Valu looduse pärast Erkki-Sven Tüüri «Solastalgias»

Dirigent Stéphane Denève, solist Vincent Cortvrint ja Erkki-Sven Tüür pärast «Solastalgia» kontserti. Foto: Anne Tüür

6. ja 7. detsembril toimus Amsterdami Concertgebouw’s helilooja Erkki-Sven Tüüri uudisteose «Solastalgia» maailma esiettekanne. Teos on küll mitme orkestri ühistellimus, ent tellimuse algataja on just Concertgebouw’ orkestri pikoloflöödimängija Vincent Cortvrint, kelle soov oli ette kanda teos, kus solisti roll oleks väikesel pikoloflöödil, mille solistirepertuaar on orkestrimuusikas väga piiratud.

Maailma ühe tipporkestri kodusaal on Amsterdamis ehitatud 19. sajandi lõpukümnenditel, saali seinu ja rõduääri palistavad kümned ehitamise ajal maailmas tuntud olnud heliloojate nimed.

Kava, milles Tüüri uudisteost esitati, lõpetas Jean Sibeliuse 2. sümfoonia ettekanne, mis oli ka kummardus Soome riigi 100. sünniaastapäevaks. Lisaks riiklikule tähtpäevale on Sibelius olnud Erkki-Sven Tüürile lähedane helilooja. Meenutagem selle kinnituseks kasvõi Tüüri teost «Searching for the Roots», mis on ühtlasi hommage Jean Sibeliusele.

Sibelius ja Tüür moodustasid Concertgebouw’s ka temaatilise ühenduslüli. Kui Sibeliuse looming moodustab olulise osa Soome rahvusliku ärkamisaja eneseteadvusest, ühes millega on soome romantismis oluline koht ka loodusel ja mütoloogilistel Karjala maastikel, siis Tüüri «Solastalgia» on romantilise looduskuvandi hoiatav lõpuhüüd.

Teose pealkiri «Solastalgia» pärineb Austraalia filosoofi Glenn Albrechti uudissõnastikust, tähistades kannatust ja muret maakeral toimuvate keskkonna laiaulatuslike muutuste pärast, mis on põhjustatud kontrollimatust inimtegevusest.

Sõnas «solastalgia» kaasa helisev «nostalgia» oli ka üks romantikute peamistest meeleoludest. Näiteks saksa vararomantikust luuletajal Novalisel viitas see igatsusele taas kõikjal maailmas kodus olla. Romantikute nostalgia universumi kui kodu järele oli tekkinud valgustusaegsest ühiskonna muutumisest, kus religioon hakkas andma teed loodusteadustele. Ühiskonda kannustas usk inimmõistuse progressiivsesse, kõike ümber korraldavasse jõusse. Sellega aga lagunes mütoloogial ja religioonil põhinev terviklik arusaam maailmast, mis tekitaski romantikutes nostalgilisi meeleolusid, igatsust kaotatud kodu ja minevikus olnud ühtsuse järele.

Tüüri valitud «solastalgia» tähistab seevastu meeleolu, mis tuleneb looduse allakäigu kogemisest üksikisiku tasandil. See väljendub loodusmaastike ja ökosüsteemide kadumise eksistentsiaalses läbielamises, kliimamuutustest ja liikide hävinemisest tekkivas hingelises valus. Eri kultuuride põliselanike puhul, kes kaotavad tsivilisatsiooniprotsesside tõttu oma traditsioonilised elukohad, võivad need viia iidse pärimuse laostumise ja üksikinimeste enesehävituseni.

Kui Novalise-aegses romantilises kurvameelsuses tajutakse terviklike tähenduste lagunemist veel ainult ideaalselt ja poeetiliselt, siis solastalgiline kurvameelsus avastab looduse enese kärbumise, milles jõuab kohale eetiliselt killustatud ja tehnoloogiliselt mõjuvõimsa tsivilisatsiooni karm tegelikkus. See on tagasivõtmatu uus reaalsus, ökoloogiline ja globaalse moraali kriis. Seega ei viita «solastalgia» ainult tähenduste või kõike ühendava ideelise mõtte kadumisele, vaid ka konkreetselt elupaikade ja looduse, füüsilise elumaailma allakäigule, liitudes niimoodi üha kasvava murega maakera looduse pärast.

