Andres Toltsi parem, ilusam ja korrastatum maailm

Olen sünteetilisest ikka rohkem pidanud kui naturaalsest, seda vähemalt kunsti vallas. Kas ka looduse vallas? Kui on valida toolile või murumättale istumise vahel, siis eelistan tooli. Kuid päris supp või purgisupp? Meenub seoses purgi- ja pärissupi dihhotoomiaga kellegi ema murekiri ajakirjandusest, kus ta kurdab, et andis lapsele purgisuppi ja nüüd too muud enam ei taha. Tõsi, sünteetika võib olla nakkav. Kuid pöördume elu muude paradokside juurest tagasi – kunst olgu siiski kunstlik.

Popkunst oli/on kunstlik ja Andres Toltsi (1949–2014) on peetud «meie järjekindlamaks popkunstnikuks» ja «Eesti David Hockneyks». Ehkki Hockney on üks paremaid kunstnikke, oleks selline võrdlus vist ikka natuke Toltsi suhtes vähendav, sest Tolts on Tolts. Jutt supist polnud ka päris niisama laest võtnud, oli Tolts koos Ando Kesküla ja Leonhard Lapiniga üks alusepanijaid popkunstirühmitusele SOUP ’69, mis oma nime võttis muidugi Andy Warholi kuulsalt supipurgilt. Kas sellist suppi me tahtsimegi? Sellist suppi, nagu Toltsil oli meile pakkuda, tahtsime küll.

Õpinguid alustasid Tolts ja Keskküla professor Bruno Tombergi juhitud ERKI disainiosakonnas, mida peeti omas ajas uuendusmeelseks. Hakkasid õppima disaini, sooviga saada maalikunstnikuks. Popkunstilikke kollaaže tegid juba keskkoolis, kus nende õpetajaks Tallinna 46. keskkoolis oli Ludmilla Siim.

Disaineri lakooniline ja efektne käekiri on Toltsi maalidele iseloomulik. Pinnaline, õhuvaba, sügavusperspektiivi mitte tähtsaks pidav, esiletõstev, ent ometi mõistatuslik. Asju on maailmas palju ja disaineri funktsioon on tõsta ühed asjad teistest ette, puhastada maailma mürast.

Toltsi kunst on vaikne ja selle puhul räägitakse enamasti korrast. Kodugi on tihti midagi sellist, mille suhtes, olen ikka kuulnud, avaldatakse soovi, et see oleks korras.

Aastatel 1973–1980 oli Tolts ka kodukujundusajakirja Kunst ja Kodu peatoimetaja ning peakunstnik. Nagu Tombergi disainiosakonda peeti eesrindlikuks, on ka Toltsi juhitud Kunstist ja Kodust räägitud kui väga tähtsast ja suunda näitavast. Vikipeedia kirjutab sellest ajakirjast nii: «Andres Toltsi ajal väljaande temaatika laienes ja seal kajastati muu hulgas kunstiteooriaid, kaasaegset kunsti ja eksperimentaalseid mõttevoole.»

Purgisuppi on võrreldes pärissupiga kerge keeta, paned supi vette ja varsti ongi valmis. Natuke soola ka. Kas purgisupp on ilus? Pigem mitte. Kas Andres Toltsi tööd on ilusad? Jaa, väga. Samas ei peetud tema esimesi töid maalitehniliselt väga heaks. Nii mõnigi oli skeptiline. Ando Kesküla ütles sel ajal nende kunsti kohta umbes järgmist: me kindlasti ei ole käsitöö mõttes nii tugevad kui varasem põlvkond, meie jaoks on tähtis idee. Veel mainis Keskküla juhuslikkuse olulisust.

Mainisin järjekindlaimat popkunstnikku. Toltsi on lisaks popkunstnikule määratletud ka kui kontseptualisti, uusasjalikku, postmodernisti, ühtlasi leiab talt hüperrealismi ja metafüüsilise maali elemente. Temast on räägitud kui esteedist ja peene maitsega inimesest/kunstnikust. Tema kohta on öeldud «linnakunstnik».

Üks maalikunstnik ütles mulle kord, et ikka tuleb areneda, edasi liikuda, leida uusi väljendusvahendeid, jne. Ei saaks öelda, et poleks temaga nõustunud. Nõustusin, aga mitte täiel määral. Toltsi valitud objektid ja viis neid näidata jäid tema kunstnikutee jooksul küllaltki muutumatuks, kuid see ei hakanud segama ega muutunud tüütuks. Tinglikumaks aga küll. Muutumissund on kindlasti üks väga ülehinnatud nähtusi, olles samas ka neurootiline. Tolts on nagu Kraftwerk. Või nagu kuulus John Peel ütles ansambli The Fall kohta: alati sama, alati erinev.

