Mutant Disco on surnud, elagu...

Siim Nestor, Rhythm Doctor ja Raul Saaremets.

FOTO: Mutant Disco

Eesti pikaealisim peosari, 20 aastat väldanud Mutant Disco lõpetab tegevuse. «Pidu» on ühelt poolt vähe öeldud, sest Mutant Disco oli kultuurisündmus – selline, mille kohta öeldakse ka «kultuslik», «legendaarne» jne. Samas ka ei ole «pidu» vähe öeldud, sest mis on parem kui üks hea pidu, selline, kus inimene end ära unustab? Mulle isiklikult on Mutant olnud nende 20 aasta jooksul üks olulisimaid mõjutajaid eluteel. 

1997. aasta lõpus alanud ürituse resident-DJd olid pikka aega reivikultuuri sünni juures olnud inglane Rhythm Doctor ja Raul Saaremets, aastaid hiljem lõi punti ka Siim Nestor. Esimesed kümme aastat toimetasid nad Von Krahlis, hiljem üle linna. Mutant Discol sai näha esinemas selliseid vägevaid, rohkem või vähem underground-tantsumuusikaga seostud artiste nagu Basement Jaxx, Dj Pierre, Moodymann, The Bug, Actress, Zomby, Kode 9, Idjut Boys, Martin Rev jne.

Viimasele Mutandile, mis toimub 16. detsembril Von Krahlis, sõidab USAst kohale uuema kooli deep house’i ja deep techno mees Madteo. Ka annab live’i esimeselgi Mutandil esinenud Eesti, tookord vist jazz-fuck-komboks nimetatud Holmes. Küsisin mõnelt palju Mutandil käinud inimeselt mõtteid ja tundeid seoses ürituse lõppemisega.

Raul Saaremets, Mutant Disco resident-DJ

-Miks Mutant alustas?

Peamine põhjus oli sõpruse algus Rhythm Doctoriga – meie mehega Londonis. Eesti klubikultuur tegi siis alles oma esimesi sammukesi. Ta oli nagu Lenin, kes elektrifitseeris meie küla. Kujutage nüüd ette, et Tallinna ilmub äkki inimene, kes tunneb isiklikult Todd Terryt, Little Louie Vegat, Marshall Jeffersoni ja Robert Owensit. 20 aastat tagasi olid need mehed jumalad. Owensi tõi ta ka Club Hollywoodi esinema. Mäletan hästi, kuidas me teda seal, silmad rõõmust punnis ja suud ammuli, vahtisime.

-Miks Mutant lõpetab?

Tundub kuidagi ilus sellise ümmarguse numbri juures joon alla tõmmata. Peamine põhjus on vast see, et tahaks harvemini ja põhjalikumalt pidusid korraldada. Praeguse elukorralduse juures käib igakuine orgunn pisut üle jõu. Pigem teeme edaspidi sama pundiga selliseid one-off-pidusid ja tegeleme kontserdikorraldusega. Mutandi klassikute õhtu jääb samuti kord kvartalis alles. Mul on isiklikult ambitsioon rohkem muusikat teha ja paari suvefestivali korraldada.

-Mis selle aja jooksul underground-kultuuris muutunud on?

Mingit totaalset muutumist ma nagu ei tähelda. Avatumad inimesed käivad ikka underground-pidudel ja põhiline fun käib endiselt põranda all. Võib-olla üldises plaanis muusikaliselt on underground tänapäeval vähem diip. Olen ikka aeg-ajalt mõnel padu-underground-peol imestanud mõne DJ valiku peale, et for real sellist tilu-lilu lased? Aga muidu on vähemalt Tallinnas viimasel ajal väga põnev. Uus generatsioon tuleb peale. Vahepeal kippus asi nutuseks. Mul on näiteks kahju, et klubi Lekker ei saanudki jalgu alla.

-Miks Mutant oluline oli?

Las sellest räägib pigem keegi kõrvalseisja. Mulle endale on meeldinud uhkustada sellega, et ajakirja Wire, teadupärast olulisima muusikaväljaande viimaste aastate aasta albumi tiitli saanud on kõik ka Mutandil esinenud.

-Millised on sul kolm kõige helgemat Mutandi-mälestust?

Vestlused Derrick Mayga, Idjut Boysi õpetatud viskikokteil ja hommikused tunnid DJ-puldis, kus saalis ainult truehead’id.

-Millised oleksid kolm Mutandi-klassikut?

Moodymann, «Black Mahogani».

Three Kings ft. Jaygun and Bashy, «Shake Dat Booty» (Pal Joey interpretation).

Digital Mystics, «Anti War Dub».

**

Rhythm Doctor, Mutant Disco resident-DJ

-Miks Mutant Disco tähtis on?

Me tegime midagi, millel oli oma tunnetus, ja tegime seda inimestele, keda huvitas uus muusika ja suurepärased DJd ehk laiemas mõttes kunst. Midagi, millel on edge’i.

-Saan aru, et oli olemas selline asi nagu Mutant Disco vaib, kas saaks seda kuidagi ka kirjeldada?

Arvan, et Mutant Disco ütles nii: kas oled tantsuks ja peoks valmis, ja tantsuks, mis toimub muusika järgi, mida sa ehk varem kuulnud pole, muusika järgi, mis võtab sind sügavalt? Mutant Disco tahab, et sa oleksid selles osaline, aga sellisel moel, nagu meie seda tunneme.

-Kui palju underground-kultuur nende 20 aasta jooksul muutunud on? Kas halvemuse või paremuse poole?

Kõvasti on muutunud. Eestis märkasin esimese laine muutusi 2000. aasta paiku, mil noored inimesed olid hakanud rohkem mööda Euroopat ja maailma ringi reisima ning nende klubikultuurikogemus oli muutunud, ja see peegeldus. Iga uus generatsioon on kaasa toonud muutusi, homogeniseerivamat ja konservatiivsemat impulssi tuleb pigem «globaalse» kultuuri, nüüdisaegse tehnoloogia ja sotsiaalmeedia poolt.

-Millised on su kolm kõige eredamat Mutandi-mälestust? Keeruline küsimus küll, aga ehk annab vastata.

Moodymann kindlasti, kui ta saabus dressipükstes, T-särgis ja tennistes, hambahari taskus, ja muud polnudki kaasas. Kuna Heathrow’ lennujaamas oli pagasiinimeste streik, siis ei tulnud tema plaadikohver koos temaga. Me ütlesime, et meil on kõik su plaadid olemas, võid võtta ja mängida. Tema: «’nah - i ain’t playin that shit.» («Ei mängi seda jama» – J. A.)

Moodymann.

FOTO: Mutant Disco

Võttis siis tema poolt nõutud kardina taga laval istet ning rääkis rahvale lõbusaid jutte, juues ise samal ajal konjakit ja suitsetades spliff’i. Rahvas muutus pööraseks. Polekski ju rohkem midagi vaja. Hiljem tundis ta end selle pärast pisut süüdi ja küsis, kas võib minu plaadikohvrist plaate mängida. Ei usu, et ta enamikku neist plaatidest üldse teadis, ja valis ta kõik «valed lood», aga keda see huvitas – tegu on ju ikka Moodymanniga.

Suicide’i mees Martin Rev Kultuurikatlas, enne kui see peeneks ja maitsekaks muudeti. Veetsime temaga palju aega koos, ta pajatas lugusid 70ndate New Yorgist ja sellest, kuidas ta muusikaga tegelema hakkas. Tõeline džentelmen, aga laval muutus metsikuks. Ja meil oli just täpselt selline publik, kes Martini muusikat teadis. Ta jäi Eestisse veel kaheks nädalaks, ehkki oleks pidanud kohe Pariisi lendama.

Esimene kord, mil Horsemeat Disco (kultuslik Londoni klubiõhtu – J. A.) saabus Noblessnerisse mängima. Me dekoreerisime kenasti ruumi ning Luke ja Severino tegid väga hea seti. Publikule väga meeldis. Ülemine korrus oli samuti spets. Ehitasime sinna labürindilaadse sissepääsu tagaruumi, kus Drummie ja Orav mängisid suurepärast underground soul’i, discot ja house’i.

-Millised oleksid kolm Mutant Disco klassikut?

