Kultuurisoovitused

Loe: katkend Taavi Kanguri kriminaalromaanist «Sünk jää, otsatu põhi»

«Sünk jää, otsatu põhi»

FOTO: Raamat

Taavi Kanguri kriminaalromaan «Sünk jää, otsatu põhi», mis võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eripreemia, ei räägi ainult kuritegudest ja nende lahendamisest, vaid samuti Eesti elust ja inimestest läbi mitme aastakümne. Raamatu kajastab muu kõrval Nõukogude armees aega teenivate noorte tegemisi ja tundeid.

Romaani «Sünk jää, otsatu põhi» toimetas Jüri Kallas, keeletoimetaja oli Maarja Möldre, kujundas Kalle Müller, kirjastas Post Factum ja selle väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital.

Sõjaväkke 1987

Seltskond kogunes kööki, sest see oli ainuke ruum, kus võis suitsetada. Korteripeod algasid alati ühtemoodi: poetati ennast suureks toaks nimetatavasse viieteistkümneruudusesse hallika nurgadiivaniga ruumi, pandi telekas mängima, kallati jook klaasidesse ja tekitati mõned, hiljem tüli põhjustavad ringid sektsiooni juurde kuuluvale lakitud lauakesele. Õige pea kadus seltskonnast üks inimene, siis teine ja kolmas. Alguses tehti kähku suits ära ja kobiti suurde tuppa tagasi, aga pikapeale jäid suitsetajad aina kauemaks kööki, sest seal oli, kellega vestelda, ja lõpuks kolis kogu seltskond sinna ümber. Nii oli lihtsam.

Ümmarguse laua taga istus kuus inimest, põhja keeratud lintmakist luges Turisti solist laulusõnu maha. Rõduaken seisis lahti, lastes ohjeldamatult külma sisse ja võttes samas kaasa lambikupli ümber keerleva sinise suitsu. Kunagi valge olnud kuppel kandis nüüdseks juba kollakat kasukat. Ahto istus taburetil pisut lauast eemal ja Tiuks, korteriperenaine, pügas teda mehaaniliste juukselõikamistangidega. Lühikest kasvu Tiuks surus Ahto kössi istuma, kuid hoolimata sellest pidi ta käsi kõrgel üleval hoidma. Tiuks deklareeris iga kümne tangipigistuse kohta, et ta kindlasti ei hakka kunagi juuksuriks. Kartulikoore värvi juuksesalgud kukkusid põrandale kuhja. Ohjeldamatu lärm katkes vaid hetkeks, kui Mart tõstis pidulikult õhku Strugurasiga pilgeni täidetud klaasi. Kollaka läikega puskarina lehkav Moldaavia konjakijook niisutas avali kõrisid.

«Vot nii peab poisi sõjaväkke saatma!» huilgas Mart heakskiitva melu saatel.

Ahto proovis tõusta, kuid istus lollakalt irvitades toolile tagasi. Tiuks vehkis hoiatavalt juuksetangidega. «Kannata nüüd natuke veel, kohe on šeff soeng valmis. Ainuke soeng, mida sa järgmised kaks aastat kannad.»

Kõik mörisesid töntsilt naerda, selliseid nalju pidi viimasel ajal üsna tihti kuulma. Kahe minuti pärast oli pea nii paljas, kui seda naksuvate tangidega teha sai – see tähendas, et pead ligi oli mingi ebaühtlane karvameri. Tiuks raputas tangisabade kokkupressimisest väsinud sõrmi, kirudes üsna häälekalt, et ta ülesande üleüldse enda kanda oli võtnud. «No aga KEEGI pidi seda tegema!»

Õnneks oli Ahtol nii palju mõistust peas, et ta ei võtnud vastu Tiuksi pakkumist pea žiletiga üle käia. Vaevalt oli Ahto ennast kõikudes püsti ajanud, et pitsi juurde üks kõne pidada, kui kõlas närviline uksekellahelin. Tiuks pani näpu huultele: «Tsst, see on see loll naabrimutt.» Siis vaatas ta kella ja kehitas õlgu. «Ei saa vist olla, kell pole veel kümmegi.» Ta lülitas maki siiski välja, enne kui välisukse poole astus.

Kõik istusid hiirvaikselt, nagu oleks tuba täiesti tühi. Sigaretisuits tiirles viies pikas peenikeses joas lae poole ja Ahto seisis ikka kõikudes, pits käes, valmis kõnet pidama kohe, kui Tiuks tagasi tuleb. Keegi oleks justkui aja seisma pannud. Nad kuulsid, kuidas Tiuks ukse lukust lahti keeras, trepikoja betoonine hingus sirutus läbi toa. Nurga tagant oli kosta summutatud pominat.

