Gert Raudsep: tuleb säilitada kriitilisus

Roomat esimest korda külastav Gert Raudsep sulges end hotellituppa, et õppida reedel esietendunud lavastuse «NO32 Heasoovijad» teksti. «Eks ma pean siia tagasi tulema,» ütleb ta kahetsusevarjundita hääles.

Miks Raudsep seda teeb? Ta tunneb vastutust. «Sa kutsud inimesed saali ja võtad nende elust kaks või kolm tundi, siis on see suur vastutus. Kui sa selle ajaga muud teha ei oska kui ennast nautida, siis on see vastutuse puudumine.»

Samas on Raudsep veendunud, et etendus ei tohigi kõigile meeldida. «Konflikt on halb sõna, aga lavastuses peab mingi intriigi püsti panema, vaataja tuleb viia kohta, mis on tema jaoks ülimugav või ülimalt ebamugav. Sa pead ta kuhugi nihutama. Teatris jookseb aeg teistmoodi, sa ei tohi seal valitsevat aega samaks jätta. Me saame aega seisatada, maailma üldistada või läbi nõelasilma ajada või laiaks venitada. Me ei muuda inimesi, me saame küsimusi esitada, tekitada võnkeid.»

Teatriime, mida pole Raudsepa sõnul võimalik sõnastada, teke ongi ime. Ent Raudsep teab, et pole olemas suuri meistreid, kes suudaks teatriime seisundit hoida terve lavastuse, sest ime ei saa olla permanentne seisund.

Gert Raudsep NO99 lavastuses «NO44 FANTASTIKA». Foto: Veiko Tubin

-Mida tähendab teile sõnapaar «NO99»?

Minu sees istunud unistuse täitumist. Mõtlen tööd, kui seda tööks saab nimetada. «Ideaal» on halb sõna, sest see on absoluut. NO99s saan teha ideaalilähedast teatrit, ja see puudutab kõiki, mitte ainult näitlejaid, lavastajaid.

NO99 lavastus «NO96 Seistse samuraid» Foto: Ene-Liis Semper

-Kas enne NOsse tulekut teadsite, et see on võimalik?

Eks ma ikka lootsin, et kunagi ja kusagil saab niimoodi teatrit teha. Me kõik oleme näitlejatena, teatritegijatena erinevad. Lavastuse tegemine on kollektiivne kokkulepe, kompromisside tegemine käib iga päev meie töö juurde. Kui need kompromissid suures osas kattuvad ideaaliga, siis võib olla õnnelik.

-Olete õnnelik?

Niivõrd-kuivõrd, sest mingeid asju on valesti tehtud, mingeid asju oleks võinud veel paremini teha, aga üldjoontes olen küll.

-Miks liitusite omal ajal teatriga NO99?

Sellel on kaks põhjust. Ma otseselt ei igatsenud Viljandist ära, aga igatsesin vahetust. Olin Ugalas töötanud 13 aastat. Kõik mu kursusekaaslased olid ära läinud ja äkki tekkis nukker üksijäetuse tunne.

Loominguliselt oli ka kõik umbe jooksnud. Ootamatult helistas Tiit (Tiit Ojasoo), me ei tundnud teineteist, olin üsna kohe nõus, sest tal oli konkreetne plaan. Miks siis mitte riskida.

Teadsin Jaaku (Jaak Prints), ta oli mu venna sõber, Tambetit (Tambet Tuisk) tundsin ka veidi, Ene-Liisi (Ene-Liis Semper) tundsin ammu, aga üldiselt olid kõik ikka võõrad inimesed.

Mulle oli kohutavalt meeldinud Ojasoo Endlas tehtud lavastus «Talvemuinasjutt». Eks seegi aitas otsusele kaasa.

Ühtepidi oli mul kerge Tallinna tulla, sest olin Tallinnast pärit. Teistpidi oli mul raske Viljandit selja taha jätta. Aga loomingulises plaanis ma ei näinud teist varianti.

- Miks te praegu töötate NO99s?

Oskan hinnata seda, mis meil on. Ega seda ei olegi nii vähe. Aga kui seda rohkem lahti arutada, siis need inimesed. Ja sedagi ei ole vähe. Ja lootus, et me teeme veel ägedaid asju.

-Kui te poleks NOga liitunud, kas oleksite praegu näitleja?

