Õhus on 19. sajandit

Julie Hagen-Schwarzi õlimaalid «Proua von M / Naise portree» (vasakult, 1853), «Roomlanna» (1859), «Daami portree ovaalis» (1866) ja «Autoportree» (1855) näitusel Tartu kunstimuuseumis.

FOTO: Margus Ansu

1824. aastal sündis biidermeieri ajastusse jääval tuntud kunstnikul ja joonistusõpetajal August Matthias Hagenil Väike-Prangli mõisas tütar, kelle nimeks sai Julie Wilhelmine Emilia Hagen ning keda loetakse Eesti esimeseks naiskunstnikuks.

Eks leidunud baltisakslaste seas maalivaid naisi ennegi, sest kaunid kunstid olid toonase hariduse põhiosa, aga nagu selgub Eesti Ajaloomuuseumi välja antud Julie Hagen-Schwarzi 1854. aasta kirjavahetustest, peeti teda üle Euroopa potentsiaalseks maaliuuendajaks. Näiteks Julie pettunud kunstiõpetaja Moriz Rugendas Münchenist kirjutas, et abielludes on naine kõrge suure kunsti kui sellise igaveseks reetnud.

Rugendas võttis oma pahameelt väljendada mitu päeva kirjutatud pikas emotsionaalses kirjas, kuidas ta oli pidanud Juliet millekski enamaks kui lihtsalt naiskunstnikuks, nimme ei abiellunud temaga, kuna tahtis teda kunstile hoida, ja hullunu mõtteid jagus kirjas veelgi.

Kadri Asmer kirjutas Tartu värske näituse arvustuses (Tartu Postimehes 18. detsembril ilmunud «Tartlanna Julie Hagen Schwarz kunstnikuks kõige kiuste») juba põgusalt Julie Hagen-Schwarzi õpingutest ja kunstnikuks kujunemisest, aga näitusel on juttu ka kunstniku eraelust ning reisidest. A. M. Hagen oskas oma tütre kunsti vääriliselt hinnata, esitas ta õnnestunult Peterburi akadeemia stipendiumile ning saatis tütre sugulastega mitmele poole reisima.

1853. aastal jõudis Julie Hagen Rooma, kus kihlus ühe kunstnikuga, kellest naisevõtjat siiski ei saanud. Seevastu draamat tõusis sellest palju – nii konservatiivses ühiskonnas kui ka peres, kus ema pidi tütrega salaja kirju vahetama ning isa tegi kuude kaupa vaikimisterrorit. Eks tänapäevalgi juhtu selliseid lugusid, et kanged vanemad oma täiskasvanud lastega jonnivad, kui need vanemate tobedatele visioonidele ei vasta. Hagenite perekonna kestlik õnn saabus, kui Julie Hagen abiellus ja sai mitu last oma õe lesega, kellega oligi teismeeast saati lähedane sõber olnud.

Eestis pole maaliainest!

Koduse harmoonia kõrval oli 19. sajandi ideaaliks igasugune headus, mida maalikunst pidi kujutama ilu metafooridega. Sellepärast hinnatigi eriliselt kõike lõunamaist, eriti Itaalia maastikke, valgust, varemeid, linnu ja inimesi. Julie Hageni kirjavahetustest selgub, et ta ei tahtnudki Itaaliast kuigi pikaks ajaks tagasi Tartusse tulla, sest Eestis polnud ainest, mida maalida. Näitusel ongi seeria Itaalia külainimestest, keda kujutati vaesusest hoolimata muretute veinisõpradena või rahulolevate, et mitte öelda koketsete koristajate ja teenijatena. Julie Hageni kõige kuulsamad maalid on aga tõesti liigutavad lillemaalid, mida näitusel on kahjuks sama vähe kui tema teiseks leivanumbriks kujunenud literaatide portreesid. Aga hea, et needki on!

Tippteoste kõrval jäävad Tartmusi näitusel eriti kõlama kartongile maalitud metsavaadete eskiisid 1850ndate keskelt, kui Julie läks oma mehega mitmeks aastaks Siberisse ekspeditsioonile. Neist ei õhku küll kunstniku revolutsioonilisust, aga midagi head sealt ikkagi aimdub. Üks toredamaid pilte Tartmusi näituselt on 20-aastase Julie Hageni maalitud «Palvetajad» (1844), mis pihku itsitades kujutab usklikke inimesi parajalt vaimust vaestena – umbes selliste tegelastena, kes mängivad peaosi Sarneti ja Keeduse 19. sajandi fiktsioonides. Et 19. sajandil oli moes kohalikku ainest stiliseerida, ei teagi, kas need surnuaialised Hageni maalil on eestimaalased või kusagilt mujalt. Teisalt paistavad Iris Meemimägi Egeru ehk EKRE anime pildid natukene Hageni «Palvetajatega» sarnased. Ei teagi, kas see on autorite nooruslik heatahtlikkus või motiivide sarnasus, mis neid kompositsioone ühendab, aga miski tundub neil (varsti 200 aasta vanustel) piltidel üpriski tänapäevane.

Julie Hagen-Schwarz (1824–1902) ongi eesti kultuuriruumis tegelikult päris populaarne tegelane. Tema kohta on ajakirjanduses päris palju avaldatud, hobi-renessansiinimene Mart Sander on teinud hulga Julie Hagen-Schwarzi maalide koopiaid ning 2009. aastal välja andnud isegi fänniraamatu, kus kõik maalid on parajalt üle retušeeritud. Samamoodi on väga tuntud Julie kaasaegsed esimesed eesti naisautorid Lydia Koidula (1843–1886) ja Lilli Suburg (1841–1923), kellest viimastel aastatel järjest rohkem juttu on tehtud.

19. sajandil tähendas abiellumine eliiti kuuluvale naisele elukestvat projektijuhtimistööd, mille kõrvalt muid töid teha ei jõutud. Tänapäeval üldiselt nii ei arvata, aga ikka tähendab pere loomine paljudele naistele karjääris edasi liikumisest loobumist. Lilli Suburg ei abiellunud, aga kasvatas tütart ja sai elu lõpuni edukalt töötada. Luuletaja ja ajalehe Postimees varitoimetaja Koidula aga läks Kroonlinna mehele ja vaikis lõplikult.

Julie Hagen-Schwarzi astronoomist abikaasa Ludwig püüdis oma naise kunstnikuametit küll võimalikult toetada, aga Lõuna-Euroopasse enam residentuuridesse valguse väljendusviise uurima ei mindud. Täiesti muutusteta pole sajandid õnneks olnud, sest kui need naised ka ei saanud oma ohverdustest hoolimata aasta ema tiitlit või polnud neil eriti kuskil peale päeviku öelda «#metoo», siis nüüd on vähemalt platvorm, millelt edasi liikuda, ajaloolised naised kuklas hoogu sisse hingamas.

ARVUSTUS

  • Näitus «Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik»
  • Tartu Kunstimuuseumis 10. novembrist järgmise aasta 15. aprillini
  • Näituse kuraator Merli-Triin Eiskop
Tagasi üles