Mittearmastus. Diagnoos lapsevanematele ja Venemaale

Andrei Zvjagintsev oskab kasutada omaaegset nii-öelda sotsialistliku realismi relva tänapäeva Venemaa elu peegeldamiseks. Kaader tema filmist «Neljubov». Foto: outnow.ch

Andrei Zvjagintsevi film «Armastuseta»jõudis kinolevisse. Sel puhul avaldame uuesti arvustuse, mis ilmus esmakordselt 2017. aasta augustis, kui film linastus Arvo Pärdi päevade raamaes. 

Andrei Zvjagintsevi uut filmi «Armastuseta» peavad paljud tema järjekordseks film-diagnoosiks Venemaa kohta peale kuulsat «Leviaatanit». Tegelikult hoiatab film meid muidugi palju enama eest: mis juhtub, kui mittearmastust tekib meie ümber rohkem kui armastust.

See on selline film (paljuski ka tänu Mihhail Kritšmani suurepärasele operaatoritööle), kus enamik vaatajaid filmi lõppedes ilmselt kohe püsti ei karga. Šokk filmist ei lähe nii kiiresti üle. Kui aga lõpuks püsti tõused, siis on ainuke mõte kiiresti koju saada, et oma lähedasi kallistada. Mäletan, et kui juunis seda filmi Moskvas vaatasin, siis oli esimene mõte kõik oma tööd nurka visata, lennujaama tormata ja osta esimesed piletid koju.

Film räägib meile mehest ja naisest, kelle kooselu saab läbi (ei saa öelda, et armastus, sest paistab, seda õiget tunnet nende vahel kunagi polnudki) ning kellel on sisuliselt juba uus pere loomisel, aga on üks takistus – nende 13-aastane poeg, keda siis kumbki üritab nagu kasutut kaltsu üksteise kaela sokutada, et laps ei segaks nende tulevast õnne. Laps saab muidugi aru, et teda pole kellelegi enam vaja, ning põgeneb kodust. Edasi saab filmist aeglane tragöödia.

Venemaal on umbes 700 000 lastekodulast, neist 85 protsendil on tegelikult vanemad elus. Riik on nad lihtsalt oma vanematelt, tihti alkohoolikutelt, ära võtnud. Kuid film pole mitte sellistest vanematest, vaid kõige tavalisematest Moskva keskklassi inimestest, kes kutsuvad ise oma ükskõiksuse ja egoismiga esile oma pere katastroofi. Jutt ei käi mingitest marginaalidest, kellel on põhimõtteliselt algusest peale oma lastest sügavalt ükskõik. Pealtnäha normaalsed inimesed – naine Ženja on ilusalongis mänedžer ja mees Boriss on suurettevõttes müügiagent –, kes kunagi armastasid kindlasti oma poega, aga siis tulid elulised asjaolud vahele ning nende isiklik õnn muutus tähtsamaks kui armastus lapse vastu. Nendesarnaseid inimesi ja peresid on terve ilm täis.

See film ei ole ainult Venemaast, kuigi Zvjagintsev lõpetab muidugi võimsa sümboliga konkreetselt Venemaa suunas. Hoolimatute vanemate kokku keeratud tragöödiast on möödunud kolm aastat. Ženjal on seljas «Russia» kirjaga Venemaa koondise dress Sotši olümpialt (ja mille kandmine oli pärast olümpiat Venemaa rikaste ja vähem rikaste seas väga moes) ning ta harjutab jooksulindil. Seda paigaljooksu näidatakse mitu minutit ning kogu selle aja on taustaks näha ja kuulda, kuidas tema uus mees vaatab süvenenult teleuudistest Kremli peamise propagandisti Dmitri Kisseljovi reportaaži Donbassi sõjast. (Filmis kõlab pidevalt taustaks masendavate uudiste voog, mis lisab kogu sellele mittearmastusele veel täiendava mõõtme. Näiteks kui Ženja hakkab lindil jooksma, siis kostab teleuudistest Donbassis lapse kaotanud ema karjumine: «Olge te kõik neetud!»)

Kriitikud tõmbasid kohe paralleeli – Zvjagintsev näitas meile paigaljooksvat Venemaad, kes ei armasta oma lapsi (pojatapmise motiivil on Venemaal ju oi kui pikad traditsioonid!). Zvjagintsev väitis suvises intervjuus Raadio Vaba Euroopale, et tal olid lõpuga veidi teistsugused ideed.