Ikka, mulle meeldib see töö.

-Olete NOs tööl 2005. aastast, mis selle aja jooksul on muutunud?

Oleme teatriks saanud. Alguses olime trupp, kes hakkas teatrit tegema. Alguses oli entusiasmi rohkem, aga eks entusiasmile peab midagi ka järgnema.

-Aga mis on samaks jäänud?

Mingi üldine kompromissitus, kuidas ja miks midagi teha. Teadmine, et sa saad ka büroos ja lava taga kolleegide peale loota (nt viimase aasta trupi kolleegipreemia sai lavamees). Lavalolijate abijõud on fantastilised.

Väga paljud inimesed on ka samad. Teater on ikkagi eelkõige inimesed.

Gert Raudsep, Sergo Vares, Rasmus Kaljujärv ja Andres Mähar lavastuses «NO83 Kuidas seletada pilte surnud jänesele». Foto: Ene-Liis Semper

-Auhinna sai teater tervikuna. Kuidas kirjeldate teatrisisest sünergiat?

Inimesed töötavad NOs armastusest selle vastu, mida nad teevad. Inimesed täiendavad teineteist. Vist vastasin ka eelmise küsimusega selle ära.

-Mida tähendab NO99s näitleja olla, mida oodatakse teilt?

Ma ei kujuta ette, mida inimesed võiksid oodata. See pole minu jaoks ka tähtis. Aga mida me teineteiselt ootame ja mida lavastajad ootavad, on valmisolek kaasa minna mitte valmis olles. Panustamist.

Meil on palju räägitud, et me ei tule asjadega välja, kui me ei kirjuta tükile alla. Võib ka nii öelda. Aga see on ka absoluut, mida reaalsuses ei saa eksisteerida. Absoluut on ka see, et me mängime igat oma etendust nagu viimast. Absoluut pole sõna-sõnalt võetav, aga mõte ja tunne selle taga on olemas. Ma ise olen vist sada ja üks korda seda rääkinud, et kui kellelegi trupist on miski mingis lavastuses oluline, siis tuleb seda teha, isegi kui kõik nii ei arva. Jällegi üks absoluut.

-NOs on paljude lavastuste juures oluline improvisatsioon, kas sellega seotult on teile teistsugused ootused?

Improvisatsioon pole mingi imeasi, seda oskavad ja kasutavad kõik näitlejad mingil määral. Laval me väga palju ju vabalt ei improviseeri. Kuid meie töömeetodiks on tõesti see, et tullakse kokku mingi ideega, väikse tekstilõiguga ja siis hakatakse tööle. Omavahel naljatledes ütleme, et me siis toodame. Hakkame kuskilt otsast minema, olles pidevalt muutuses, tekivad killud, stseenid ja situatsioonid, mida on võimalik arendada lavastuseks.

Tänu sellisele protsessile oleme lavastuste kaasloojad ja vastutame sama moodi kui lavastajad. See on ju siis ka otseselt meie tükk. Kui sa mängid valmis teksti, siis loomulikult näitleja ka vastutab selle eest, kuidas siis teisiti, aga see sisemine tunne on veidi teistsugune.

-Mis on üldse näitleja vastutus?

Rääkisin alla kirjutamisest, ma ei saa öelda, et ma kõigile igas mõttes alla kirjutaksin, sest siis me oleksime sekt ja mitte teater. Tuleb säilitada kriitilisus nii enda kui ka teiste suhtes. Sa ei saa jääda laval või proovis alati nõusolevasse positsiooni. Aga näitlejana ma vastutan, mida ma tegelikult mängin.

Olen kindlalt seda meelt, et käin välja ainult ideid, mängin neid asju, mida ise arvan ja õigeks pean. Mitte keegi ei saa mind sundida midagi tegema. Näitlemine on amet, aga laval on inimesed. Keegi ei saa sundida mind laval olema teine inimene, mul on omad veendumused ja teadmine, milline on hea või minu arvates maitsekas mängime. Ma ei ole eksimatu – sitasti mängimist on olnud ja tuleb ka tulevikus, sest me pole robotid. Ja need ongi minu vastutused.