Concertgebouw’ publik võttis Tüüri ettekande mõlemal õhtul vastu uudishimulikult ja vaieldamatute ovatsioonide saatel. Seda enam, et teose lõpuakordid juhivad sümfoonilise tulevärgi vaikuse piirimaile, mis tekitas iseäranis avaõhtul Concertgebouw’ saalis pika pinevuse enne ovatsioonide vallandumist.

Tüür nimetas ettekannete järel «Solastalgia» tellimust üheks oma helilooja-teekonna olulisimaks teetähiseks. Ilmselgelt oli rahul ka solist Vincent Cortvrint, kes tõi muuhulgas esile, et Tüür ei ole lihtsalt püüdnud läbi mängida pikoloflöödi muusikalisi võimalusi, vaid väikene flööt omandab siin tõepoolest ideelise ja muusikalise võtmefiguuri rolli.

Pikoloflööt on «Solastalgias» esmapilgul süütu solist, kellest lähtuvad keerulisemad ja komplekssemad muusikalised algatused, moodustades lõpuks Tüüri muusikale omase energeetilise ja sisendusliku sümfoonilise kaemuse, kus kuulaja on kutsutud kaasloojaks helide maagias sündivas maailma metafooris. Helilooja on ise ka esile toonud, et pikoloflööt sümboliseerib teoses esmapilgul tähtsusetute sündmuste saatuslikkust, kui sellest lähtuvatest arengutest saab ennustamatult suurte ja raskesti hoomatavate protsesside käivitaja.

Sellel on mõtteline paralleel füüsikas ja matemaatikas uuritavate mittelineaarsete komplekssüsteemide mudeldamise katsetega, millega Eestis on kõige põhjalikumalt tegelenud Jüri Engelbrecht. Üks komplekssüsteemide põhilisi omadusi seisneb just selles, et väikesed muutused võivad mõjutada kogu süsteemi käitumist tervikuna. Eriti keeruliseks on osutunud katsed käsitleda tervikliku komplekssüsteemina ühiskonda, sest siin on muutujaid nii palju, et selle mudeldamiseks ei ole õiget võtit veel leitud.

Tüüri ideed kompavad samasuguseid globaalse kaose ja korrastatuse pingest sündivaid murrukohti. Ehkki helilooja lisatud pealkirju ja teemasid ei tuleks võtta programmilisena – muusika ei illustreeri ühtegi konkreetset narratiivi –, pole nad ka päris juhuslikud. Neid tuleks pigem võtta mõtteliste analoogiatena, millele heliteosed tähelepanu juhivad. Erkki-Sven Tüüri mõttemaailma iseloomustavad siin eksistentsiaalsed ja filosoofiliselt universaalsed teemapüstitused.

«Solastalgia» on küll uudistermin, aga selle etümoloogilised alged viivad kreeka ja ladina tüvede juurde. Mitmed Tüüri teemad lähtuvad aga lausa vanatestamentlikust pärimusest. Hiljutise näitena oli selline mõne aasta eest valminud orkestriteos «De Profundis», milles oli viide psalmidele. Ka käesoleva aasta septembris Eesti esimest korda kõlanud «Külva tuult...» lähtub vana testamendi Hoosea raamatust, kus Jehoova heidab oma rahvale ette moraalset laostumist ja jumala unustamist.

Seega on Tüüri komponeeritud muusikalised protsessid ühtlasi analoogiad globaalsest ja dünaamilisest maailmast, kus vastastikused mõjud on ennustamatud ja pole kindel, kas tervik liigub kaose või korra poole. Rõhutatud globaalsus tekitab üksikisiku seisukohalt võõrandatuse tunnet, kus miski justkui ei sõltu üksikust olendist.

