/nginx/o/2017/12/18/7417327t1hacbc.jpg)
Oma headestki naabritest teame enamasti vaid seda, mida meile teada antakse, kas teadlikult või vaistlikult. Kuidas nad tegelikult elavad, mis neil tagatoas ja mõtteis on, see jääb roosipeenra ja naeratuse, aknakardina ja kohvilaua varju. Küllap on meil nii ka soomlastega, iseäranis praegu, kui me, suurem ees ja teine taga, oma saja-aastaseks saamisi tähistame.
Üks ootuspärane piduõhtu peeti Estonia kontserdisaalis, võõrustajaks Soome Raadio Sümfooniaorkester Hannu Lintu dirigeerimisel. Kontserdi kohta võib öelda, et kõik oli ootuspärane, sest RSO on hea orkester, Lintu on hea dirigent, ehk siis – comme il faut. Tähelepanu äratas valitud kava ja eriti õhtu peateose taust ning sellega seonduvad asjaolud: Jean Sibeliuse nn Kullervo sümfoonia ehk sümfooniline poeem «Kullervo» op.7.
Enne selle teema juurde asumist olgu nimetatud ka kontserdi esimeses pooles ette kantud, Soome 100. aastapäevaks tellitud Magnus Lindbergi (sündinud 1958) teos «Tempus fugit», käepärane tõlge: «Aeg põgeneb».
Kontserdi tarbeks annotatsiooni kirjutanud Tapio Räihälä kiidab Lindbergi maailmakuulsaks heliloojaks ja seletab, mida võime – või ehk koguni peame – selles teoses kuulma. Räihälä (sündinud 1963) on samuti soome helilooja nii on meil hea näide, kuidas rahvuskaaslastest kolleegid üksteist laias maailmas edendavad, selle asemel, et kodusele konkurendile kaikaid kodaraisse pilduda.
Lindberg on tõesti laiemalt tuntud, iseäranis New Yorgis, esindades uut ehk taasleitud vana: ta on olnud New Yorgi Filharmoonikute, Londoni Filharmooniaorkestri ja vist veel mõne orkestri juures resideeriv helilooja, inglise keeles composer-in-residence.
Taas leitud vana tähendab heliloojale kindlat ülalpidamist teatud loominguliste ootuste või nõudmiste vastu, nii nagu Haydn oli Esterházy perekonna õukonnamuusik, Bach Weimaris ja Köthenis õukonnamuusik ja hiljem rohkem kui veerand sajandit Leiptzigis Thomaskirche kantor (muusikajuht).
Lindbergi teos oli igati korralik ja... ootuspärane, kuulata polnud viga. Mõnigi eesti muusik ja helilooja, eriti need, kes heliloojat isiklikult tunnevad, kiitsid teost ja loojat vaheajal taevani. Kaldun aga pigem nõustuma ühe meie väga kogenud helilooja, arranžeerija ja muusikajuhi hinnanguga, et liiga palju heliredeleid ja võrdlemisi vähe muusikat. Tüür on igatahes väga palju parem ja mis peamine – huvitavam, köitvam. Küpsem.
Ja nüüd siis «Kullervost». Ei, enne ikka veel paar sõna esitusest. Nagu öeldud, esitus oli korralik. RSO keelpillid ja vask kõlasid väga hästi, metsasarved ka. Üllatav oli sooloflötisti, jaapanlase Yuki Koyama ilmetu mäng ja häälestusprobleemid, seda iseäranis talle sekundeerinud Hanna-Kaarina Heikinheimo küpse tooni ja korraliku tehnika taustal.
Korraldajad kuulutasid, et kontsertmeister Jari Valo (sündinud 1961) mängib Testore viiulil. Jari Valol on küll üks väga hea Testore viiul 1760. aastatest, vist Carlo Antonio Testore töö, kuid kontserdil mängis ta hoopis anonüümselt heategijalt RSO kontsertmeistrile mängimiseks saadud Guadanini pillil. Kirjutage kindlasti edaspidigi pillidest, aga küsige enne asjaomastelt või -tundjatelt järele!
/nginx/o/2017/12/18/7417329t1h32d5.jpg)
Kullervo. Kalevala traagiline kangelane. Soomlased panevad pahaks, kui teda vene folkloori Loll-Ivaniga võrdlen, kuid – mis teha! Kullervot veetakse ninapidi, teda suisa tüssatakse, kogu tema elu ja tegevus on üks suur viltuvedamine.