Minu vastutus on tekitada proovis sellist materjali, millele mina alla kirjutan. Me kõik oleme seal suured ja peame omavahel kokku leppima, kui me ei lepiks, siis peaks ju üksi teatrit tegema. Me vaidleme väga palju, aga üldiselt võiks olla isegi rohkem vaidlemist. Ma võin ju oletada, mida mu partner mõtleb, aga niikaua kui ta pole seda öelnud, ei saa ma kindel olla.

Mul pole vaja kellelegi, ei kaasnäitlejatele ega lavastajatele ega publikule meeldida. Ma tegelen iseendaga, et leida üldse tee, kuidas antud asja teha.

-Mida see tähendab?

Ma tegelen töös oleva tüki mõtestamisega, ideestikuga. See on küll meie trupi tunnus, et meil puudub igaühel soov soleerida. Palju lahedam on teha asja koos. Lõpptulemus on tähtis, mitte see, et keegi saaks kullapuru pähe. Lisaks trupiks olemisele oleme eelkõige ansambel. Ja sedagi ei ole nii vähe. Euroopa kontekstis ilmneb see eriti – et trupp ei tähenda ansamblit.

-Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on öelnud, et nemad soovivad, et kõik 99 lavastust oleksid erinevad. Kas see on ka teie mõte?

Ma pole seda enda jaoks nii sõnastanud. Arvan, et nad mõtlesid, et me ei hakka kündma seda vagu, mis endale ja publikule juba meeldib, et me toodaks järjekordse lavastuse täpselt sama šablooni järgi. Samas ma ei arva ka, et iseenda kordamine oleks suur patt. Kui mingi nõudlikkus on olemas, siis alati astud sammu edasi. Sest pole võimalik, et me näitlejatena laval end ei kordaks, kõik kordavad.

-Mida on tähendanud töötamine välislavastajatega?

Keeruline, sest me ei räägi sama teatrikeelt ja siis pole nendega nii mugav töötada, aga samas ei peagi mugav olema. Väljast tulnud lavastajatega, olgu nad välismaalt või Eestist, töötamine on vajalik, sest kui teeksime tööd vaid Tiidu ja Ene-Liisiga, siis oleks see hull Carabas-Barabasi punt. Kõik ju vajavad vaheldust.

Hetk NO99 lavastusest «NO43 Kõnts». Foto: Tiit Ojasoo

-Kui palju te üksteisest tüdinete?

Eks ikka. Samas tekib imelik sündroom, et mida rohkem koos olla, seda suurem sõltuvus tekib. Kui me alguses olime kõik kõikides tükkides, siis nüüd on see muutnud. Saame puhata. Ka üksteisest.

-Kas võib tekkida ka eemalejäetuse tunne, kui peaaegu kogu teater on mõne lavastuse väljatoomisega hõivatud, aga teie olete puhkamas?

Positiivne kadedus tekib siis, kui näed lahedat tulemust, siis mõtled «ai, oleks ka võinud». Aga kui väga lahe ei tundu, siis ei kripelda midagi. Tuleb teadlikult aeg maha võtta, sest vahepeal läks meil koormus väga hulluks.

Üks mu kunagine näiteringikaaslane küsis kunagi, et teil on seal NOs ikka õudne, kohutav drill vist? Kolleegid on meid kutsunud ju ka sporditeatriks. «Kõntsa» puhul küsitakse, et kuidas küll lavastajad teid mutta sunnivad. Tulge mõistusele! Marika (Marika Vaarik) on juba üle viiekümne, mina lähenen kohe viiekümnele, Rasmus (Rasmus Kaljujärv) saab nelikümmend, kes saab meid sundida? Ka «Kõnts» sündis ju improviseerides – keegi ei öelnud näitlejatele, et peate nüüd pea ahju panema.

-Aga miks siis ikka nii arvatakse?

Ma ei tea. Tegelikult tean. Aga rahustuseks võin öelda, et me kõik oleme täiemõistuslikud inimesed, kes täitsa vabatahtlikult ning ise ka seda kõike välja mõeldes teevad. Meil pole elektrišokiaparaate ega piitsa, me ei käi kogu aeg dressides.

-Kuidas Roomas oli «Kõntsa» mängida?

