Liiderlikkus kui lõks. «Tramm nimega Iha» teine koosseis

Anatoli Arhangelski (Stanley) ja Luana Georg (Blanche). Foto: Harri Rospu

Lavastuse – olgu sõna-, muusika- või tantsulavastuse – eri tegelaskoosseise on alati põnev vaadata, sest karakterid ja nendevahelised suhted avanevad teistmoodi ning koos sellega ka erinevad elu tahud. Inimeste iseloom, eelistused ja väärtushinnangud avalduvad just vastastikustes suhetes ja just seda Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa ballett esile toob.

Luana Georgi Blanche ja Marta Navasardyani Stella on selgelt lähemal Tennessee Williamsi näidendi tegelastele, kui olid Alena Shkatula ja Ana Maria Gergely. Mõlemad olid üsna eksalteeritud karakterid, kumbki oma eri moel. Georgi ja Navasardyani õeksed on seevastu tunduvalt maisemad ja asjalikumad.

Kui Shkatula Blanche igatses ilu järele, siis Georgi Blanche tahab paremat ja jõukamat elu. Mehe abielurikkumine oli hoop tema uhkusele, mehe enesetapp tema parema elu lootuse lõpp. Blanche’i liiderlikkus pole lihahimu selle tavatähenduses, vaid oma ihu kaudu püüda püsivasse püünisesse mees, kellest elu jooksul toituda. Jahimehena jälgib ta mehi, kuid paraku on oskamatu kütt – see tuleb välja suhtes Mitchiga, kelle puhul ta liiga kauaks ootama jääb ja oma vooruseteesklusega vindi üle keerab.

Oli Mitch kui inimene talle üldse tähtis? Stella kodu ei kohuta oma inetusega, nagu vapustas see Shkatula Blanche’i – Georgi Blanche’ile on see vaene ja probleem õe juures ongi tema liiga lihtne elu.

Anatoli Arhangelski (Stanley) ja Marta Navasardyan (Stella). Foto: Harri Rospu

Aga Navasardyani Stella on oma saatuse kinni haaranud ja sellega rahul: parem pool muna kui tühi koor (nagu Blanche’il). Ta on taibanud, et Stanleyt saab kinni hoida «kirgliku» seksiga, ja kui see isegi sinikaid kaasa toob, siis mis sest – tal vähemalt on mees, kes teda ihaldab ja temast hoolib, tal on ees turvaline, kuigi ilma särata elu, ja isegi kui ta aeg-ajalt midagi enamat tahaks, siis on ta piisavalt asine, et end mitte Blanche’i juttudest hullutada lasta. Georgi Blanche tõepoolest ei kannata valgust – see paljastaks nii tema vanuse kui ka haavatavuse.

Anatoli Arhangelski Stanley vajab veel viimistlemist, kuid selles on potentsiaali mitmekülgseks ja rikkaks karakteriks, kes sobiks ehk pareminigi Shkatula Blanche’i «vastasmängijaks». Arhangelski Stanleys on midagi pantrist, temas on rohkem, kui pealtnäha paistab. Tema ägedushood ei ole üksnes riivatud ego, vaid neis vilksatab varjatud soov sellesama ilu järele, mis valitseb Shkatula Blanche’i, aga ta ei soovi seda tunda, ta põlgab oma igatsust.

Kuna Luana Georgi Blanche on asjalikum naine, on Stanley-Blanche’i konflikt selles koosluses lihtsakoeline võimuvõitlus, milles habras naine muidugi kaotab. Kui Arhangelski Stanley Blanche’i vägistab, siis on see ülima põlguse akt: saad aru, sa igavene lipakas, et oled üksnes auk, millesse «kotte» tühjendada, ei midagi rohkemat!

Selline üritab tema sõpra Mitchi püünistesse püüda! Ja Georgi Blanche saab sellest suurepäraselt aru. Tal ei ole enam lootust millelegi paremale kui hullumaja/haigla turvalised seinad ja kindel lobi. Arhangelski Stanleys on ägedusest hoolimata liigutavat õrnust Stella vastu – pole ime, et Navasardyani Stella mehest kümne küünega kinni hoiab.

Esietenduste täismajad annavad lootust, et ballett jääb repertuaari veel kauaks ja artistidel on aega oma rolle viimistelda, lisada värve ja tundeid mitte ainult suurtesse momentidesse, vaid ka väikestesse hetkedesse – et näidata: iha ei ole üksnes iharus, vaid ka püünis parema elu peale saamiseks.

***

«Tramm nimega Iha»

Lavastaja Nancy Meckler

Koreograaf Annabelle Lopez Ochoa

Muusika Peter Salem

Dirigent Kaspar Mänd

Esimest korda rollides: Luana Georg (Blanche), Marta Navasardyan (Stella), Anatoli Arhangelski (Stanley).

Rahvusooperis Estonia 24. novembril