/nginx/o/2017/12/08/7390155t1hfca2.jpg)
Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori dirigent, Tallinna Kammerkoori peadirigent, Eesti Rahvusmeeskoori dirigent, Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna Meeskoori dirigent, Teaduste Akadeemia Meeskoori peadirigent, üks laulupidude üldjuhte. Minu jaoks eelkõige õppejõud, professor. Inimene, kes õpetas mulle elu põhiväärtusi, ilma et ta nendest väga palju rääkinud oleks. Need kiirgasid temast välja ilma sõnadeta.
Olles laulnud tema käe all üldlaulupidudel, puutusin ma professor Kuno Arenguga esimest korda kokku toonases Eesti Muusikaakadeemias. Professionaalne, kirglik, hooliv, õiglane ja vitaalne on minu jaoks need sõnad, mis professorit iseloomustavad.
Kui 1998. aastal Eesti Muusikaakadeemiasse õppima asusin, oli professor Areng see, kes mind dirigeerimise kui professiooni tagamaid avastama suunas. Küsimus polnudki niivõrd tehnilistes nõuannetes, kuivõrd tema eeskujus.
Oma töösse pedagoogina suhtus ta äärmise pühendumusega, olles alati (ka väga vara hommikul) punktuaalne ja väga hästi ette valmistatud. Mul on väga selgelt silme ees pilt, kuidas professor Areng mõni minut enne kella üheksat hommikul võtab muusikaakadeemia koridoride trepiastmeid kahe- või kolmekaupa. Selline vitaalne, energiline suhtumine kandis teda ka klassiruumis.
Ta ei sallinud keskpärasust, samas ei sundinud ka kedagi tuupima. Ta oskas avada erinevate õpilaste olemuse nii, et nad pühendumuse abil oma oskused ka kontserdilaval realiseeriksid. Arvatavasti selle oskuse tõttu on ka tema õpilased olnud märkimisväärselt edukad ja seda mitte ainult dirigeerimises, vaid teisteski valdkondades.
Need omadused kujundasidki minu jaoks Kuno Arengust autoriteedi. Härrasmees, kes rääkis siis, kui vaja; kes ei sallinud ülekohut ja kes hoolis oma õpilastest ka pärast akadeemia lõpetamist. Ta ei pidanud paljuks helistada oma õpilastele nende sünnipäevadel ja tunda regulaarset huvi nende edasise käekäigu vastu.
Mul on meeles hetk, kui professor Areng tuli pärast minu esimest ametlikku kontserti Tallinna Kammerorkestri peadirigendina mind lavale lilledega õnnitlema. Ta oleks võinud ju ka pärast kontserti lava taga õnne soovida, aga see ei olnud tema stiil.
Viimastel aegadel tuletas ta mulle regulaarselt meelde, et ma teda professoriks ei kutsuks, vaid sinataks, et me ju ikkagi kolleegid. Isegi kui ma mõnel hetkel üritasin teietamist vältida, siis järgmisel korral see enam meelde ei tulnud. Minu jaoks oli ta «teie, professor Areng» ja jääb selleks alati.