Muda oli külm ja veits liiga märg, tegime alguses heliproovi ja siis hakkasid juba jalad külmetama. Brüsselis oli hullem, seal oli veel proovis näha lavanurgas härmas mudahunnikuid – teel Eestist Brüsselisse oli muda lihtsalt jäässe läinud. Kummaline, aga Euroopa teatrites on kehvasti sooja veega ja veesurvega, puuduvad ka korralikud segistid, alati tuleb dušiotsikud ära keerata, sest me ei saa muidu end puhtaks.

Külmatundele laval muidugi ei mõtle, seal keskendud muudele asjadele (nagu ikka). Roomas oli väga tähelepanelik publik. Võrreldes Veneetsiaga naerdi vähem.

-Kui oluline on välismaal esinemine?

Alguses läks rohkem korda, sest see oli uus ja põnev. Ma olin käinud Soomes ja Rootsis, Venemaal, aga festivalikatlas sees olemine oli uus, kerge kartusevarjundiga kogemus. Kas me oleme mõistetavad ka mujal? Nüüd on saanud tõestuse, et me ei aja mingit kitsast rida, nüüd on lihtsalt väga tore, värskendav käia aeg-ajalt välismaal.

Tõeliselt raske oli eelmise aasta pikk tuur Prantsusmaal, sest esiteks oli see pikk. Hakkasin aru saama kõikidest staaridest, kes nõuavad täpselt ühesugust hotellituba, teatud tingimusi jne. Hotellituba muutub su koduks ja kui sa pead iga kord oma uut kodu looma, siis on see väga väsitav. Mida vähem energiat peab kuluma selliste asjade peale, seda parem.

Samas on välismaal mängimine tore, sest saad korraks oma tavaelust välja. Kõik kommunaalmured ja muu selline jääb kaugele maha, teed ainult luksuslikult teatrit.

Kuigi me pole käinud mitte ainult festivalidel (pealegi, puhta repertuaariteatrina oleme  festivalide jaoks küllalt kallid kutsuda). Meid on kutsutud ka niisama külalisetendusi andma – Pariisi, Münchenisse, Londonisse puhtalt kunstlistel kaalutlustel, mitte sellepärast, et me oleks «Ida-Euroopast». Ja see on hea, sest näitab, et Eesti pole kunstilises mõttes mingi provints, mille vastu tunda huvi ainult tänu sellele, et nad on Euroopast vaadatuna provints.

-Kui palju te oma tööd tehes saate aru, et NO99 on eesti kultuuris väga oluline teater?

Ma ei mõtle sellele, sest pole mõtet rusikatega vastu rinda taguda. Me oleme täiesti normaalne Eesti teater ja me oleme Eesti teatri üks osa. Me ei seisa eraldi. Me teeme lihtsalt teatrit. Teeme küll seda ka seepärast, et see kellelegi korda läheks, aga mitte auhindade pärast. Teeme selleks, et maailma paremaks teha. «Maailma paremaks teha» on küll suured sõnad, aga tõesti tahame, et maailm oleks parem ja ilusam paik. See on ju elementaarne. Idealism on teatritegemise juures üldse elementaarne.

Lõppkokkuvõttes, etendus sünnib koos publikuga, kui me nendega kontakti ei saa, siis pole meie peegeldusel mingisugust mõtet.

Hetk NO99 lavastusest «NO75 Ühtne Eesti Suurkogu». Foto: Maria Aua

-NO99 on ansambliteater, mida tähendab ansambliteater aastal 2017?

See tähendab sama, mida ma enne rääkisin. Me tegutseme nii proovisaalis kui ka laval ühe eesmärgi nimel, me ei tiri tekki enda peale. Ansamblis on tore mängida. Mingis mõttes ka turvaline, sest saab kõikide peale alati loota, ma ei pea tegelema mõttetute muredega laval.

Kui ma enne rääkisin, et Eesti teater pakub kunstiliselt huvi, siis pakub ka meie teatrisüsteem huvi – see, mis võimaldab selliste truppide ja ansamblite olemasolu. Ja ma ei räägi ainult NO99st.

-Kas soovite olla NO99s viimase lavastuseni?

See ei saa olla eesmärk iseenesest. Aga miks mitte! Jah.

-Seda tunnet pole, mis Ugalas oli, et kõik on ära läinud?

Vahepeal oli küll. Istusime Rasmusega ja arutasime, mis me siis teeme, kas jääme ja vaatame, mis saab. Mõtlesime, et ei tasu veel alla anda, ja nüüd me siis oleme siin.