Pal Joey, «Here It Is».

Lone, «Once In a While».

Moodymann, «Black Mahogany».

**

Rain Tolk, DJ ja muusikasõber

-Milline on su esimene mälestus seoses Mutandiga?

Hägune. Ega polekski vist õige Mutant, kui kõike mäletaks. Olin kindlasti esimesel Mutandil kohal ja mattusin Faze Actioni DJ-seti disko-conga’de vahele; võimalik, et noolisin ansambli Holmes tasuta õllesid backstage’is; kindlasti passisin Siimu, Rauli, Heivi ja Madis Nestoriga seal üleval puldi kõrval, pea nõksumas. Kirjanik Martin Palm (kes pole küll siiani ühtegi raamatut välja andnud) nimetas seda gängi hausi autahvliks. Ja ronis siis ise ka sinna.

-Miks Mutant oluline oli?

Esimene underground-pidu, mis tõi siia adekvaatseid välisesinejaid. Ilma Chrisi tutvusteta oleks see ka võimatu olnud. Minu ja enamiku mu sõprade jaoks kindlasti kõige olulisem sündmus mitmeid aastaid järjest. Pani aluse kogu skeenele siin riigis.

-Kas on võimalik iseloomustada sellist asja nagu Mutandi vaib ja kui on, siis milline see oleks?

Mutandi vaib muusikalises mõttes tuleb ilmselt kõige paremini esile peo lõppfaasis, kui Chris The Rhythm Doctor ohjad üle võtab, eriti intensiivsetele rütmisektsioonidele a capella’sid peale miksib, rahvast juba vähemaks on jäänud, aga need, kes on, ei tee absoluutselt välja turvameeste krimpsus nägudest.

Kindlasti ei ole ka teist pidu, kus väga erinevas vanuses väga erinev rahvas nii palju otse seljaajust välja pritsivat kelbast jaksaks ajada.

-Mis selle aja jooksul underground-kultuuris muutunud on?

«Kõik ja mitte midagi,» on alati tore vastata. Kui Mutant Disco alustas, oli see suurejooneline ja ainus suurte rahvahulkadega underground-pidu. Nüüd, kui igal nädalal mõni elav või sündiv legend Tallinna öös oma biidid kõlaritesse tirib, on konkurents tihe, aga põhimõte on jäänud ikka samaks: a basement, a red light and a feeling.

-Millised on su kolm kõige helgemat Mutandi-mälestust?

Mittemuusikalistest: kui Raul hakkas tegema Raadio 2s vahepeal saadet nimega «Öögruuv», kutsus ta mind ja Ken Saani Mutandist reportaaži tegema. Meie kätte usaldati hinnaline diktofon ja nii kalpsasime mööda pidu ringi ja küsitlesime end rohkem ja vähem tagurpidi tõmmanud kuulsusi. Muuhulgas tuli näiteks Mihkel Kärmasel seista vastakuti mitmete seksuaalse sisuga küsimustega jne. Järgmisel hommikul oli diktofon loomulikult kadunud ja paanika suur. Karjäär Raadio 2 underground-reporteritena jäi napiks.

Ühel suvel tuli meil taas Keniga Mutandil stand-up'i teha ja loosida välja mingeid auhindu. Selleks riietasime Siim Nestori jõuluvana vammusesse, tal hakkas seal nii megapalav, et samal ajal kui pankur Rain Tamm mu nõudmisel rahvale oma breiktantsuoskust     demonstreeris, pidi Jõulu-Siim toolilt – plötsti – maha potsatama.

Samuti Mutandi algusaastatel tekkis kellelgi idee korraldada peol moedemonstratsioon. Esitlemisele tuli Jaanus Vahtra ja Marju Tammiku T-särgikollektsioon. Modellidena laval Rain Lõhmus, Ken Saan, mina, Raul Saaremets, Urmas Muru jpt. Kindlasti nimetati meid     tollal toreda väljendiga «trendiinimene». Huvitav, kuhu see mõiste kadunud on? Peaks uuesti tarvitusele võtma.

