Una serata importantissima. La Scala hooaja avaõhtu

Yusif Eyvazov ja Anna Netrebko – partnerid nii eraelus kui ka ooperilaval.

FOTO: La Scala

Milano, 7. detsember, linna kaitsepühaku Ambrosiuse päev. Päike särab nagu septembris ja maailma kuulsaima ooperiteatri ümber uitab otsekui Fellini filmist välja hüpanud süsimustade silmade ja sonidega mehi, sigar hambus. Kas soovite piletit, sinjoora? Must turg La Scala etendusele näib õitsvat. Väljakul küütleb ja vilgub kõigis värvides Bvlgari jõulukuusk ja maailma legendaarseima ooperimaja ümbruse on ummistanud Rai valged ülekandebussid, mida ma kuidagi kokku lugeda ei suuda.

Kõikjal vedeleb juhtmepuntraid. Väikestele haralistele antennidele püüavad mitte otsa koperdada Jaapani turistid, kes kunstitempli taustal tehtud selfita oma Milano reisi õnnestunuks ei saa pidada. Nõutult seisavad nad järjekorras La Scala muuseumi ees. Asutus on suletud, sest täna on ooperitemplis kõige tähtsam päev aastas – hooaja avaõhtu, serata di inaugurazione. Sinna pääsevad vaid kõige tähtsamad isikud, kelle hulka ilmselt mingi eksituse põhjal on arvatud ka ühe bel canto kunsti hällist küllaltki kaugel paikneva Ida-Euroopa riigi raadiotoimetaja.

Kassa on suletud. Sellest hoolimata kiibitseb ukse ees parv häälekaid ooperigurmaane. Teatri artistide sissepääsu on kiivalt blokeerinud imposantset kasvu karabinjeerid, kes mu juttu ei näi mõistvat. Sügavalt naeruväärsena näib lootus, mida hellitasin Tallinnast ooperitempli poole teele asudes – ehk põrkan juhuslikult kokku ooperimaailma superstaari Anna Netrebkoga.

Üle väljaku särab jõulutuledes ja tippdisainerite vaateakendes kuulus Galleria Vittorio Emmanuele, kuhu seatud ekraanilt saab õhtust etendust jälgida ka linnarahvas. Swarovskid sädelevad Gucci kuusega võidu. Espresso kõrvale sirvin läbi Corriere della Sera. Väljaanne õpetab, kuidas La Scala serata di inaugurazione'l stiilne välja näha.

Riietuses tuleb eeskuju võtta Maximilien Robespierre'ist, kes on üks Umberto Giordano ooperi «Andrea Chenier» tegelasi. Revolutsionäär olnud omal ajal ka kuulus dändi. Eraldi peatükk on pühendatud Anna Netrebkole, kes La Scala laval on korduvalt laulnud, kaasa arvatud üle-eelmine hooaja avamine Verdi vähetuntud ooperiga «Jeanne d’Arc». Leht jutustab tuhkatriinuloo – noor Anna teenis õpinguteks raha, töötades Maria teatris koristajana, kuni teda märkas kuulus dirigent Valeri Gergijev.

Aga «Andrea Chenier» on tegelikult hoopis tenoriooper. Itaallaste suhtumine lauljatari abikaasa, superteatri debütandi Yusif Eyvazovi võimetesse pole just kõige lootusrikkam; parimal juhul tituleeritakse teda Anna abikaasaks ja soosivalt märgitakse ka lauljapaari uhket pulmapidu aastal 2015 Luxembourgi lossis, kus Anna olevat kandnud peaaegu sama uhket valgest kullast diadeemi nagu Kate Middleton oma pulmas.

Vahepeal helistab mulle aga proua Pressiosakond, kes soovitab võimalikult kiirelt dokumentidele järele tulla. Ma tulistan karabinjeeridele enesekindlalt, et mul on kokkulepe, ja suudan pressida end nii esinejate uksest kui ka läbida turvaväravad. Palvetan, et vähemalt härra Netrebko liftis oleks, aga õnnetuseks pole lähiraadiuses hingelistki. Teatri lavatagune mõjub üllatavalt ebaglamuursena. Uksel tervitatakse mind nimepidi. Pisike pilet on pistetud teatri plaani vahele, millele pastakaga märgitud looži koordinaadid. (Vaja siis, et idaeurooplane kultuurihällis sihitult ekslema kukub!)

Varun endale tunnikese lisaaega karabinjeeridega kisklemiseks, aga selgub, et paberitükikese näitamine muundab kerberosliku oleku šarmantseks naeratuseks. Punase vaiba ees peatuvad järjest sitikmustad limusiinid, süljates välja skandinaavialikku kasvu kaunitare, kel sametkleidi slepp raskelt järele lohiseb.

