Rasmus Kaljujärv: mugavus on teatri surm

Rasmus Kaljujärv mängis NO99 esimeses lavastuses «NO99 Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki», mis esietendus kaksteist aastat tagasi. Suure tõenäosusega mängib Kaljujärv ka lavastuses, mis umbes kuue-kaheksa aasta pärast NO99 ajalooks muudab. «Kui juba on kokku lepitud, et teeme 99 lavastust, siis võib ju ühe korra elus pingutada ja selle ära teha. Kui ma kellegagi tülli ei lähe, siis üritan lõpuni olla,» tunnistab Kaljujärv.

Rasmus Kaljujärv ei ole sotsiaalmeedias aktiivne postitaja, kuid kuue rõdukorrusega, punase sameti ja kullaga kaunistatud Argentina teatrisaali fotot jagas ta ka oma FB sõpradele. «Midagi pole teha, minu näitlejahing kibeleb natuke ka suurtele lavadele. See on lahe.» Argentina teater asub Roomas, vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel Colosseumist, ja kus NO99 andis lavastusega «Kõnts» seoses Euroopa kõige prestiižikama teatriauhinna pälvimisega etenduse, mis võeti vastu võimsa aplausiga. Kusjuures publik koosnes eranditult Euroopa teatrieliidist.

«Väga hea. Muda oli tõesti külm, aga see oli tühine olmeküsimus,» vastab Rasmus Kaljujärv küsimusele, kuidas oli uhkes teatrisaalis mängida. «Palju olulisem on saal ja publik saalis. Rooma publiku kohta ei saa ühtegi halba sõna öelda, nad olid erakordselt tähelepanelikud ja kontsentreeritud. See on minu jaoks üldse teatri tegemise ja vaatamise juures kõige olulisemaid asju. Me näitlejatena võtame õiguse röövida kellegi elust kaks tundi ja me tõesti anname endast maksimumi, et see kaks tundi oleks meie arvates parim. Sama ootan publikult – saalis olles lase oma meeled valla ja kontsentreeru. Olen jõudnud veendumisele, et mitte midagi ei saa teha sajaprotsendilise kontsentreerumiseta.»

-Rasmus Kaljujärv, kui teile öelda «NO99», siis mis esimesena pähe tuleb?

Spontaansus ja julgus võtta riske. Spontaansus nii proovisaalis kui ka üleüldiselt, ka töösse suhtumises. Valmisolek katsetada.

-Kas see on ka väsitav?

Muidugi, aga kui ma poleks teatri pakutavateks väljakutseteks valmis, siis ma ei teeks seda tööd.

-Miks olite nõus Eesti Draamateatri näitlejana kaasa tegema ajaloo esimeses NO99 lavastuses?

Koostöö Tiiduga (Tiit Ojasoo) sai alguse juba lavakoolist. Mina läksin lavakasse aastal 2000 ja tema astus samal aastal magistrisse, ta oli Ingo Normeti kõrval meil eriala õppejõud. Meil klappis algusest peale. Enne NO99 loomist oli Tiit Eesti Draamateatris palgaline lavastaja ja Tiidu kutse peale mina ja Mirtel (Mirtel Pohla) draamasse läksimegi.

Kui ta kutsus NO esimesse lavastusse, siis see tundus kuidagi loogiline.

Ma olin siis ikka väga noor ja asjade kaalumise-analüüsimise võime polnud toona see, mis ta praegu on. Tol hetkel liikusin lihtsalt vooluga kaasa.

-Praegu võime öelda, et NO99 loomine on Eesti viimase kahekümne aasta kõige olulisem kultuuripoliitiline samm. Ent aastal 2005 polnud sugugi kindel, kas Vanalinnastuudio asemel uue teatri noorele ja tundmatule lavastajale andmine on õige või vale. Mida teie toona mõtlesite?

Eks mul oli ka toona kõhklusi. Mäletan, et rääkisime näitlejatega ka nendel teemadel, mäletan vestlust Gerdiga (Gert Raudsep). See, et tema läheb ka NOsse, andis tuge ja kindlust.

-Miks te praegu töötate just NO99s?

 Sest mulle meeldib.

Hetk NO99 lavastusest «NO42 El Dorado: klounide hävitusretk». Foto: Tiit Ojasoo

-Miks?