Vaatasin internetist 1985. aasta Eesti Televisiooni kunstisaadet Toltsiga, kus kunstnikku intervjueeris Heinz Valk. Valk küsis, kas Toltsi soov on tihtipeale banaalseid argiobjekte, mida talle meeldib kujutada, kuidagi ülendada. Tolts vastas, et tema ei taha midagi ülendada, et objektid ülendavad ennast ise. Omalt pool lisaksin, et kui kaua argiobjekti vaadata, vaatab objekt sulle vastu. Varem või hiljem.

Ehk on Toltsi maalide puhul võimalik võrdlusena rääkida ka ambient-muusikast, nii nagu selle leiutaja Brian Eno seda mõtles: ambient peab olema samaaegselt huvitav ja ignoreeritav, ta peab looma ruumi, milles mõelda. Kas Tolts loob ruumi, milles mõelda? Loob ikka.

Olen juba rääkinud sünteetikast ja linnakunstnikust. Üks Toltsi lemmikmotiive on maastikud, see maalikunstiloo põhilisi teemasid. Kuid Tolts ei lubanud meil kohe, seenekorv käes, loodusesse astuda. Toltsi kujutatud loodus on kõigepealt maastikumaal ise. Tolts maalis maali. Või maale. Vaatame teost «Eesti maastikud», kus näeme ateljeed mitme maastikumaaliga. Näeme maastikumaali kui banaalsust, kui korduvat ja isegi tööstuslikku objekti. See ei ole enam ainukordne jäädvustus looduse kordumatust ilust.

Või vaatame teoseid nagu «Tsistern» või «Alumiinium». Nii too tsistern kui alumiiniumihunnik paiknevad looduses, loodust on selle juures vähe näha. Küll aga on näha tsisterni või alumiiniumit, neid tööstusühiskonna jääkobjekte, mis, nagu ütleks tänapäevainimene, «käntseldaks» looduse ära. Loodusest jääb ainult vihje, selle ruumi on endale haaranud inimtekkeline.

Keegi ütles selle tsisterni kohta, et kui tsistern eest ära võtta, saaks suurepärase maastikumaali. Mõni inimene tahab ikka tsisterni taha minna ja metsa vaadata või mis seal parasjagu veel juhtub olema. Samas huvitab ennastki, mis seal tsisterni taga on. Heinz Valk uurib saates Toltsi käest, miks ta töödes inimesi pole ja ainult mõnel neist leiab mõne looma (varases perioodis oli ka mõni inimene). Tolts vastab, et inimene võtab maalil kohe tähelepanu endale ja siis muud ei näegi. Teda aga huvitavad asjad, mille taga on inimene.

Linnakunst, urbanistlik elutunnetus, flanöör, industriaalesteetika, vuajerism jne tunduvad jäävat oma paremate aegade osas kuhugi 20. sajandisse. 21. sajand tahab pehmeid tehnoloogiaid ja uue kooli karjaseidülli, ökoloogiat ja orgaanikat. Kas Toltsi võiks sellises perspektiivis vaadata kui moodsat või vanamoodsat kunstnikku? Ilmselt mõlemat, nagu alati heade asjadega juhtub. Eesti kunsti suurimaid radikaale ja konservatiive, nagu sätestab paradoksaalselt ka «Maastiku vaikeluga» pressitekst.

Toltsi tegevus nii kunstnikuna kui Kunsti ja kodu peatoimetajana lähtus ka soovist panna vaataja paremini tajuma ja hindama ümbritsevat keskkonda. Toltsi näituselt välja astudes tunneb tõepoolest, et maailm oleks nagu korrastatum, asjad ja nähtused distsiplineeritumad, katalogiseeritumad, selgemad ja rütmistatumad. Mis nii viga läbi linna kõndida, kui kõik on nagu muusika. Ainult kõnni.

Ainsana häirib näituse puhul see, et seal on ühes seinas liiga palju maale. Klassikaline kunstimuuseumi probleem – peaks ju tulema ja vaatama korraga ainult ühte teost, aga siis vaatad sadat ja pärast oled oimetu.

Andres Tolts

«Maastik vaikeluga»

Kuraator Anu Allas

KUMUs avatud 1. aprillini 2018

Tagasi üles