«Viimased jedid»: mõtlik ja mitmekülgne vaatemäng

Noor kangelane Rey (Daisy Ridley) õpib Luke Skywalkeri käe all oma kasvavat jõudu kontrollima. Foto: Kaader filmist

Olgu alustuseks märgitud, et kuigi ulme on mulle alati südamelähedane žanr olnud, pole ma tulihingeline «Tähesõdade» fänn, kes Luke Skywalkeri nimegi kuuldes elevusest piiksatab. Pean aastakümnete eest valminud esialgset triloogiat märkimisväärseks saavutuseks. Samuti nautisin uue triloogia paar aastat tagasi ilmunud esimest osa (alapealkirjaga «Jõud tärkab») ning sellele järgnenud «Rogue One’i», mis rääkis kõige esimesele «Tähesõdade» filmile eelnenud sündmustest, ent ma ei jäänud kummagi peale pikalt mõtlema ega tundnud vajadust neid uuesti vaadata. Seega võin lubada, et minu arvamus värskest «Tähesõdade» seiklusest «Viimased jedid», kus kohtume uuesti «Jõu tärkamises» tutvustatud vastupanuliikumise kangelastega, on üsnagi aus ja objektiivne.

• «Star Wars: Viimased jedid» (2017)
• Režissöör ja stsenarist: Rian Johnson
• Osatäitjad: Mark Hamill, Carrie Fisher, Daisy Ridley, Adam Driver, John Boyega, Oscar Isaac, Andy Serkis jt
• Kinodes alates 15. detsembrist

Fännid, kelle sügav kiindumus on «Tähesõdu» nii kaua elujõulisena hoidnud, lähevad filmi nagunii esimesel võimalusel vaatama ja naudivad seda kindlasti, kuna Lucasfilmi omandanud Disney teab, kuidas saagat jumaldavaid inimesi kõnetada. Tagasi on sellised tegelased nagu mainitud Skywalker ning Leia, keda nõustusid uuesti kehastama Mark Hamill ja Carrie Fisher (kes paraku suri «Viimaste jedide» tegemise ajal). Palju poolehoidu on leidnud ka uued noored tegelased eesotsas sõdalase Reyga (Daisy Ridley), kelle teekond moodustab uues triloogias läbiva narratiivi. «Viimastes jedides» saab suure potentsiaaliga Reyst üksikul saarel erakuna elava Luke Skywalkeri õpilane, täpselt nagu noor Skywalker ise oli originaaltriloogia teises filmis «Impeeriumi vastulöök» Yoda õpilane planeedil Dagobah. Tõepoolest, kui «Jõud tärkab» meenutas süžee poolest tugevalt 1977. aasta «Tähesõdasid», siis «Viimaste jedide» loos leidub nii mõndagi ühist 1980. aastal linastunud «Impeeriumi vastulöögiga» – see on spirituaalsem, süngem ning täis ootamatusi, paljastades heades tegelastes valitseva tumeduse, aga ka halbades tegelastes võimaliku headuse.

Jõuamegi ühe aspektini, mis «Viimased jedid» nii kaasahaaravaks teeb: tegelased on mõjuvalt mitmekülgsed ning nendes valitseb konflikt, mistõttu ei saa kunagi kindel olla, kuidas näeb välja nende järgmine samm. Eriti kehtib see Adam Driveri mängitud Kylo Reni kohta, kes tunneb end häbistatuna, olles kaotanud duelli Reyga ning jäänud armiliseks. Ometi mõistab «Viimastes jedides» Rey, et võib olla lootust vihast pulbitsev Kylo Ren  tumedate jõudude orjusest päästa. See aitaks omakorda ära hoida suurema plahvatusliku lahingu. Üksik, pealtnäha harmooniline saar, kus Skywalker kannatlikult Reyd koolitab, peegeldab tegelaste hingelist mitmepalgelisust suurepäraselt: rahustavat rohelust ümbritseb pekslev meri, kaljude sisemuses peitub midagi musta ja kurjakuulutavat.