Sest siin on loomingulist vabadust, riskijulgust ja väljakutsed on väga erinevat sorti. On esteetilisi: kuidas teatrit teha, kuidas mängida, kuidas liikuda erinevate žanrite ja mängulaadide vahel. Me küsime neid iga lavastuse puhul proovisaali siirdudes, see on meie jaoks väga oluline: kuidas näitleja seekord laval on?

Kui ma mõtlen kasvõi enda viimaste aastate rollide peale, siis on seal kõrvuti niivõrd erinevad teatriesteetikad, nagu sõnatud füüsilised rollid «Kõntsas» või «El Dorados», klassikaline ustekomöödia «Võtame uuesti!», reaalsuse ja fiktsiooni piiril «Ühtne Eesti» ning «FANTASTIKA», klassikalised draamarollid «Ema Courage'is» ja «Iphigeneia Aulises» − ja nii edasi. Minu jaoks on see väga oluline, et küsime iga lavastuse juures mitte ainult üldiseid küsimusi, vaid ka väga spetsiifilisi näitleja mängu puudutavaid asju.

Ent esteetiliste väljakutsete kõrval on siin teatris ka poliitilisi, poeetilisi, kontseptuaalseid jne. Kuna me teeme ainult 99 lavastust, siis see analüüs on iga lavastuse juures tõesti päris halastamatu ja mitmest küljest. Muidugi on siin ka palju riske, kui teha kogu aeg midagi, mida seni ei ole veel teinud. Aga mulle meeldib. Teisiti ei tohikski. Mugavaks ei tohi muutuda, leppida senileituga. Mugavus on teatri surm.

Teater NO99 «Kõnts». Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Foto: Tiit Ojasoo / Teater NO99

- Mis on NO99s kaheteistkümne aastaga muutunud?

Lihtne vastus oleks, et inimesed. Teisenemine, mida kunstnikena oleme koos läbi teinud, ongi kõige suurem muutus. Lavastused, mida tegime kümme aastat tagasi, ja lavastused, mida teeme nüüd, on oma lähenemisnurkade, mängulaadide ja püstitatud ideede poolest täiesti erinevad. Mitte halvemad ega paremad, vaid just nimelt erinevad.

-On teil mõni traditsioon, mida olete teinud algusest peale?

On üks rituaal. Ma ei hakka seda kirjeldama, aga mõte on, et õhtul me ei kohtuks partneriga esimest korda alles laval. Meil on vaja trupina varem kokku saada, aru saada, mis seisus partner on, kuidas ta päev on läinud. Loomulikult toasussid ja koduriided jätame teatri ukse taha. Isiklikku elu teatrisse kaasa keegi ei too.

Kuna meie lavastused pakuvad füüsiliselt kohati väga suuri väljakutseid, siis praktiliselt enne igat etendust teeme soojendusringi.

Kui teater loodi, siis öeldi meie kohta, et oleme dressides näitlejad, NO99 on dressiteater. Olemegi, ja ma olen väga uhke oma dresside üle.

-Kas lisaks rituaalile on veel midagi samaks jäänud?

Distsipliin ja töösse suhtumine. Sõjaväelist korda pole me enda jaoks kehtestanud, aga me tõesti võtame oma tööd väga tõsiselt (rõhutab iga sõna). Me tõesti üritame iga lavastusega teha nii, et näitlejad, kes lavale lähevad, saavad aru, miks ja mida nad sinna tegema lähevad, mis on selle kõige mõte.

-On teil olnud hetk, kus enne esietendust olete segadusse sattunud ja enam ei tea, mida lavale tegema lähete?

On ja ei ole. Prooviperioodil kaob pind kogu aeg jalge alt, aga see on loomulik. 22. detsembril on esietendus, põhimõtteliselt on tehtud panused all in, kas tuleb hästi või ei tule mitte midagi. Aga see tunne on selles teatris mul üsnagi tuttav ja see on käivitav, mõnus tunne.

Enne esietendust on kõik mu mõtted lavastusega seotud. See haarab kogu mu elu, kuni selleni välja, et näen und uuest lavastusest. Ka siin Roomas.

-Kui palju te oma tööd tehes saate aru, et NO99 on eesti kultuuris väga oluline teater?