«Trendiinimesed», kes soovivad in olla. Päris lahe ju tegelikult. Enivei, Uno Loop miskipärast laulis oma bossanoovasid, samal ajal kui me täiesti psühhedeelsetena seal püünel kõõlusime. Tunne oli küll selline, et varsti tõuseb ka see catwalk lendu.

Muusikalistest: iga Mutant oli kindel kvaliteet. Aga Joe Clausselli pidu klubis Spirit oli vist kõige ekstaatilisem ja vaheldusrikkam ja kirkam kogemus. Meenub ka väga tore rammusa deep-house'i seti teinud NE-Grove ja nende järgmisel päeval samas Krahlis toimunud unplugged live. Aga ka Ron Trenti ärajäänud DJ-sett, kui lihtsal Raul ja Chris öö otsa kõmmutasid. Nad ju best DJd siiani tegelikult.

-Millised oleksid kolm Mutandi-klassikut?

Eks see Pepe Bradocki «Deep Burnt» muidugi. Ja mu isiklik house’i-lemmik läbi aegade: Voicesi «Voices In My Mind». Meenub, kuidas Raul seda mingil peol, suur kaabu peas, tohutu kiirusega mängis, nii et vokaalid piiksuvaks muutusid. Ja siis selline artist nagu Lone tabab vast Mutaka muusikalist vaibi enamiku oma loominguga. Energiline, soe, värvikirev ja mingis mõttes väga klassikaline vana kooli reiv.

**

Heivi Saaremets, DJ ja muusikasõber

-Milline on su esimene mälestus seoses Mutandiga?

Plakatite kleepimine öises linnas enne esimest Mutanti: Raul, Chris (Rhythm Doctor – J. A.), Anu (Samarüütel-Long – J. A.) ja mina. Veidi adrenaliini ja põnevust, oht politseile vahele jääda.

-Miks Mutant oluline oli?

Mutant oli väga oluline kultuuri- ja muusikasündmus, sest saime olla täiesti uue muusika sünni juures ja kohtuda elavate klassikutega.

-Mis selle aja jooksul underground-kultuuris muutunud on?

On hakatud tegema palju päris head muusikat ja see pole enam lohutavalt öeldud «eesti muusika», vaid maailmaklass.

Teisalt tundub, et praegust peoskeenet muusika niivõrd ei huvita, vaid oluline on peokohtade ja muusikaväliste elamuste otsing ja eneseimetlemine.

-Millised on su kolm kõige helgemat Mutandi-mälestust?

Teoks sai unistus näha ja kuulda Derrick Mayd, Paul Trouble Andersoni, Moodymanni.

-Millised oleksid kolm Mutandi-klassikut?

Rhythim is Rhythim, «Strings of Life».

Galaxy 2 Galaxy, «Jupiter Jazz».

Code 718, «Equinox».

**

Siim Nestor, DJ ja muusikasõber

-Milline on su esimene mälestus seoses Mutandiga?

Erutus.

Esimesed Mutandi-aastad, ütleme, viis esimest aastat, olin ma alati enne Mutanti reaalselt elevil. Närvid olid ootusärevusest sageli nii pingul, et öökisin kodus peoks riidesse pannes. Milline öö on tulemas! Millist muusikat ma kõike kuulda võin! Fantastiline!

Üldse esimesed kümme aastat minu klubielus möödusid just nimelt tantsupõrandal. Kuulasin muusikat keset inimesi, püüdsin seda meelde jätta ja tantsisin ja tantsisin ja nautisin.

Tegelikult on mu esimene mälestus Mutandiga ka üsna hästi dokumenteeritud. Töötasin siis Eesti Ekspressi moodsa elu lisa Magneet juhina ja Magneeti sai tehtud kolmeleheküljeline reportaaž esimesest Mutandist. Pealkirjaks panin «Uue ajastu algus». Ma ise ka vahel imestan, kui tark ma kunagi võisin olla.

-Miks Mutant oluline oli?

Mutant lükkas selle lääneliku klubikultuuri Eestis suureks. Enne Mutanti toimus Eestis küll kaks klassikalist seeriapidu välisartistidega, mõlemad klubis Hollywood: trance’i- ja techno-pidu «Heaven & Hell» ning siis päris õigusjärgne Mutandi eelkäija «House of Rhythm», mida korraldasidki Rhythm Doctor ja Raul Saaremets. Aeg-ajalt oli mõni suurem reivilaadne pidu. Aga enamik põrandaalusema tantsumuusikaga pidusid toimus siis veel siiski pisikestes klubides ja kõik, kes neil käisid, tundsid üksteist nimepidi.

Ma olen vaadanud videosalvestust Basement Jaxxi esinemisest «House of Rhythmil» ja kuigi omal ajal tundus, et see oli metsikult menukas pidu, siis tegelikult oli tantsupõrand üsna hõre.

Aga kui siis Mutant Von Krahlis käima läks... See tõmbas juba suuremas koguses rahvast kaasa. Õpetas neile house’i-sammud selgeks ja pani seda hüpnootilist kütet armastama. Enam ei tõmmanud see muusika kokku ainult põrandaaluseid pussakaid, vaid igasugust rahvast.

Eks seda fantastilist menu märkasid ka teised ja umbes aastakese pärast proovis linnas juba igaüks oma Mutanti teha. Katsetati uute seeriapidudega, mille peaosas ka mõni välismaine tuntud DJ. Ükski neist pikaks ellu ei jäänud. Mõni isegi algas väga õnnetult. Publik oskas üsna varakult valida, millise promootori peole minna.

-Millised on su kolm kõige helgemat Mutandi-mälestust?

Eks peamiselt ole need seotud muusika nautimisega, aga samas on kõik need ööelumälestused piisavalt segased ja peas üheks pudruks keenud, et detailsemaks meenutamiseks peaks pikemalt maha istuma. Mutandi esinejate nimekiri silme ees.

Aga inimestest.

Näiteks kui istusin koos James Ferraroga Krahli kõrvalasuvas restoranis Aed, et enne pidu keha kinnitada. Restorani Aed seintel on kummalised pisikesed ekraanid, millel puitraam ümber, ja neis psühhedeelse kvaliteediga replikat kuulsatest maalidest ja vist ka mingid maastikupildid ja menüüreklaamid. James Ferraro väga nautis neid. Ei saanud silmi neilt ekraanidelt ära, mekkis ökokaalikat, mugistas naerda ja ütles iga viie minuti järel: «See on lihtsalt mega!» Ilmselt nägi ta selles vaporwave’i ja keskaja kokkusulamist.

Ferrarost ja temaga kaasa reisinud mänedžerist ja plaadifirma Hippos In Tanks omanikust Barron Machat (RIP) mäletan veel seda, et kohe, kui ma nad sadamas takso peale võtsin – nad tulid live’ilt Helsingist –, kõnelesid nad, kui kurnatud nad reisimisest ja esinemisest on, unistasid puhkamisest ja ütlesid, et täna lähevad küll kohe pärast esinemist tagasi hotelli magama, et enne varast lendu natukenegi puhata.

Aga peol tõmbasid nad ennast nii käima, et magamisest ei tulnud midagi välja. Mul mõni teine nii ekstaatiliselt kaasa pidutsenud külalisesineja vist meelde ei tulegi. Jõid meeletutes kogustes viskit, hüppasid mööda Krahli ringi ja jagasid inimestele saalis tasuta Ferraro uut albumit, mida nad olid mõelnud muidu spetsiaalse leti tagant müüa.

Actressiga pärast pidu joodikute öösööklas käimist meenutan ma ka kindlasti lastelastelegi

-Millised oleksid kolm Mutandi-klassikut?

E-Breed, «Up Yours».

Moloko, «Sing It Back (Boris Musical mix)»,

Solid Groove, «This Is Sick».

**

Peosari «Mutant Disco»
Esimene pidu 1997. aasta lõpus
Viimane pidu 16. detsembril 2017
Esimesed resident-DJ'd Rhythm Doctor ja Raul Saaremets, hiljem ka Siim Nestor
Nimekamad esinejad: Basement Jaxx, Dj Pierre, Moodymann, The Bug, Actress, Zomby, Kode 9, Idjut Boys, Martin Rev 
Viimasel peol astuvad üles Madteo ja Holmes 

Tagasi üles