Küünlaleekide tants peeglite vahel
Pille-Riin Purje arvustus

Elmo Nüganeni lavastas Tallinna Linnateatris Tšehhovi «Kirsiaia», mõisaproua Ranevskaja rollis Sandra Uusberg,

FOTO: Siim Vahur

Jõulukuu esimesel päeval juhtusin olema raamatute keskel, avasin huupi ühe tsitaadikogumiku ning tähendasin üles lause: «Valguse levitamiseks on kaks võimalust: kas olla küünal või siis peegel, kust selle leek vastu kumab.» Autor Ameerika kirjanik Edith Wharton, kel sünniaasta Tšehhoviga ligistikku. Jõulukuu kümnendal päeval ehk teisel advendipühapäeval, kui kirjutan Elmo Nüganeni «Kirsiaia» lavastusele kärmet ja paratamatult põgusat vastukaja, tuleb tsitaat järsku meelde.

Tellijale

Läti kunstniku Reinis Suhanovsi kütkestavas stsenograafias on põhikujundiks peeglid. Peeglitega uksed ümbritsevad ja läbistavad mänguruumi, ikka ja jälle jäävad tegelased silmitsi peegelpildiga, kuitahes vilksamisi. Peegeldav on koguni põrand, kus vahel liueldakse nagu jääl.

Mõisaproua Ranevskaja tütre Anjaga.

FOTO: Siim Vahur

Tagasi üles