Ega ei saa küll. Mina tõusen hommikul üles, teen hommikusööki, viin lapse lasteaeda ja lähen proovi, ja mängin õhtul etendust ning vahepeal toon lapse lasteaiast. Iga päev ma ei mõtle, kuhu see teater Eestis või maailmas paigutub, sest ausalt öeldes on mul palju tähtsamaid mõtteid ja probleeme kui teater NO99.

-Mis need on?

Pere. Üritan seda kõike ühitada. Perekond, lapsed ja teater koos eksisteerima panna, ilma et keegi kannataks, on paras ettevõtmine. Laste sünd on tekitanud suurema võime süveneda ja kontsentreeruda. Ma arvan, et need on kõige olulisemad asjad mitte ainult teatris, vaid elus üldse. Vaadates, kui killustatud ja kiire on maailm meie ümber, siis seda tähtsam on leida endas üles see koht, kus saaksid tõesti keskenduda ühele tegevusele.

-Kuidas seda saab teha?

Enesepiitsutamisega. Maailm on nagu Youtube'i klipp, keegi ei viitsi millelegi keskenduda rohkem kui 15 sekundit. Aina vähem on inimestel aega teha midagi süvenenult. Isegi siis, kui sa hommikul praed muna, pane sinna kogu mõttejõud ja armastus, tee nii, et see muna oleks maitsev, ära viska seda lihtsalt plärtsi pannile. Kellele seda vaja on?

Me elame laias laastus 80 aastat. Võta see aeg ja tee midagi mõistlikku selle ajaga.

-Auhinna sai teater tervikuna. Kuidas kirjeldate teatrisisest sünergiat.

Ma tean meie teatris igat nurka, urgast. Tean igat inimest, tean, kelle juurde saan alati minna ja rääkida. Ja meil on tõesti omavahel millestki rääkida. Meie teatris pole vahet, kas oled lavameister, administraator või näitleja ning sünergia tulebki sellest, et võtame üksteist võrdsetena. Meil on väga vähe töötajaid, kuid oleme teinud päris suuri projekte: «The Rise and Fall of Estonia», «Savisaar», «Ühtne Eesti Suurkogu», Põhuteater.

Kui suuri projekte pole tükk aega olnud, siis hakkab teater nihelema, tekib tahtimine teha midagi suurt.

NO99 muusikal «Savisaar», mida mängiti Nordea kontsertsaalis. Edgar Savisaare rollis Marika Vaarik. Pildil koor ja Fuuria, keda mängib Rasmus Kaljujärv. Foto: Ene-Liis Semper

- Milline on näitleja roll NO99s?

Ilma inimesteta, kes siin töötavad, ei oleks seda teatrit. Näitlejate roll on NO99s suur. Aga kui ütlen «suur», siis on see vähe öeldud.

See roll on ka muutunud, sest see, kuidas mängime, muutub kogu aeg ajas.

-Aga mida oodatakse NOs näitlejatelt?

Mitte ainult näitlejatelt, vaid kõigilt oodatakse sajaprotsendilist panustamist. Pole nii, et lavastaja tuleb kohale ja ütleb, kuidas asi käib, ja näitleja siis kordab seda. Näitlejatelt oodatakse kaasa mõtlemist, mida rohkem sul endal on proovisaali ideid ja mõtteid tuua, seda parem on.

Kuna tahame teha teatrit, mis tegeleb väga päevakajaliste teemadega, siis tuleb olla maailmas toimuvaga kursis, lugeda võimalikult palju meediat, uudiseid, aga loomulikult ka kirjandust, vaadata filme. Väga sageli kohtume proovisaalis ka inimestega, kes toovad teistsugust teadmist: teadlased, analüütikud, eksperdid.

-Te kasutate palju improvisatsiooni.

Muidugi me improviseerime palju, tunde, tunde, tunde. See materjal on kunagi ajaloolastele põnev materjal, meil on kõik proovid salvestatud. Aga samas on seda natuke üle müstifitseeritud, et NO99 on dressides ja improviseerivad kogu aeg.

Tegelikkuses on nii, et kamp kunstnikke võtab lihtsalt ühe teema ja hakkab selle teemaga mängima. Lavastajad, kes meil lavastavad, ootavad ja nõuavad näitlejalt väga tugevat autoripositsiooni, otsinguvalmidust, ideid, kujundeid.

