Nüganen jäi iseendale alla Heili Sibritsa arvustus

FOTO: Siim Vahur

Elmo Nüganeni lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg.

Me vajame kangelasi ja olümpiavõitjaid. Eelolevalt olümpialt meil suuri säravaid medaleid oodata ei ole. Kunst pole küll sport, aga ka teatris vajame ja ootame kangelasi. See tähendab lavastajaid, kes puudutavad hinge, panevad naerma ja nutma, ärritavad mõistust ja seavad kahtluse alla senised arusaamad, panevad näitlejaid meile ideaalselt valetama ja täiskasvanuid taas jõuluvanasse ja Hamletisse, heasse ja kurja uskuma.

Sel aastal oli kaks lavastust, mille esietendust ootas Eesti teatripublik suure värinaga. Sest nemad olid tagasi, oodati, et sünniks teatriime… Ei sündinud. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi ning Elmo Nüganeni lavastused polnud kindlasti läbikukkumised, Eesti praeguses teatrikontekstis on need tugevad tööd, kuid enda seatut ületada ei suudetud. Kogu aeg ei saa kümnesse lasta, selles on Elmo Nüganenil õigus.

Laupäeval Tallinna Linnateatri Põrgulaval esietendunud Elmo Nüganeni lavastatud «Kirsiaia» lõppedes tõusid saalis püsti selle teatriga seotud inimesed. Aplaus oli tugev, nagu ka harvad naerupahvakud, mida esietenduse ajal saalist kostis. Kuid selles naerus tabas kõrv linnateatri näitlejate kõlava hääle. Tallinna Linnateater toetab oma peanäitejuhti. Need, kes ei toeta, on lahkunud või vaikivad.

FOTO: Siim Vahur

Hetk Elmo Nüganeni «Kirsiaiast».

Eesti Ekspressis ilmunud «Kirsiaia» prooviperioodi reportaažis tunnistas Nüganen, et Henrik Kalmeti aprillis Postimehele antud intervjuus kõlanud mõtted ja hinnangud olid nool, mis läbistas ta südame. Nüganen pole soovinud Kalmeti öeldut kommenteerida. Jah, ta on avaldanud omi mõtteid tarbimiskäitumises, teda on usutletud teatri hooaja avaüritusel, «Kirsiaia» etenduse eel kõneles ta koos ajaloolaste David Vseviovi ja Ott Sandrakuga linnateatri teatrisõprade klubis «Kirsiaia»-aegsest Venemaast, tema tsitaate leiab teatri saadetud pressiteadetest. Ent tegelikult on Nüganen alates kevadest peidus olnud.

Küsimusele, miks ta peaks rääkima Tallinna Linnateatrist, oma kunstilistest valikutest ja tõekspidamistest, on üks väga selge vastus: Elmo Nüganen pole vabakutseline lavastaja, ta on väga olulise teatri juht, ja see teater pole erateater. Ei piisa sellest, et 25 aastat tagasi Tallinna Linnateatri peanäitejuhina tööd alustanud Nüganen andis intervjuu kolm või viis või kümme aastat tagasi. Antiiknäidendid võivad ju kinnitada, et inimene pole ajas muutunud, kuid aeg siiski muutub.

Kindlasti ei nõua ma Nüganeni tagasiastumist, aga soovin, et ta saaks aru, et Tallinna Linnateater ei kuulu temale ja peanäitejuhiamet seab talle kohustusi, mis võivad olla ebamugavad, aga mida tuleb täita. Üks kohustusi on oma valikuid põhjendada ja selgitada, kui avalikkus seda ootab.

FOTO: Siim Vahur

Hetk Elmo Nüganeni «Kirsiaiast».

Ekspressi reportaažis tunnistas Nüganen, et tal on suur eelis. «Ma saan iga kell sukelduda proovi ja mul on... äärmiselt huvitav,» kirjeldas lavastaja. «Kõik see, mis sünnib proovis, on ime! Siin pole vaja mõelda vanuse peale ja selle peale, mis saab viie ja kümne aasta pärast. Sa oled keset imet! Õnneks on homme jälle proov...»

Nüganen on «Kirsiaia» lavastusele andnud suurema tähenduse kui lihtsalt ühele Tšehhovi tõlgendusele tema tehtud tööde reas. Seega pidanuks ta laupäeval esietendunud lavastuses andma vastuseid õhus olevatele küsimustele. Aga just steitmendina, kui kõrvale jätta lavastuse läbiv idee, et inimesi juhib sugutung, oli «Kirsiaed» õõnes.

Elmo Nüganeni firmamärk on hästi komponeeritud psühholoogiline teater. Eestis temale selles võrdset pole, Nüganen on olnud inimeste hinge pugemise meister.

Oletan, et just vastutuse kramp sundis Nüganeni otsima uut lähenemist ja kinni haarama Tšehhovi ideest, et «Kirsiaed» on komöödia. Peale autoritruuduse soovis Nüganen näidata end uuest küljest, kuid tulemus ei kinnita tema valitud tee õigsust. «Kirsiaed» ei küüni Nüganeni varasemate lavastuste kõrgusesse.