-Miks see küsimus teil üldse tekkis?

Kui su kõrvalt inimesed ära lähevad, siis ikka on kurb.

-Kas NOs on inimesi, kes on teie jaoks asendamatud?

Kindlasti. Mootoriteks on Tiit, Ene-Liis ja Eero, ilma nendeta sõita ei saaks, ja eks neid ole tegelikult veel.

-Kas teil ei ole tekkinud tunnet, et kõik suured asjad on ära tehtud, kuhu nüüd edasi?

Ei saa neid üle tähtsustada, paljud lavastused olid kindlasti märgilised. Aga teater pole teatriajalugu, vaid on elav protsess, need inimesed, kes seal on, ja mõtted, mida seal praegu mõeldakse.

Ma ei igatse vorme taga. «Ühtne Eesti Suurkogu» oli teistsugune, aga kui mõelda «The Rise and Fall of Estonia» vormile, siis neis vormides oli midagi võluvat. Mingisugune hüpermängulaad, mis meil oli «GEPis» ja «Naftas», oli samuti lahe. Ega see pole kadunud, need on meie sees alles. Aga praegu on meie teatrimõtted mujal, nagu ühiskond ei seisa paigal, peame ühiskonnaga unisoonis olema.

-Kus teatrimõte praegu on, millised on teie kunstilised ambitsioonid?

Sellele ma ei vasta. Tulge teatrisse ja vaadake, ja siis saab aru.

Aga näiteks selle ažiotaaži kohta, mida pikka aega Tallinna Linnateatri ümber üles krutitakse – saage aru, mitte ühegi kunstilise juhi ega kollektiivi asi pole avalikult oma «arenguplaane» arutada ega kellelgi neilt seda avalikuks aruteluks nõuda.  Antagu liialdus andeks, aga kui inimesed, kes küsivad, kuidas näitlejal tekst pähe jääb, räägivad, kuidas tuleks teatrit juhtida...

-Aga kui ei saa aru?

Siis on viga meis või vaatajas või meie ja vaataja vahelises kommunikatsioonis. Samas ma arvan, et vaataja ei saa milleski süüdi olla. Vahel võib lihtsalt juhtuda, et on vale päev teatrit vaadata. Tean seda omast käest. Pealegi, kõik ei peagi kõigile meeldima.

-Kas teile kõik NO lavastused meeldivad?

Ei. Ma ei hakka seda kommenteerima.

Hetk NO99 lavastusest «NO46 Savisaar». Foto: Ene-Liis Semper

-Mida te teatris kõige rohkem hindate?

Hea teatri tunneb ära ja mulle meeldib, kui on hea teater. Žanr pole siin enam oluline.

Igatsen, et etendus haaraks mind kaasa ja räägiks minuga millestki. Kuigi, vahel naudin lihtsalt ka puhtalt ainult vormi või visuaali.

-Mis võimaluse annab NO99-le see, et olete nn riigiteater ja mitte vabatrupp.

See annab vabaduse. Me ei pea vastama kellegi ootustele, me ei pea kellelegi meeldima. Kui on kokku lepitud, et riigi poolt toetatakse midagi, sõltumata sellest, kas meeldib või mitte, siis see on loomevabadus. Loomevabadus on vajalik heade asjade tekkimiseks.

Riia Rahvusteatris lavastati Läti versiooni «GEPist» ja esietenduse järel ei tänatud kõigepealt tegijaid, vaid sponsoreid, neid kummardati ette ja taha. See oli šokeeriv. Erarahastamine on tore, aga maksuraha on samamoodi eraraha, sest see tuleb inimestelt, aga nad annavad vabaduse, sa ei pea kummardama. Kui sa pead kummardama, siis sa pead kellelegi meeldima, ja see on juba...

-Palun iseloomustage teatri kunstilisi juhte Ene-Liis Semperit ja Tiit Ojasood.

Nad on mootorid. Teater on nende nägu. Imelik oleks ka, kui teatri nägu ei pärineks kunstilistelt juhtidelt.

Hetk NO99 uuslavastuse «NO32 Heasoovijad» proovist, fotol Gert Raudsep ja Tiina Tauraite. Foto: Tiit Ojasoo