«NO75 Ühtne Eesti suurkogu» oli 44 päeva kestnud poliitiline teatriprojekt, mis lõppes 7. mail 2010. aastal Saku Suurhallis, kuhu kogunes 7200 inimest, et näha, kas Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper teevad partei või mitte. Foto: NO99

-Mis on näitleja vastutus?

Olen mõelnud sellele väga palju, aga ma ei tea vastust. Sest kui üritan seda välja öelda, siis saan aru, et mu sõnad on lihtsalt nii väikesed.

-Mis tehtud lavastustest teile endile kõige rohkem huvi on pakkunud?

Ma olen näitleja ja kunstnikuna kasvanud koos selle teatriga. Mida edasi, seda huvitavam on. On lavastusi, mis on minu elus lõpetatud peatükid, ma ei mõtle enam nendele. Aga on lavastusi, mis jäävad minuga, sest kui tekib armastus rolli vastu, siis jäävad nad minu peas edasi töötama.

-Mida on tähendanud välislavastajatega töötamine?

Värskust. Teistsugune asjade nägemine.

Aga ma ei mõtle ainult välismaa lavastajaid, vaid ka Eesti lavastajaid, kes on Tiidu ja Ene-Liisi kõrval siin lavastanud. Usun, et kui see teater ükskord läbi saab, siis me ei taha üksteist mitu aastat näha.

Samas on see suur asi, et me meil on püsiv trupp, et oleme igasugust vett ja vilet näinud. Mina projektiteatrivaimustusega kaasa ei jookse. Saan aru plussidest, kunstniku vabadusest jne, aga ärme unusta, mis on klassikalise trupi boonus – me töötame juba 12 aastat koos, tean kõiki läbi ja lõhki, mul pole laval üllatusi, saan absoluutselt usaldada.

Loomulikult me tüdime üksteisest, aga see turvalisus loob pinnase täiesti teistsuguse kvaliteedi loomiseks. NO poleks see, mis ta praegu on, kui seda teatrit ei teeks laias laastus ühed ja samad inimesed. Kui igas uues lavastuses mängiksid uued näitlejad, kogu tiim oleks uus, siis ma ei usu, et see tase oleks nii kõva.

-Mida hindate teatris kõige rohkem?

Süvenemist. Kõige rohkem otsin teatris seda, et inimesed oleksid lavastuse teemaga süvitsi tegelenud, vahet pole, kas nad teevad klassikat või midagi muud, oluline on, et nad süveneksid. See on üks väga suur eeldus, et tulemus võiks õnnestuda ja korda minna.

-Palun iseloomustage teatrijuhtide ja lavastajatena Ene-Liis Semperit ja Tiit Ojasood.

Kui võtaksime juhtimisõpiku, siis tõenäoliselt nad eksivad seal kirjas olevate reeglite vastu. Teater on paratamatult nende nägu. Nii spontaanne, nagu on see teater, on ka nemad.

Nende kahe kõrvalt ei saa võtta Eero Epnerit, nad tegelikult töötavad kolmekesi, ja just koos moodustavad nad uskumatult tugeva löögirusika. Igaüks neist kannab oma tugevust.

Kui neist kolmest keegi ära kaoks, siis kaoks sellest teatrist midagi olulist. Jah, NO99s on asendamatuid inimesi, kelleta seda teatrit ette ei kujuta, ma ei pea silmas vaid Tiitu, Ene-Liisi ja Eerot (Eero Epner).

Mis tahaksite veel NOs teha?

Areneda. Ma tahaksin, et sellest teatrist ei kaoks julgus teha uusi asju ja julgus eksida.

Oleme teatrina astumas täiskasvanute ikka, kus väljakutsed ja riskid saavad olema veelgi suuremad.

Kaks aastat tagasi esietendus meil «Savisaar», «Fantastika», «Kõnts» ja «El Dorado: klounide hävitusretk» ja see rida oli selle teatri ajaloos kõige tugevam. Samas esitab see rida ühe veel huvitavama küsimuse: kuidas edasi?

Hetk «The Rise and Fall of Estonia» lavastusest. Fotol on tabatud hetk eestlaste järjekordse leinapäeva tähistamisest. Foto: Eero Epner