«Kuule, Ahto, tule korraks siia!» hõikas Tiuks esikust. Ahto vaatas teistele otsa, kehitas õlgu ja sammus kõikuval sammul koridori. Kui teised tema kuklal piklikku karvatutti nägid, kostis paar summutatud turtsatust, aga päris vabalt nad ennast siiski veel ei tundnud. Ahto jõudis

välisuksele, Tiuks astus eest ja ta nägi koridoris seismas Kairit. Tüdruku heledad juuksed olid sassis ja silmad punaseks nutetud.

«Mis sa tahad?» küsis Ahto pooleldi pahaselt, varjates järsu tooni taha valust kokku tõmbuvat hinge. Koridor kõmises tema sõnu võimendades vastu. Ahtol oli raske ennast vaprana hoida, et seltskonna ees mitte pisaraid valama hakata. Ta põgenes siia peole peitu, sest pidi homme hommikul Lasnamäe kogunemispunkti väravast sisse astuma. Kui tal väga veab, siis ehk saab ta umbes aasta möödudes puhkust, kui ei vea, istub mingis tundmatus urkas kolm aastat jutti.

«Saad aru, ma ootan sind ära. Ma ootan ära,» löristas Kairi.

Ahto tundis kurku tõusvat kibedust, vaatas üle õla, aga Tiuks oli ettenägelikult kööki taandunud. Ahto oli talle selle eest tänulik. Kõik said aru niigi, polnud vaja selgitada. Ahto pani tennised jala otsa, võttis Kairil käest ja viis ta korrustevahelisele trepile istuma.

«Ma ütlesin sulle: meil ei tule midagi välja. Kas sa üldse mäletad, mida sa tegid kaks aastat tagasi? Kas sa tead, kui pikk aeg see on? Me ju leppisime kokku, mäletad?» Väljaöeldu kasvatas Ahtos allasurutud ahastust.

«Ma rääkisin sinu isaga ka ja jaa ... Ta, noh, ütles, et käis komissariaadis rääkimas ja need seal lubasid su kuhugi lähemale panna.»

«Kuradi hea, satun näiteks kuhugi Riiga või Valgevenesse. Saad aru, see teeb tegelikult sama välja.»

Kairi ütles otsustavalt: «Sa võid mõelda, mida tahad, aga ma ootan su ära, küll sa näed. Valgevene ja Riia on lähedal. Bussid sõidavad. Tead küll, meie kodu ei ole tänav ega uulitsa, meie kodu on Nõukogude Liit.» Kairi katse asju pisutki naljaks keerata lõppes uutes pisarates.

Kuid siis tõusis Kairi püsti. Temast õhkus otsustavust ja täiskasvanulikkust, ta osutas Ahtole ja Ahto tõusis samuti. «Meil läheb veel hästi, ma ütlen sulle. Meil klappis nii hästi, et peame proovima. Häid asju ei saa kunagi ära visata igaks juhuks, et äkki ei tule välja või äkki läheb lörri. Me ei pea midagi kartma. Ma olen endas kindel. Sa tunned mind ja tead, et kui ma olen milleski kindel, siis ma olen. Kui sa aga endas kindel pole, siis ütle.»

Ahto raputas pead. «Ma olen kindel, Kairi, ma lihtsalt ei taha näha kõike murenemas, lõhenemas, killu haaval katki minemas. Ma olen seda kurbust kõrvalt näinud.»

«Meie ei ole teised!»

Ahto ohkas ja tundis, kuidas pea hakkas selgemaks minema ja melanhoolia puges hinge. «Meie ei ole tõesti teised. Võib-olla peakski proovima.» Kogu tema otsustavus ja kindel olek voolas tühja. Ta haaras Kairi ümbert ja nad seisid niimoodi mitu minutit.

«Olgu, ma pean minema ja sul sõbrad ootavad,» ütles Kairi siis nii, nagu saaksid nad juba homme üksteist jälle näha.

«Tule ka, istu maha. Või ma tulen sinu poole?» pakkus Ahto.

Tüdruk raputas pead. «Ma lähen koju. Helista mulle kohe, kui sa teada saad, kuhu sind saadetakse. Kirjuta ka.»