«Poeetilises, metafoorses plaanis tundus see mulle sillana «Surnud hingede» ja selle finaaliga, kui Gogol pöördub: «Oo, Russ-troika, kuhu sa tormad?» Ta ei anna vastust. Kuhugi ta tormab, aga kuhu – täiesti arusaamatu. Mulle on see kujund lähem kui öelda, et vot Venemaa kaotab oma lapsi ja toppab ühe koha peal, sest ühest küljest on see nii, aga ei ole ka. Elu läheb edasi ning midagi Venemaa ja selle elanikega toimub,» rääkis Zvjagintsev raadiole. «Muidugi ei saa mitte tunda, et poliitiline talv ja öökülmad, eetiline talv puhub oma külma tuult. Me alustame filmi (tegevust) 2012. aasta oktoobrist – see on just see aeg, kui oli Bolotnaja väljak, opositsiooni miitingud, kui inimesed elasid muutuste lootuses, lootsid, et riik kuuleb neid ja reageerib – ja lõpetame 2015. aasta veebruaris, mis oli täielik pettumuse kroon ja igasuguste muudatuste lootuse kadumine, agressiivsuse tipphetk, teadvuse militariseerimine ning vaenlased ümberringi. Puhus selline mornide aegade tuul.»

Juba filmi nime on Zvjagintsev välja mõelnud väga huvitava, sisule vastava. Originaalis ehk vene keeles kõlab see «Neljubov» ehk minu tõlkes mittearmastus, inglise keeles on filmi nimi «Loveless» ehk armastuseta ning Cannes’is esilinastus (ning võitis žürii preemia) see nime all «Faute d'amour» ehk armastuse puudus, viitega seejuures süüle. Kõige täpsemana kõlabki minu arust see mittearmastus, sest see, mida me filmis näeme, ongi täielik vastand sõnale armastus. See pole vihkamine või ükskõiksus, vaid just nimelt mittearmastus.

Mittearmastuse-filmis on ka veel oluline kõrvalliin, mis on puhtalt Venemaa-olustikuline. Pärast seda, kui bürokraatiasse ja ükskõiksusesse uppunud politseist nad lapse otsimisel abi ei saa, tuleb neile appi kadunud inimeste otsimisega tegelev vabatahtlike organisatsioon. Moskvas (ja mujal suurlinnades) on ka tegelikult kadunud inimeste otsimisel ainus efektiivne ja professionaalne vahend vabatahtlike ühendus Liza Alert (http://lizaalert.org/), kelle pealt on ka filmitegelased maha viksitud. Kogu filmi peale on nad üldse ainsad positiivsed tegelased, kuigi sama mornid nagu kogu film.

Zvjagintsev on üks väheseid Vene nüüdisaegseid filmilavastajaid, keda ma olen Moskvas pidevalt jälginud. 15 aastaga ainult meistriteoseid loonud Zvjagintsevil on hüljatud laste teema alati olulist rolli mänginud. «Tagasitulekus» (2003) lõppeb aastaid kadunud olnud isa naasmine oma mahajäetud poegade juurde tragöödiaga, «Pagenduses» (2007) algab soovimatu lapse abordist terve seeria surmasid, «Jelenas» (2011) on üks peamisi konflikte isa ja tütre vahel ning tema kõige kuulsamas filmis «Leviaatan» (2014) viiakse peategelase poeg filmi lõpus lastekodusse. Võimas ja kurb rida laste saatustest: sündimata, soovimatud, mahajäetud, ära võetud ja ära jooksnud lapsed. Kokkuvõttes on see üks suur täiskasvanute moraalne katastroof. Zvjagintsev räägib meile sellest igas oma filmis. Tänapäeva hurraa-patriootilisel Venemaal suhtuvad paljud sellepärast Zvjagintsevi mittearmastusega.

Kõik algas Bergmanist

Tegelikult tahtis Andrei Zvjagintsev «Armastuseta» asemel teha oma versiooni Ingmar Bergmani 1973. aasta kuulsast miniseriaalist «Stseenid ühest abielust». Seda on veidi tunda ka, eriti «Armastuseta» alguses.

Bergmani filmi remake’i ideest rääkis Zvjagintsev viis aastat tagasi produtsent Aleksandr Rodnjanskile (tema produtseeris ka Andres Puustusmaa filmi 1814). Tollele see mõte meeldis ning hakati isegi pidama läbirääkimisi filmi autoriõiguse valdajatega, keda oli neli. Kolmega saadi kiiresti kaubale, aga ühega mitte kuidagi. Samal ajal arendas Zvjagintsev oma abielu-filmi ideed edasi ning see arenes Bergmani võtmest muudkui järjest kaugemale, kuni sellest tuli originaalstsenaarium. Nii hakatigi tegema juba ettevalmistusi «Armastuseta» filmimiseks, kui korraga saadi ka neljanda Bergmani autoriõiguste valdaja nõusolek.

«See oli peaaegu koomiline olukord: viis aastat me tahtsime seda otsust ning kui lõppude lõpuks saime selle, siis oli juba hilja, me olime armunud uude ideesse ning tegime juba oma filmi «Armastuseta»,» rääkis Zvjagintsev ühes intervjuus. «Aga ma mõtlen, et ma võin selle idee juurde veel tagasi tulla, kuid muidugi mitte järgmise filmina, sest kaks järjestikust filmi samal teemal oleks imelik (teha).»