Tüüri valitud «solastalgia» tähistab seevastu meeleolu, mis tuleneb looduse allakäigu kogemisest üksikisiku tasandil. See väljendub loodusmaastike ja ökosüsteemide kadumise eksistentsiaalses läbielamises, kliimamuutustest ja liikide hävinemisest tekkivas hingelises valus. Eri kultuuride põliselanike puhul, kes kaotavad tsivilisatsiooniprotsesside tõttu oma traditsioonilised elukohad, võivad need viia iidse pärimuse laostumise ja üksikinimeste enesehävituseni.
Kui Novalise-aegses romantilises kurvameelsuses tajutakse terviklike tähenduste lagunemist veel ainult ideaalselt ja poeetiliselt, siis solastalgiline kurvameelsus avastab looduse enese kärbumise, milles jõuab kohale eetiliselt killustatud ja tehnoloogiliselt mõjuvõimsa tsivilisatsiooni karm tegelikkus. See on tagasivõtmatu uus reaalsus, ökoloogiline ja globaalse moraali kriis. Seega ei viita «solastalgia» ainult tähenduste või kõike ühendava ideelise mõtte kadumisele, vaid ka konkreetselt elupaikade ja looduse, füüsilise elumaailma allakäigule, liitudes niimoodi üha kasvava murega maakera looduse pärast.
Concertgebouw’ publik võttis Tüüri ettekande mõlemal õhtul vastu uudishimulikult ja vaieldamatute ovatsioonide saatel. Seda enam, et teose lõpuakordid juhivad sümfoonilise tulevärgi vaikuse piirimaile, mis tekitas iseäranis avaõhtul Concertgebouw’ saalis pika pinevuse enne ovatsioonide vallandumist.
Tüür nimetas ettekannete järel «Solastalgia» tellimust üheks oma helilooja-teekonna olulisimaks teetähiseks. Ilmselgelt oli rahul ka solist Vincent Cortvrint, kes tõi muuhulgas esile, et Tüür ei ole lihtsalt püüdnud läbi mängida pikoloflöödi muusikalisi võimalusi, vaid väikene flööt omandab siin tõepoolest ideelise ja muusikalise võtmefiguuri rolli.
Pikoloflööt on «Solastalgias» esmapilgul süütu solist, kellest lähtuvad keerulisemad ja komplekssemad muusikalised algatused, moodustades lõpuks Tüüri muusikale omase energeetilise ja sisendusliku sümfoonilise kaemuse, kus kuulaja on kutsutud kaasloojaks helide maagias sündivas maailma metafooris. Helilooja on ise ka esile toonud, et pikoloflööt sümboliseerib teoses esmapilgul tähtsusetute sündmuste saatuslikkust, kui sellest lähtuvatest arengutest saab ennustamatult suurte ja raskesti hoomatavate protsesside käivitaja.