Hoolimata sellest, et moepolitseinikud häbistavad ette kõiki, kel julgust kanda hooaja avaõhtul punast (teatri sisustussameti värv), näib see koos musta ja sinisega olevat moes. Mehed ilutsevad maani karusnahkse äärisega keepides, veatud lakk-kingad läikimas. Ehted sädelevad ja maailma kaunimad inimesed näitavad armulikult oma valgendatud hambaid nende ümber rüselevatele bloknootidega relvastatud reporteritele, kes tulistavad küsimusi välklampide kanonaadi. Scusi, sinjoora! saan ma etteheitva pilgu osaliseks. Minu tundmatu kaubamärgi kingad on rüvetanud Carla Bruni laadse iluduse siidkleidi saba.

Minu looži täidavad kahe imposantse matrooni printsesslõikelised siidtualetid. Juveelidest rõhutud daamide selfikultuse jumalanna teenimiseks on loomulikult parim just minu istekoht. Ootan naeratades. Poole tunni pärast meenutan tehtud sõbralikkusega, et etenduse alguseni on minut. Pääsen oma kohale alles siis, kui maestro, teatri peadirigent Riccardo Chailly pulti asub. Itaalia hümni ei näi keegi kaasa laulvat.

Mario Martone lavastatud veristlik meistriteos, Umberto Giordano «Andrea Chenier» oli teatri laval viimati 32 aastat tagasi. Uuslavastus presenteerib parimas mõttes La Scala traditsioone. Siin juba Verdit mõnitada ei lubata. Ursula Patzaki eksimatu maitsega 18. sajandi stiilis kostüümid resoneerivad Margherita Palli mõõdukalt sümbolistliku kujundusega. Esimesena avab suu Coigny’ palee teenrit, tulevast revolutsioonijuhti Gerardi kehastav bariton Luca Salsi.

Ootused on nii üles kruvitud, et tunnen, kuidas kõhus hakkab kasvama pettumus. Kuni äkki kostab kuskilt minu alt eriliselt särav, ümar ja pehme, aga erakordse kõlaga hääl. Ma kukun peaaegu üle rõdu ääre. Jah, see ongi Anna Netrebko. Ma olen kuulanud kõiki tema albumeid ja arvan ta häält tundvat päris hästi – aga selle elav kuulmine teatri akustikas on midagi sõnadele alistamatut.

Ka Itaalia lauljate taustal paistab silma tema vapustavalt sundimatu tehnika, imetlusväärne fileerimisoskus, tunnete intensiivsus. Tema kaasa elus ja ooperis, Yusif Eyvazovi ilmumine naelutab publiku lõplikult. Kuigi tenori esimeses aarias pole aplausikohta ette nähtud, plaksutatakse ja braavotatakse veidi häbelikult. Tubli poiss! Ta pole tehniliselt nii täiuslik kui Anna, aga ta hääl on kaasakiskuvalt ilus, lavalolek majesteetlik.

Maestro Chailly juhatab nii, nagu laulaks ta kõike kaasa. Järgmise päeva lehtedest loen, et ta olevatki kaasa laulnud. Trionfo delle tenore! Ootamatu triumf! kisendavad pealkirjad. Eelmise õhtu etendust võtavad arvustada kõik hommikused lehed. Hukkamõistu osaks saavad nii peaminister kui ka president, kes arvasid heaks etendusele ilmumata jätta.

Terve linn teab, et aplaus kestis 11 minutit. Selle jooksul tabab esitajaid lillesadu. Algul heidetakse vaid õisi, siis aga hakkavad lendama pompoossed kilesse mässitud roosibuketid. Hüüan mõttes Ambrosiust appi, et need esipaari päid ei tabaks. Kõrvulukustavate paukude saatel täitub õhk kuldkonfettidest.

Järgmisel päeval on kõik restoranid suletud. Raudteejaama kõrval pisikeses trattoria’s laiutab noormees leti taga käsi – täna on Madonna püha, süüa ei pakuta. Kas olete siin puhkusel,? pärib ta viisakalt. Vastust kuuldes jääb ta mind jõllitama nagu tonti. «Giovanni, Luca, venite qui! Questa signora e stato a prima della Scala!» («Tulge siia! See sinjoora käis La Scala hooaja avaõhtul»). Giovanni ja Luca leiavad tagaruumist nii jääsalatit kui ka mozzarella’t, tomateid ja pestot, ning segavad mulle salati. Lahkudes sunnivad mind kingiks kaasa võtma parimat Itaalia šokolaadi.

«Una persona importantissima!» («Väga tähtis isik») sosistavad nad, kui uks kinni langeb.

***

Umberto Giordano

«Andrea Chenier»

Dirigent Riccardo Chailly

Lavastaja Mario Martone

Kunstnik Margherita Palli

Osades: Anna Netrebko, Yusif Eyvazov, Luca Salsi jt.

Esietendus Milano La Scalas 7. detsembril

Tagasi üles