Nüganen jäi iseendale alla

Elmo Nüganeni lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg. Foto: Siim Vahur

Me vajame kangelasi ja olümpiavõitjaid. Eelolevalt olümpialt meil suuri säravaid medaleid oodata ei ole. Kunst pole küll sport, aga ka teatris vajame ja ootame kangelasi. See tähendab lavastajaid, kes puudutavad hinge, panevad naerma ja nutma, ärritavad mõistust ja seavad kahtluse alla senised arusaamad, panevad näitlejaid meile ideaalselt valetama ja täiskasvanuid taas jõuluvanasse ja Hamletisse, heasse ja kurja uskuma.

Sel aastal oli kaks lavastust, mille esietendust ootas Eesti teatripublik suure värinaga. Sest nemad olid tagasi, oodati, et sünniks teatriime… Ei sündinud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ning Elmo Nüganeni lavastused polnud kindlasti läbikukkumised, Eesti praeguses teatrikontekstis on need tugevad tööd, kuid enda seatut ületada ei suudetud. Kogu aeg ei saa kümnesse lasta, selles on Elmo Nüganenil õigus.

Laupäeval Tallinna Linnateatri Põrgulaval esietendunud Elmo Nüganeni lavastatud «Kirsiaia» lõppedes tõusid saalis püsti selle teatriga seotud inimesed. Aplaus oli tugev, nagu ka harvad naerupahvakud, mida esietenduse ajal saalist kostis. Kuid selles naerus tabas kõrv linnateatri näitlejate kõlava hääle. Tallinna Linnateater toetab oma peanäitejuhti. Need, kes ei toeta, on lahkunud või vaikivad.