Teisalt näitavad komplekssüsteemide uuringud, et suurt süsteemi mõjutab just nimelt «ühe liblika» tiivalöök. Seega on ühe inimese moraalne ja eetiline paleus seotud mitte ainult isikliku lunastusega, vaid kollektiivse, kosmilise käekäiguga. Meie ees on holism, kus heiastub juba Giordano Bruno ja Galilei Galileo algatatud nägemus tänapäeva maailmast.

Loodust ja sellest lähtuvalt ka ühiskonda on püütud kujutada homogeense ja põhimõtteliselt ühesugustele seaduspäradele alluva universumina. Kõik on omavahel võrgustikulises seoses ning vastastikused mõjud on kõikjal. See on uusaegne materialistlik holism, millele on püütud leida ka spirituaalset vermingut. Kõige kuulsam on ehk Gottfried Wilhelm Leibnizi käsitlus monadoloogias, kus iga üksik indiviid peegeldab eneses ainulaadsel viisil kogu kosmilist tervikut, mida determineerib jumalik eelhäälestatus.

Tüüri kompositsoonid viitavad küll sellele visioonile kõikesiduvast holismist, ent selle taga ei ole siiski valgustusaegset materialistlikku kosmoloogiat. Maailma printsiip või terviku valem ei ole ole nii lihtsalt paljastatav. Tüür jääb siin ühelt poolt müstiliseks, teisalt skeptikuks. Ta ei pretendeeri ilmutuslikkusele (puudub otsene programmilisus) ega moraliseeri vahetult (ei anna õpetust).

«Solastalgia» hämmastab oma lõpuga, kus priiskav ja mitmekihiline sümfooniline pööris ei saavuta mitte loodetud ekstaasi, mingi oodatava tähenduse suurt sündi, vaid leiab ennast otsekui süngest äratundmishetkest. See on dramaatiline raugemine, kus orkestrit tabab jahmatama panev aeglustumine, milles jõuab kohale pillerkaari fataalne ja tagasivõetamatu tagajärg. Aga just selles jahmatavas raugemises saab kuulajale osaks tunnetuslik sügavus, millegi suurema ja otsustavama ligiolek.

See on holismi ületav aspekt, kus käest läinud maailm, vanatestamentlikus analoogias jumalast hüljanud rahvas, sunnitakse justkui peatuma ja oma sünget seisundit läbi nägema. Tüüri teoste vanatestamentlikud analoogiad toovad meie ette eksistentsiaalse situatsiooni selle mütoloogilises algkujus, sest eksistentsialism on oma põhimotiivid ammutanud just vana testamendi motiividest – mõelgem kasvõi Søren Kierkegaardi pikale mõtisklusele Aabrahamist, kelle Jumal oma ohvrinõudega proovile pani.

Siin pole küsimus mitte selles, kuidas tulla toime jumalata maailmas, vaid vastupidi: kuidas tunda ära Jumala seadus ja lahendada usu müsteerium. Seda nii individuaalselt kui kollektiivselt, praegusel juhul globaalse kogukonnaga, alustades kasvõi kliimamuutuste kontrolli alla saamisest. Kui see ei õnnestu ja inimene ei suuda oma loodud tehnoloogilist, tarbimisele üles ehitatud maailma hallata ning rikub talle antud maa, siis jääb viimane sõna loojale: «metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära» (Hoosea 4:3).

Seega on Tüüri uudisteos «Solastalgia» koos teosega «Külva tuult...» ja peagi esiettekandele tuleva 9. sümfooniaga «Mythos» võimsad teetähised, kus muusikal on oma suhe nüüdisaja maailma ja ajastut kummitavate probleemidega. Siit lähtuv impulss ei võõranda ega heiduta inimest, ehkki hoiatab ja kutsub vakatama. Selles on usk, et vaatamata kõigele on inimesel võimalik ennast veel kord leida.

ARVUSTUS

Erkki-Sven Tüür

«Solastalgia»

Dirigent Stéphane Denève

Concertgebouw’ kuninglik orkester

Solist Vincent Cortvrint

6. ja 7. detsembril Concertgebouw’ suures saalis