/nginx/o/2023/11/06/15703324t1hb457.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/12/20/7422645t1hc934.jpg)
Mari Poll (viiul), Mihkel Poll (klaver)
«Enescu, Poulenc, Schönberg, Tüür. Teosed viiulile ja klaverile»
DUX
Hinne: 5
Kammermuusika, mis kisub mugavustsoonist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
CD-l, sel hõbeläikega kettal, on praegu mõõnaperiood. Internetipõhised kuulamiskanalid on turuosast hauganud suure tüki, helikandjat kui kunstiväärtuslikku eset hindavad kollektsionäärid seilavad aga pigem LPde nostalgiaküllasel tõusulainel.
On siiski üks valdkond, kus CD tundub kõigiti elujõuline: nimelt klassikaline muusika. Põhjused on nii helitehnilist kui ka emotsionaalset laadi. Plaat sümboliseerib kuulamiskogemuse terviklikkust ja süsteemsust, annab muidu nii ebamäärasele muusikale käegakatsutava mõõtme. Jõude seisev helikandja on kui vaikiv etteheide, mis sunnib kord kuulatu juurde üha uuesti tagasi pöörduma.
Mari ja Mihkel Polli kogumik on just üks niisuguseid, mida hea meelega ei panekski enam käest. Või kui, siis üksnes selleks, et ketas plaadilugejasse libistada.
Juba ainuüksi kavavalik tõotab head. Kõik, mida puudutas rumeenlane George Enescu, muutus kullaks: olgu selleks noodipaber, dirigendikepp, viiulipoogen või klaveriklahvid. Tema sonaat nr 3 viiulile ja klaverile on köitev segu 20. sajandi alguskümnendite kosmopoliitsetest «osmidest» ja kodupaiga folkloorist. Francis Poulenci «Sonaat» on uusklassikalise maiguga, ent põhiolemuselt lüüriline teos ja Arnold Schönbergi «Fantaasia» op. 47 kõlab nii nagu Schönberg ikka. Erkki-Sven Tüüri «Conversio» ja «Köielkõnd» võtavad kava kokku rütmierksa sirgjoonelisusega.
Mari ja Mihkel Polli mäng on kammermuusika selle sõna parimas tähenduses: koosmängult täpne, detailitundlik, lüüriline, ent samas sundimatult jõuline. Just nimelt jõuline, sest hea kammermuusika ei ole kunagi täht-tähelt «kammerlik», s.t salongilikult hillitsetud ja poole kõlaga. Vastupidi, õige kammermuusika on niisugune, mis oma paatosega kisub kuulaja jäägitult kaasa, äratab üles muusikalisest mugavustsoonist. Pollide plaadil kuuldav mäng suudab seda.