Otsida, et leida; kannatada, et elada ja armastada

Jaak Jõerüüt esitlemas oma uut raamatut Tartu 2017. aasta novembris. Foto: Aija Sakova

«Kui nad oleksid aga peatunud mõnel teekäänul, kus männivaigu lõhn trumpab üle asfaldilõhna ja tuul kannab lähedaselt merelt lisaks kerget soolast hõngu, siis oleks ehk nemadki märganud, kuidas see nähtamatu ookean, mis asub iga inimese sisemuses, on äkki uimastavalt õõtsuma hakanud.» (lk 75)

See potentsiaalselt võimalik tunne, mida kirjeldatakse novellis «Lõputu Sõlm ehk geomeetria õppetund» isa ja poja ühist aastatetagust autosõitu meenutades, on just seesama tunne, mille jätab Jaak Jõerüüdi käesolev novellikogu «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti» tema lugejasse. Kui lugeja vähegi julgeb seisatada mõnel teekäänakul ja kuulatada loetut, siis märkab ta, milline ookean lööb uimastavalt õõtsuma tema enese sees.

Asjata ei kirjeldanud Tiit Aleksejev raamatu esitlusel 16. novembril novellikogu tonaalsust kui millestki vabanemist või lahtilaskmist; vabanemist millestki, mis on palju enamat kui pelgalt igapäevasest riigitööst ja riigi teenimise kohutusest vabanemine (Jaak Jõerüüt lahkus Eesti Vabariigi välisteenistusest umbes kaks aastat tagasi). Suutmata ja tahtmata seda vabanemise tunnet lõpuni ära seletada, võiks siiski kirjelduste kaudu püüda läheneda selle olemusele.

Novellikogu «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti» koosneb kaheksast novellist ja ühest lühiromaanist (armastusromaanist) kirjades, mis moodustab umbes poole kogu raamatu mahust ja annab ühtlasi pealkirja kogu raamatule. Raamatus sisalduvad novellid, nagu esitlusel mainiti, on sündinud ja küpsenud üsna pika aja ehk üheksa aasta jooksul. Nii joonistub ka lugeja silme ette raamatut lugedes teatav teekond, milles on nii vagabundlust kui ka ahasveeruselikkust.

Siin on (kodust) põgenemist, et pääseda tava- ja keskpärasusest, aga ka julgust ning vastutust nõudvat äraolekut ning paigalejäämistki. Ka teel olek ei ole tegelikult mitte alati üks lust ja lillepidu, nagu kojujääjatele sageli tundub, sest «kõik teed [on] ka Kolgata teed, ristikandmise teed» (lk 154). See «ainuke, mille läbi üldse teisi inimesi mõistma õpib, on omaenda kannatus» ning alles «selle läbi tuleb kaastunne ja arusaamine ja julgus» (lk 159).

Tõepoolest, Jaak Jõerüüdi novellikogu «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti» on raamat inimesest, inimeseks olemise lihtsusest ja keerukusest, inimlikest kannatustest ja nendega toimetulemisest. Hoolimata sügavatest inimolemust puudutavatest küsimustest on see väga sujuvalt ja kergelt, loomulikult ning inimlikult jutustatud raamat. Jõerüüt räägib lugejale kannatlikkusest, kasvamisest läbi valu ja kannatuste, rännakutest, et kaotada ja leida iseennast, sest mis see elu muud on kui üks jätkuv ning mitte kunagi lõplikult valmis saav «pildi ilmutamine» (lk 141).

Kuid elu võib osutuda ka hüppeks «üle kuristiku» (lk 158) või enesetaastamiseks, «oma headuse ja puhtuse» taastamiseks (lk 153). Kuid kohe päris kindlalt on elu «nii mälukaotus kui meelde tuletamine» (lk 153), pidev iseenda olemuse otsing, kas siis millegi kunagi-olemas-olnu taastamine ning meelde tulemine või hoopis uuestisünd, uueks saamine läbi kannatuste ja läbielatu.

Nii nagu sõnastab üks lühiromaani kirjapartneritest teise äsja valminud raamatu käsikirja kohta, töötab ka Jõerüüdi enda novellikogu «nagu lihvija» (lk 143). Kõik novellidest ja lühiromaanist eestleitu oleks justkui juba alati ka lugejas olemas olnud, kuid alles lugedes saavad mingid mõtted või tunded tõeliselt selgeks, nad poleeritakse sõnade abil puhtaks ja selgeks.

Sestap ei ole ka vale öelda, et Jõerüüdi raamat on just selline raamat, milles suurem osa lauseid on sellised, mille kohta tahaks öelda, et jah, just nii ongi; veelgi enam, vahel tundub, et need oleksid võinud olla kirjutanud sa ise. Küllap seetõttu, et kirjanik on väljendanud «läbi enda kõiki inimesi» (lk 132).

Inimeseksolemise kõrval räägivad novellikogu «Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti» lood ka sellest, kuidas kirjutamine võib muutuda «eluküsimuseks», kui «kõik hakkab sellele alluma» (lk 127). Kirjutamine ise aga saab «üldse võimalikuks, kui oled midagi kannatanud ja ennast ja enda kaudu inimest üleüldse tundma õppinud» (lk 135).

Sest kurbus, mis inimesi ikka ja jälle ning liiga sageli valdab ning meeletusi tegema sunnib ning üksteise vastu kurjaks teeb, see «kurbus ei tule teiste tõttu, vaid tuleb omaenda vastamata küsimuste tõttu». «Kui ei tea, kes elab enda sees ja mis ta tahab, sellest tuleb kurbus, see suur, sügav kurbus» (lk 137).

Nii nagu tõdes Jaak Jõerüüt oma raamatu esitlusel, nii ütleb ka üks lühiromaani kirjapartneritest, et ta kirjutab selleks, et tahab «iseenda kohta midagi teada saada» (lk 153). Lugeja ei pea pettuma. Ehkki ta ei saa tingimata otsesõnu teada midagi Jaak Jõerüüdi kohta – aga selleks võib ta lugeda Jõerüüdi kevadel ilmunud mälestuslikku intervjuuraamatut «On nagu on» –, saab ta kindlasti midagi teada iseenda kohta, armastuse olemuse kohta, tänases päevas rahulolevana elamise kohta.

Sest hoolimata sellest, et raamatus sisalduvad lood räägivad sageli (iseäranis lühiromaan) keerukatest olukordadest ja tunnetest, on nad oma toonilt helged ning sageli heas mõttes võidukadki. Ja see on imeline. Jõerüüdi lugudest kiirgab elutarkust ja läbinägelikkust, neis on palju elurõõmu, seda niivõrd hädavajalikku ja ehk isegi ebaeestlaslikku tunnet, et elu keerukustega toime tulla, neid seljatada.

Novellist «Rahmaninov» loeme: «Inimeste mälestused on tavaliselt kurvad. Või vähemalt nukrad. Minu mälestused on võidukad. Ma olen rõõmus, et olen väljunud minevikust, ja olen võidukas, et olen jõudnud olevikku. Ma olen selle üle iga päev rõõmus, jälle ja jälle» (lk 59).

Nii et lõpetuseks ei jää jällegi muud üle kui nõustuda lühiromaani ühe kirjapartneriga, et teise raamatu valmimine teeb võimalikuks rääkimise asjust, millest varem ei räägitud, ehk «põhiasjust» (lk 149). Olgu nendeks siis rännukihk, armastus, kurbus, hirm, surm, Jumal või elurõõm. Või olemise talutav kergus ja «vabaduse masendav ilu» (lk 121).

***

Jaak Jõerüüt

«Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti»

EKSA 2017

240 lk