Kullervo lugu: tema isa Kalervo ehk Kaleva on teinud vanainimesevigureid teenijatüdrukuga ja nii on Kullervo õieti sohipoeg, nii nagu mõisates ja jõukates peredes ikka juhtus ja juhtub nüüd ja tulevikuski. Kullervo sündimise ajaks oli tema ema aga lell Untamo juures orjuses ja orjana sündis Kullervogi. Orjuse põhjuseks oli Euroopa, eriti teutooni folklooris üsna levinud vennatapusõda, mis sündis muidugi mammona pärast – üks vend oli teise venna vetes loata kalastanud... Õigusenõudja tappis kogu oma eksinud venna suguvõsa jne, jne.
Kullervo on sitke, ta elab üle mitu atentaati. Kuid midagi mõistlikku ta teha ei oska. Poiss müüakse Ilmarisele, Põhjala sepale, taevakaare tagujale, virmaliste värvijale. Ilmarisel on – teadagi – kuri naine, kes küpsetab karjapoisiks määratud Kullervo leiva sisse kivi ja nii muutub kangelase saatust kujundanud kibestumine konkreetseks: selle kivi vastu murrab Kullervo oma pussi, ainsa mälestuse oma isast. Poiss vannub ja neab kiskjad elukad karja ja perenaist hävitama...
Müüte ja legende ei vaeva ülemäärane loogika ja nii selgub, et Kullervo isa ja ema on siiski elus, vaid õde on kadunud. Vanematega liitumise järel satub kangelane kokku ilusa tüdrukuga, kelle ta võrgutab. Mõistagi selgub alles siis, et tegemist oli õe ja venna vahelise ühtimisega. Venna pilastatud tüdruk uputab enese, Kullervo hävitab oma lelle Untamo soo maa pealt ja seejärel tapab endagi.
Niisugune lugu siis. Ja sellest kirjutas noor, 25-aastane Sibelius temale omaselt mastaapse sümfoonia, esiettekanne 28. aprillil 1892 Helsingi orkestriühingu orkestrilt (praegu Helsingin Kaupunginorkesteri) autori juhatusel. Kuigi «Kullervo» tõstis Sibeliuse rambivalgusesse või vähemalt sellele lähemale, kritiseeriti teost üsna mitut kanti, nii sisu ka kui vormi poolest. Sibelius ei lasknud seda teost kunagi trükki ja mitme uurimuse ning vihje põhjal on üldiselt teada, et ta ei soovinud selle teose edasist esitamist.
Aasta pärast maestro surma, 1958. aastal, otsis «Kullervo» käsikirja üles tema väimees, muusik Jussi Jalas ning algatas teose esitamise. Siinkohal ei ole mõtet spekulerida, mis Jalast motiveeris. Jussi Jalase poeg, flöödikunstnik Tapio Jalas avaldas ühes pikas eravestluses selle kohta küll arvamust, kuid põhjus polegi tegelikult tähtis.
Tähtis on austada looja, autori tahet. Heliteose autor on teose omanik, ka 50 aastat pärast helilooja surma ei ole tema looming n-ö vabavara ja see käib autori avaldatud teoste esitamise õiguse kohta. Sibelius pani «Kullervo» kõrvale ja seda otsust tuleks järgida.
Samuti nagu tema kui looja otsust oma viiulikontserdi asjus: selle 1904. aastal valminud teose tegi Sibelius aasta hiljem ümber, ja pole mingit põhjust autori tahet eirates vaid odava populaarsuse saavutamiseks kuulutada aplombiga, et esitame algupärast versiooni. Kahjuks nii ikkagi tehakse.
Niisiis jääb üsna küsitavaks sellise teose kavvavõtmine, eriti just rahva ja riigi suure juubeli tähistamiseks. Ja kas oma saja-aastast saavutust peab niisuguse ebaõnnestumise looga tähistama? Pole need soomlased ju tegelikult nii masendunud midagi. Seda enam, et Sibeliusel on ju suur hulk muid suurepäraseid teoseid.
Niisiis ei kõhkle ma edaspidigi võrrelda Kullervot mõne ühise naabri muinastegelasega, kuigi slaavi mütoloogias saavutab lõpuks edu ju see, kes on ohmu, magab ahju peal ja loodab pigem haugi võlukunstile kui ausale tööle. Seda enam, et Kullervo lugu on pärit Ingerimaalt. Ja kui juba haugist juttu tuli, siis – Kullervo kaastegelane «Kalevalast», Väinämöinen ei jäänud lootma, et kala tema soove täidab, vaid tegi oma haugi lõualuust hoopis kandle.
***
Jean Sibelius
Sümfooniline poeem «Kullervo» op.7
Magnus Lindberg
«Tempus fugit»
Dirigent Hannu Lintu
Soome Raadio Sümfooniaorkester
Estonia kontserdisaalis 9. detsembril