Lemba sõnul on teoses kohati ka ooperi paroodiat – mõlemad on nõus, et koguperetükk suhtub ka oma žanripiiridesse lõbusalt. Vaiksoo meelest lisab see loole ka elulisust: «Minu jaoks on äge see, et ühelt poolt on tegu täiesti tavaliste poistega, kes võivadki ühel hetkel keerata kokku mingi käki, teisel hetkel aga laulda Pärti, Bachi, Tormist, keda tahes, nii et kõik inimesed heldivad. Selline madala ja kõrge vaheldumine on ülioluline. Elus ongi nii. Ühelt poolt mugitakse burgerit, teisalt lauldakse nii võimsalt.»
Proovid ei läinud alati niisama lõbusalt nagu tükk. Esimene väljakutse oli juba logistiline –kõik koori liikmed käivad koolis. Andres Lemba: «Ma arvan, et Uku Uusbergile oli see kindlasti peavalu. Aga selles mõttes tuleks teda kindlasti väga kiita, et ta on leidnud mingisuguse võtme, kuidas panna need poisid väga loomulikult laval tegutsema.»
Ühtlasi oli lavastaja algul natuke hädas saaliga. Vaiksoo selgitab: «Kuna siin on väike kammersaal, mis tingis omad piiratud võimalused ja siin on nii-öelda massid koos, poistekoor kaheksakümmend inimest, pluss orkester kakskümmend, siis oli see Ukule tõsine väljakutse. Selles mõttes on ta ikka täiesti geniaalne lavastaja, tohutu hea lavatunnetuse ja huumoritajuga. Ta nägi seda teed, kuidas kõik see värk siia ära mahutada.»
Lemba lisab, et algul oli ta kammersaaliga väga hädas,» kuid nendib, et olukord lahenes suurepäraselt. «Siinkohal kiidaks veel ka kunstnik Kaspar Jancist, nad leidsid koos sellise lahenduse, et see lava, mis sinna nüüd on ehitatud, teeb sellest kammersaalist ikkagi teatri. Kui inimene tuleb siia kammersaali, siis ta näeb ikkagi teatrilava.»