Kultuurisoovitused

Poola deemonitapja tegutseb

«Haldjate veri».

FOTO: Raamat

Poolakas Andrzej Sapkowski on fantaasiakirjanduse ilmas staar, kelle nimi on tuttav kõigile, kellele meeldib lugeda kuningatest ja lohedest. Maailmatuntus tuleb paratamatult alles siis, kui teos on ingliskeelsena kättesaadav, ent erinevalt ulmekirjandusest, kus on alati ka teistest algkeeltest tõlgitud lemmikuid omaks võetud, on fantaasia olnud äärmiselt kitsi väljast tulnuid tunnustama.

Ei teagi teist vähegi sama populaarset fantaasiasarja, mis on inglise keelde jõudnud tõlke vahendusel, aga kui keegi sellest jäigast keelebarjäärist läbi murdis, siis teeb südamele muidugi rõõmu, et see on üleaedne Poolast. Õieti käis see ka temal pisut ümber nurga: kõigepealt tulid 1990. aastatel poolakeelsed raamatud (ja koomiksid ja film ja telesari), kümme aastat hiljem aga tema raamatute maailmal põhinev arvutimäng, mis hullutas mängureid kogu maailmas sel määral, et raamatud kiiresti ka inglise keelde tõlgiti ning hullus laiemalt levis.

Sirgjooneline pole lugu ka raamatutega: «Haldjate veri» on sarja esimene romaan, aga mitte selle esimene raamat. N-ö päris sarjale eelnevad kaks jutukogu, mis on ka eesti keeles olemas. Peategelane on neis kõigis Riivimaa Geralt, nõidur, vapper sõdalane, kes tänu tublile treeningule ja kergetele mutatsioonidele suudab võidelda kõiksuguste pahalaste ja deemonitega, kellest tema maailm kubiseb. Sealsed metsad ja maad lausa kihavad eri rassidest, kes ükski teist eriti ei salli, kuid jõudumööda siiski üsna rahulikult kõrvuti elavad: haldjad, võlurid, päkapikud ja muu tavaline fantaasiarahvas.

Iseäranis sõjakad on inimesed Nilfgaardi impeeriumist, kes raamatu alustuseks hävitavad Cintra linna. Imekombel pääseb linna lapsprintsess Ciri tapatalgutest ja satub Geralti hoole alla, sest õigupoolest on nii juba ettekuulutusest määratud. Geralt ei oska tüdrukuga muud peale hakata, kui viib ta koopasse, kus nõidureid välja õpetatakse, ja hakkabki tüdrukut treenima – sest mida muud temaga ikka teha.

Ma pean tunnistama, et ei ole eelnevaid jutukogusid lugenud, sest võiks ju loota, et sarja esimese romaani võib ka suurema eeltööta kätte võtta. Ei oskagi öelda, kas või kui suur viga see oli. Nimelt ei ole raamat eraldi võetuna just hirmus köitev, vähemalt mitte sel määral, et seletada andunud austajate rõõmuhüüdeid, kui raamat jutuks tuleb.

Geralt on küll sünge ja osav võitleja, Ciri on hakkaja, võlurdaamid kaunid ja kogu maailm kirev, aga oodatud vaimustus jääb tulemata. Eks pikkade sarjade puhul läheb sissejuhatusega ikka aega ja võimalik, et tegelastega sõbrasuhete loomine oleks pidanud toimuma saagale eelnenud lühijuttudes.

Ehkki «Haldjate veri» on nime poolest romaan, ei näe ma põhjust, miks sedagi jutukoguks ei võiks nimetada. Läbiv teema on Geralti ja Ciri lugu, aga kord lähenetakse sellele ühelt küljelt, siis hoopis teise tegelase vaatenurgast ja Geralt ei pruugi ise pidevalt kohal ollagi. Teisalt avaneb nii aga nende maailm ja tekib huvi seda veel paremini tundma õppida. Jääb üle vaid loota, et järgmisteks osadeks on vaimustuseks vajalik eeltöö praegusega tehtud, sest midagi peab siin ju olema – ega maailmatuntuks muidu saada.

***

Andrzej Sapkowski

«Haldjate veri»

Tõlkija Margus Alver

Varrak 2017

302 lk

«Haldjate veri».

FOTO: Raamat

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles