1990. aastate Brian Wilson

Weezer «Pacific Daydream». Foto: promo

Weezer
«Pacific Daydream»
Atlantic
Hinne: 3

Weezer on teinud mitu pealkirjata plaati, mida eristatakse värvide järgi. Uus plaat pidi tulema «Black Album», selline sünge, aga siis tulid muud plaanid ja see kuidagi muteerus. Weezer on sellele varemgi lähedal olnud ja tegelikult ka vist ära vormistanud ja just see on põhjus, miks Weezer fännidele meeldib.

Weezeri esimene plaat «Blue Album» (1994) oli selline plaat, mille ostmata jätjad pannakse kirja. Lõi see plaat ennekõike just melanhoolsete vaikne-vali-eepostega: «Say It Ain’t So», «Only In Dreams». Weezeri tseremooniameister Rivers Cuomo oli kui raamatu «Väike papa» nimitegelane, prillidega poiss, kes tahtis head, aga kellel läks halvasti (eriti tüdrukutega), mis lõppkokkuvõttes jättis ikkagi sümpaatse mulje. Üks lugu selles raamatus kandis ka pealkirja «Kuidas papa luuletas».

Cuomo asus järgmist albumit kirjutama vastakate tunnetega edu kohta. Ta arvas, et ta lood on liiga lihtsad, ja tahtis komplekssemaid. Cuomo kuulas oopereid «Aida», «Madame Butterfly» ja «Jesus Christ Superstar» ning asus sepistama süntesaatoritega ulmerokkooperit «Songs from the Black Hole». Kosmoselaeva kaptenil Jonasel (Cuomo) on selles vilets tuju. Ta satub armukolmnurka, robot palub meeskonnal aga keskenduda tähtsale.

Cuomol oli üks jalg lühem kui teine. Talle tehti 1995. aastal operatsioon, järgnes kuid piinavat füsioteraapiat, Cuomo hakkas valuvaigisteid tarvitama ja lood muutusid süngemaks. Augustis mindi lõpuks stuudiosse ja lindistati lugusid, nende seas «Tired of Sex» ja «Getchoo». 1995. aasta lõpus asus Cuomo Harvardis klassikalist muusikat õppima ja «Black Hole» tundus selle kõrval tilulilu. 1996 mais asetas Cuomo ooperi riiulile ja alustas otsast uut plaati.

Paar «Black Hole’i» lugu läks uue plaadi «Pinkerton» singlite B-poolteks. 1998. aastal arutas Cuomo plaadifirmaga demode väljaandmist, aga Geffen kartis, et see rikuks Weezeri brändi. Need ilmusid lõpuks aastatel 2007–2011 Cuomo kolmel «Alone» kogumikul ja ilmus ka Cuomo raamat «Pinkerton Diaries». Rolling Stone valis «Black Hole’i» müütiliste kadunud meistriteoste hulka. Kui Cuomo «Pinkertoni» kordusväljaande puhul Rolling Stone’iga ooperist rääkis, tegi ta vastates nii pikki mõtlemispause, et ajakiri tähendas need üles. 24-sekundine paus. 14 sekundit. 15 sekundit jne.

Weezeri uus plaat kõlab kohati kui Avalanches. «Turn it up, it’s the Beach Boys!» hüüab loo «Beach Boys» refrään. Trummimasin, klahvpillid. Robot muutub seda robotlikumaks, mida rohkem see imiteerib inimest. Poid, mis neid lugusid peal hoiavad, on Cuomo hääl ja meloodiad.

«Happy Hour» on ju tegelikult üsna melanhoolne oma pseudorõõmus. Cuomo on kui filmi «Office Space» tegelane, kes istub mingis kurvas baaris ega taha kuskile minna. Plaadi teema on üksindus. Cuomo kasvas New Englandi väikelinnas, kolis siis Los Angelesse, sai kohe kuulsaks, muutus ebausklikuks ega taha enam lahkuda.

Plaadi teisel poolel kuivavad meloodiad kokku ja ehk muutub plaat ka kitarrisemaks. Käesurumine oli kunagi vaenulik liigutus, et vastane ei saaks mõõka haarata. Teeme Weezerile siis joogi välja esimese poole auks, teise puhul surume aga kätt.