Uue «Tähesõdade» jao režissöör on Rian Johnson, kes tegi 2012. aastal ilmunud Philip K. Dicki vaimus ulmeka nimega «Ajasõlm» ning sai «Viimaste jedide» näol esimese võimaluse lavastada massiivset stuudiofilmi. Kahjuks ei näe «Viimastes jedides» eriti Johnsoni isiklikku käekirja, kui välja arvata stseen, kus võitluse käigus tõmmatakse valgussaabliga paaril pahal tegelasel pea veretult maha («Ajasõlmes» leidus üks omapärane jäsemetest ilmajäämise moment).

Paratamatult säilitab Disney «Tähesõdade» filmide tootmisel lausa agressiivselt kontrolli ega anna lavastajale väga palju ruumi loominguliselt käituda. See aga ei tähenda, et «Viimased jedid» ei oleks silmapaistvalt üles võetud. Nagu «Jõu tärkamise» ja «Rogue One’i» puhul, jääb juba esimeses stseenis silma filmi sarmikas retrohõnguline stiil, mis väljendub nii efektides kui ka pildis endas. Pilt on filmil kare ja kergelt hägune, justkui oleks see valminud 70ndatel, mitte tänapäeval, mil moodne tehnoloogia võimaldab palju ekstravagantsemaid lahendusi (mõelgem Luc Bessoni hiljutisele läbikukkumisele «Valerian»). Vanamoodsamat lähenemist hindavale inimesele leidub «Viimastes jedides» palju silmailu, ent isegi arvutiefektidega külge poogitud detailid rikastavad filmi. Hea näide on siinkohal salapärane mereelukas, kelle ogad Skywalkeri koduks olevat saart ümbritsevast merest välja turritavad. Arvestades, kui tehislikult mõjus George Lucase eellugude triloogia sajandi algusest, on julge tagasipöördumine old-school-filmitegemise juurde äärmiselt teretulnud. Ühesõnaga: esmaklassiline vaatemäng, mis ei vaja hoogsat märulit, et välja paista.

Filmis figureerib väga suur hulk tegelasi, kelle seast mitmed, nagu näiteks endist stormtrooper’it Finni abistav särasilmne mehaanik Rose, on päris uued. Samas annab tervelt kaks ja pool tundi pikk «Viimased jedid» neist igaühele võimaluse särada. Toosama Rose lausub seejuures ühe kõlavama tõe kogu filmis: «Me ei hävita neid, keda vihkame, vaid päästame neid, keda armastame.» Kõige võidukamaid manöövreid teevad muidugi tegelased, kelle suhtes on publik enim armastust üles näidanud: ümmargune droid BB-8, keda on mänguasja kujul praeguseks kindlasti tohututes kogustes müüdud, käitub lausa nagu karastunud sõdalane, mis kinnistab «Tähesõdade» maailmas kehtivat tõde, et isegi pealtnäha abitud kujud võivad korda saata hämmastavaid kangelastegusid.

Nagu mainitud, ei ole «Viimased jedid» siiski nii ühekülgne, et vaataja peab kaasa elama juba kindlaks määratud kangelastele ja põlgama nende kuritahtlikke vastaseid. Eriti haaravalt on välja mängitud hoopis Kylo Reni tegelane, kelle meelesegadust põhjendab valus isiklik kogemus Luke Skywalkeriga. Küsimus, kas brutaalselt halba tegelast on võimalik ümber pöörata headuse poolele, lisab niigi mitmekülgsele loole veel ühe põneva tahu.

Kauaoodatud «Viimastele jedidele», mis jätkab mõtisklevalt «Jõu tärkamises» alanud lugu, on raske etteheiteid teha – nii selgepiiriliselt sisukaid, aga ka visuaalselt muljetavaldavaid ulmefilme ei kohta sageli. Nüüdisajal, mil Hollywoodi ulmekad jäävad ruttu unustuse hõlma lihtsakoelise süžee pärast, mõjub Rian Johnsoni käe all valminud keskmine peatükk uues «Tähesõdade» triloogias tõesti erakordse saavutusena. Nagu jedi-võimetega Rey üritab leida tasakaalu endas, leiab esmaklassilise teostusega film suurepärase sisu ning vaatemängu vahel tasakaalu, kostitades nii vaatajaid, kes lähevad kinno vaatemängu pärast, kui ka neid, kes otsivad filmist sügavust ning mõtestatust. Fännidele kohustuslik, teistele tugevalt soovituslik. Olgu jõud teiega!