Esietendus jättis mulje lavastajanägemuse visandist, kus näitlejad püüdsid vastata Nüganeni ettekujutusele, keda nad usuvad ja usaldavad, sest seni pole ta neid alt vedanud. Ent tundus, et näitlejad polnud lahenduse õigsuses sisemiselt veendunud, ja seda pean ka üheks põhjuseks, miks peaaegu kõik näitlejad esitasid lihtsalt oma varasemate rollide kordusi.

Nüganen on sattunud vaimustusse ideest, et Ranevskajat motiveeris kirsiaeda maha müüma pime armastus Pariisi jäänud mehe vastu, mehe, kes oli ta juba hüljanud. Mõisa müügist saadud raha võimaldas tal sõita tagasi Pariisi ja seetõttu ei võtnud ta mitte midagi müügi takistamiseks ette.

FOTO: Siim Vahur

Mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg, Lopahhini rollis Kaspar Velberg.

Sandra Uusbergi Ranevskaja on tõesti kütkestav, haldjalikult võluv naine, kes mõistab oma näiliselt süütu oleku abil suurepäraselt mehi ära kasutada. Vaid viivuks reedab ta, et süüdimatu naise sees on kalkuleeriv ja enesekindel inimene. Ranevskaja mask on täiuslik ja Uusberg on ses rollis veenev. Selline naine võib tõesti kõik  ülejäänud «Kirsiaia» meestegelased ümber oma sõrme keerata.

Veenev on ka Andres Raagi igavene laps Gajev, kes elab endale mugavas mullis. Linnateatri «Kirsiaeda» hoiab aga koos Kaspar Velbergi Lopahhin, hea ja puhta südamega armastaja (kaupmees olla on tema saatus). Tema võtmete-tants pärast Kirsiaia omanikus saamist on võimas, nagu ka Ranevskaja ja Lopahhini suudlemata suudluse pinge. Lopahhini armastus on kõige omakasupüüdmatum, süütum, tema ei piinle rahuldamata seksuaalkire käes nagu ülejäänud ses mõisas.

FOTO: Siim Vahur

Noor toapoiss Jaša (Tõnn Lamp) ja toatüdruk Dunja (Piret Kalda).

Võib-olla jäigi kõige rohkem «Kirsiaias» häirima naiste kujutamine kiimast hullunutena. Väga paksudes värvides pakutud Dunja (Piret Kalda), aga ka Varja (Külli Teetamm) sobinuks pigem eratelekanalite suurde komöödiaõhtusse, kus publiku naerutamiseks on vaja pidevalt seelikut üles tõsta ja näidata sukatrippe või seksirütmis mingit seina kõigutada. Nüganeni lavastuses  mõjus see sama labase trikina kui online-meedias üle võlli keeratud pealkirjad ning keha paljastavad fotod, mis pole tegelikult artikli sisuga seotud, vaid mõeldud ainult klikkide kogumiseks.

Dunja pidev seeliku üleskiskumine võis isegi naljakas olla, aga Firssi (Andrus Vaarik) tegemine hambutuks Ivan Oravaks oli täiesti põhjendamatu ja valuski. Arusaamatult üle pingutatud oli ka Šarlotta (Anu Lamp) pidev silmade pööritamine ning rääkimismaneer, mis jättis mulje, nagu tal oleks suus kolm suurt jäätükki.

Kui need nimetatud võtted pidid «Kirsiaiast» komöödia tegema, siis on Vana Baskini Teater endale väga tugevat konkurenti saamas. Ma kõlan praegu julmemalt, kui tahaksin, aga TV3 ja Kanal 2 meelelahutussaadete tungimine Tallinna Linnateatrisse on eesti kultuurile hullem kui see, et Vanemuine teeb muusikale.

FOTO: Siim Vahur

Andrus Vaarik toapoiss Firsina.

Siiski pole «Kirsiaed» läbikukkumine, see on võrratu kujundusega (Reinis Suhanovs), ilusate kostüümidega (Reet Aus) lavastus, kus peaosalised teevad head rollid. Olen kindel, et suur osa Tallinna Linnateatri publikust väljub saalist sama õnnelikuna kui Elmo Nüganen, keda juhtusin ühe Firssi stseeni ajal silmama heli-valguspuldis ja kelle nägu kõneles rahulolust ja nähtu nautimisest.

ARVUSTUS

FOTO: Siim Vahur

Anton Tšehhov «Kirsiaed»

  • Tõlkinud Ernst Raudsepp ja Toomas Kall
  • Lavastaja Elmo Nüganen
  • Kunstnik Reinis Suhanovs (Läti)
  • Kostüüm Reet Aus
  • Valguskujundus Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia)
  • Helilooja Jaak Jürisson, muusikaline kujundaja Riina Roose
  • Osades: Sandra Uusberg, Maris Lüüs (EMTA lavakunstikool) või Teele Pärn (EMTA lavakunstikool), Külli Teetamm, Andres Raag, Kaspar Velberg, Priit Pius, Allan Noormets, Anu Lamp, Alo Kõrve, Piret Kalda, Tõnn Lamp ja Andrus Vaarik
  • Esietendus 9. detsembril Tallinna Linnateatris 
Tagasi üles