa 50 000 vaatajat. Jassi Zahharov Jean Valjeani rollis oli võimas. 16 aastat on möödas, on aeg, et uued tegijad laulavad end mäelestustesse. Vanemuise lavastus annab selleks võimaluse.

Soome lavastaja Samuel Harjanne ja kunstnik Karmo Mende on Vanemuises lavale seadnud muusikali «Hüljatud», kus kõik on paigas. Foto: Maris Savik

ARVUSTUS

«Hüljatud»

• Autor Victor Hugo
• Muusika Claude-Michel Schönberg
• Lavastaja Samuel Harjanne (Soome)
• Kunstnik Karmo Mende
• Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, dirigent Taavi Kull, koreograaf Gunilla Olsson (Rootsi), valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome)
• Tõlge Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja, Leelo Tungal
• Osades:  Koit Toome/Mikk Saar, Marko Matvere/Tamar Nugis, Ele Millistfer/Nele-Liis Vaiksoo, Maria Listra/Elizabeth Paavel, Kaarel Targo (Must Kast), Hedi Maaroos/Kärt Anton, Rasmus Kull/Imre Õunapuu, Kaire Vilgats/Helen Hansberg, Hannes Kaljujärv/Lauri Liiv jt
• Esietendus Vanemuises 25. novembril