Peost oli õhk välja lastud. Ahtos ei olnud enam uljust, mille ta enne kurbuse katteks oli välja kutsunud. Ei olnud enam suurt kaotusvalu. Lootus hulpis jälle pinnale, kuigi ta teadis, et Kairi ei pruugi siiski teda ära oodata. Võib-olla istutati realistlik maailmavaade temasse kodus, võib-olla oli ta kõrvalt vaadates ise otsusele jõudnud, aga mingil moel ei uskunud ta enam kena lõpuga muinasjutte. Teisedki tundusid tõsisemad. Tiuks pani ta taburetile istuma ja lõikas pikema jututa kuklasse jäänud karvasiilu maha. Mart püüdis veel paari hõiskega tuju tõsta, aga juba paistis esimene haigutus. Peaks koju magama minema, mõtles Ahto peaaegu valjult.

Õige pea leidiski ta ennast öistel Lasnamäe tänavatel lonkimas. Teades, et Lindakivi kino ehituse juurest ei tasu öötundidel mööda minna, võis mõnele jõlkuvale kambale hammaste vahele jääda, ronis ta karjääri seinast alla, lippas teisele poole ja ronis üles. Hetkekski ei tekkinud Ahtol mõtet, et ta võiks kukkuda. Seinad ja tavapärased ronimiskohad olid lapsepõlveaastatega nii tuttavaks saanud, et ta võinuks paeseinast kinnisilmigi üles ronida. Ta oli peaaegu koju minemas, kui otsustas äkkmõtte najal minna vaatama kogunemispunkti, kus ta viie tunni pärast olema pidi. Veel oli ta vaba mees ja tsivilist. Veel võis ta sinna minna vahtima ja hiljem ära tulla. See mõte lohutas Ahtot. Talle meenus, kuidas nad oma klassiruumist 13. keskkoolis olid näinud kogunemispunktis ülesrivistatud verivärskeid kiilakaid sõdurpoisse ja kuidas olid neile akendelt lustakalt lehvitanud. Täna öösel, kohe nüüd võis ta veel sedasama teha. Ronida koolimaja kõrval kulgevale rohelisele plangule, vaadata üle aia ja siis ära minna. Plangu äärde olid poisse saatma tulnud sugulased jätnud puunotte ja kivikuhjasid, millele toetudes sai heita oma lähedasele viimase pilgu enne seda, kui too kuhugi Venemaa avarustesse saadeti. Ahto mäletas neid närvilisi inimesi reas üle plangu vahtimas. Ta teadis, et tema vanemad teda niiviisi saatma ei tule, ja ega ta seda tahtnudki. Ehk tõesti õnnestus isal komissariaadi tutvuse kaudu mõni lähem koht välja rääkida. Peaasi et rääkimas käimine midagi halvemat kaasa ei tooks. Ahto oli kuulnud õuduslugusid, kus peale rääkimist ja oma tutvuse ülehindamist oli poiss soovitud sihtkoha asemel saadetud hoopis teise maailma otsa võõra kultuuri keskele. Vähemalt oskas Ahto korralikult vene keelt, selle eest olid hea seisnud kooli süvendatud keeleõpe ja muidugi poolsõber Serõi, kellega aeg-ajalt keelt praktiseeritud sai.

Ahto jõudis suuremate sekeldusteta õige planguni, upitas end vastu aeda sätitud lauale. Valgustatud nelinurkne asfalteeritud õuepealne oli vaikne, kedagi ei liikunud. Kahekorruseline paekivist maja suurte väravate kõrval ja teine pisut eemal plangu kõrval, kus toimus meditsiiniline ülevaatus, olid samuti vaiksed ja kuidagi eemalolevad. Tundus võimatuna, et vaid nelja-viie tunni pärast seisab Ahto seal õue peal loogelises rivis, kott käes ja kiilakas peanupp ilma käes vastu peegeldumas.

Maja alumisel korrusel lükati järsku aken lahti, mundris mees kummardus välja, haigutas ja läitis sigareti. Öine valve siiski oli. Või oli see mõni vastutav ohvitser, kes ennast varakult üles ajas, et uus laar tsiviliste sõjamasinasse sööta. Ahto oli tänu selgele kuupaistele kenasti näha ja õige pea ohvitser märkaski teda. Ahto kartis, et mees pistab pragama, kuid too hoopis muigas, nipsutas koni õue ja sulges akna. Ehk oli ohvitser harjunud nägema murelike nägudega noormehi plangul kõlkumas – ta teadis, et vaid mõne tunni pärast on see äsja kiilaks nüsitud peanupuga noormees tema võimu all.

* * *

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles