:format(webp)/nginx/o/2017/12/21/7427579t1h90c1.jpg)
Tartu endises Aparaaditehases asuvas Trüki- ja Paberimuuseumi rõdugaleriis saab kuni 29. detsembrini näha kunstinäitust naishuntidest. Leedu juurtega Austraalia kunstnik Jazmina Cininas töötas Tartu Linnaresidentuuri programmi raames graafikastuudio ateljees kolm kuud. Tema residentuur lõppes näitusega, millel eksponeeritakse siin tehtud reduktsioontehnikas töid, ent ka mõningaid varasemaid.
Cininas töötab Kuninglikus Melbourne’i Tehnoloogia Instituudis (RMIT) lektorina. Tema loomingu keskmes olid metsikud hundid ja dingod, keda ta kujutas naissubjektide teise minana, alter ego’na. Sellega seostatav libahundikujutelm suunas kunstnikku otsima visuaalsete esitlusviiside kaudu neid tunnuseid, mille vahendusel saaks määratleda naist kui naissoost libahunti. Tulemuseks oli libahunditeemaline doktoritöö «The Girlie Werewolf Hall of Fame: Historical and contemporary figure in female lycanthrope» (2014), milles vaadeldi naislibahuntide kujutamise ajalugu eri sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste taustal.
Cininase Tartu näitus kannab pealkirja «Hell Hunt and the Slippery She-Wolf: Inspiratsioon».
Hoobilt seostub see Tallinna samanimelise pubiga, mille logol on kujutatud hundi seljas ratsutavat alasti blondi naist. See motiiv meenutab uusaegset naisnõida, kes ruttas oma abilooma hundi seljas nõiasabatile. Kunstnik on seostanud selle Eestis populaarse naislibahuntide diskursusega ning eksponeerib näitusel ka Hella Hundi logo. Tõlkides ja tõlgendades eesti libahundi nimetuseks libe naishunt (slippery-she wolf), osutab ta legendi soolisuse aspektile.
Soolised väärtushinnangud libahundi nimetuses ja kujutelmas
Rahvusvaheliselt tuntud inimhundi nimetus on inglisekeelne sõna werewolf, kus esliide wer- tähendab meest/inimest ning rõhutab selle olendi maskuliinsust. Kuna eesti keeles grammatiline sugu puudub, on vanim inimhundi nimetus soend sootu. Sama käib ka hilisema ja laiemalt tuntud liitsõna libahunt kohta.
Kuid päris neutraalne viimane ka pole, kuna osa pärimustekste siiski annab märku soolistest väärtushinnangutest. Libehunt, kes undiks peab käima, peab emane unt olema...[...] (Haljala). Kui tüdrukud, kes kanged jooksma on, siis öeld: «Tõmbab nagu libuhunt. Libu ja lipukad.» (Viru-Nigula). Halvustavas tähenduses nimetati emahunti hundilitsiks, emast koera koeralitaks, lõbutüdrukut ehk prostituuti aga libu, lita, lipakas jne.
Sõna «liba» tähendab oma mitmetähenduslikkuses ka libedat, siledat pinda, mis seostub naise alasti keha sileduse, libedusega ja pehmusega. Ühtlasi on see vastand karvasele, karusele hundinahale, mis väljendab loomalikku, kontrollimatut, instinktidel põhinevat käitumist.
Kunstnik kujutab naissoost subjekte hundi kaudu, lisades neile sellega täiendavat austust, eeldades ka vaatajalt, et see tunnustaks hunti kui metsikut koera ja parimat kiskjat. Naise animaalset olemust sümboliseerib tema alter ego hunt, kes on ühtlasi tema saatja. Peale selle kasutab kunstnik teisigi lükantroopilisi motiive, millele on kujutavas kunstis pööratud vähest tähelepanu. Cininase huntnaised kannavad oma kehal nii-öelda «hundi atribuute» – karvu, koonu, kõrvu, saba, karvu, käppasid, nagu daamid kannaksid aksessuaare. Need detailid ja atribuudid vastavad folkloorsele pärimusele, et inimeseks tagasi muundudes jäävad tema kehale teatud märgid hundist.
Analoogiliselt võib libahundile jääda külge märke inimesest, näiteks tema silmad. Üsna mitmed Jazmina Cininase taiesed on inspireeritud rahvusvaheliselt tuntud libahundinarratiividest. Peatun neil töödel, mis mind tema Tartu näitusel kõige enam kõnetasid.
Legend verisest krahvinnast
Portree Ungari krahvinnast Erzébeth Báthoryst (1560– 1614), kelle legendaarset elu kajastab rahvapärimus, kus teda tuntakse vampiiri, libahundi ja sarimõrvarina. Väidetavalt olevat ta aastatel 1585–1610 tapnud 80–650 inimest. Erzébethist on kirjutatud ka raamatuid, näidendeid ning tehtud filme, millest osas ei kujutata teda mitte sarimõrvari, vaid pigem poliitilise reetmise ohvrina. Seal portreteeritakse teda naisena, kes lavastati süüdi ning kes pidi seetõttu veetma oma viimased neli aastat vangistatuna Čachtice lossis. Kunstnik pole soovinud krahvinnat demoniseerida ega romantiseerida, vaid kujutada teda pigem neutraalselt.
/nginx/o/2017/12/21/7427583t1h75a5.jpg)
Ta modelleeris Erzébethi näo näitleja Julie Delpy järgi, kes kehastas teda filmis «The Countess» (2009). Naise kaunis nägu, mõtlik ilme ja väljapeetud poos meenutavad mõneti madonnat lapsega, kuid lapse asemel on siin hunt, kelle pea on naise paremal rinnal. Erzébethi sõrmed silitavad hundi pead ning viimane lakub tema vasaku käe sõrmedelt punast vedelikku, mis valgub välja naise peos olevast rubiinpunasest parfüümiviaalist. See detail tekitas seose vereprooviga katseklaasis. Naise laup on kaetud kuni oimudeni halli hundikarvaga, mis ei tee teda koledaks, vaid näib hoopis loomulik. Sama loomulik on seegi, et hundil on naise silmad. Kahe liigi, inimese ja hundi näo elementide äravahetamine integreerib mõlemad mütoloogilisse tervikusse.
Erzébeth kannab ajastukohast kleiti, ent tema granaatpunased kõrvarõngad ja kaelaehe on pigem gooti stiilis, mis on moes ka sel kümnendil. Samas tõuseb 16. sajandi stiilis ungari valge pitsikrae tema kukla tagant üle pea nagu nimbus, rõhutades naise aadelikku suursugusust (oli Erzébeth ju kuulsa Poola kuninga Stefan Báthory nõbu), kuid ühtlasi tema hinge helgemat poolt. Näole langev valgus jaotab selle keskelt kaheks – vasak varjus olev näopool on summutatud maroonikarva ning näitab tema hinge tumedat poolt.
Pildi üleval paremas nurgas on kujutatud Báthoryte vappi, mille keskel on kolm hundikihva. Naise parema käe küüned on lakitud rubiinpunaseks ning sama värvi kleit ja aksessuaarid osutavad vaid diskreetselt krahvitarist loodud legendile, et ta süütuid tütarlapsi mõrvas ning nende veres iluvanne võttis. Kunstnik loobus õudust tekitavate ja võigaste detailide kujutamisest, pigem otsis ta Erzébethile «õdesid» nüüdisajast, näidates lakitud küüsi, mis juhatavad vaataja tänapäeva naiste maailma.
Tundub, et Cininas pidas osa elementide ja aksessuaaride valikul ja nende omavahelisel kombineerimisel silmas ka eri ajastuid ületavat mitmekihilist sümboolikat. Nõnda saavutas ta selle, et Erzébethis varjul olev huntnaine ei kõneta tänapäeva naisi mitte üksnes sellega, mis kirjas vanades legendides, vaid ka nii mõneski muus tähenduses.
Kaks Eesti nõiaprotsesside kangelannat
Kui Cininase pilt Ungari krahvinnast on kui ikoon huntnaisest koos tema alter ego’ga ning on detailideni läbimõeldud ja sümbolites väljapeetud, siis Eestis 17. sajandil libahuntluses süüdistatud kahest talunaisest loodud kuvand pole seda samavõrd. Kunstnik on brikolööri või meisterdaja kombel kasutanud talle käepäraseid ja teadaolevaid andmeid Eesti 17. sajandi nõiaprotsessidest ja 19. sajandi etnograafiast, ning loonud siis kollaaži teel kvaliteedilt uue kuvandi nõianaistest kui ajaloolistest ja mütoloogiseeritud kangelannadest. Tundes nõiaprotsesside üksikasju, pole kujutatud isikud ja sündmused kooskõlas faktidega ega vasta prototüüpidele, kuid sellest hoolimata on loodud kaunis pilt, mida huvitav vaadata.
Anne nõiasaaga sai alguse Klatti Jaagu kohtuprotsessist, mis toimus 1623. aastal juunis Keila kihelkonnas Meremõisas. Viimane tunnistas, et ta olevat Annega koos libahunti jooksnud ja Toomas Raudsepa hobuse ära murdnud. Sellele lisandus veel kahe mehe kaebus Anne peale. Viimane olevat olnud neid varemgi ähvardanud, mille alusel mehed teda nõiaks pidasid.
/nginx/o/2017/12/21/7427585t1h95c2.jpg)
Kunstnik kujutab Annet veripunast värvi alussärgis, mis on vöökohalt nööriga kokku tõmmatud. Nöör sümboliseerib naise robustsust ja veripunane tema hundilikku murdjainstinkti. Sensuaalsust rõhutab aga kleidi dekoltee, mis paljastab pooleldi naise südamepoolse rinna ning vasaku jala kuni põlveni. Samas on see jalg kuni varvasteni ka karvane hundikäpp. Annel on kunstniku nägemuse järgi hundi koon, kõrvad ja saba, kuid inimese laup, juuksed ja käed ning punased põsed. Need näitavad teda noore, elurõõmsa ja viljakas eas naisena. Tema parem käsi on tõstetud rõõmsaks tervituseks. Vasakus käes on Annel üks taim, mis näitab teda ravitseja rollis.
Nõiaprotokolli andmetel viimast ta ei olnud, kuigi mõnel juhul kahtlustati ravitsejaid nõiduses. Annet tunti külas kui riiakat naist, kes olla sõnunud, neednud ja nõidusega ähvardanud. Üks kaebajatest nimetas teda tüli ajal tuletukiks, millele naine vastas needusega. See saigi talle saatuslikuks ja viis tuleriidale. Veel vahetult enne surma tunnistas ta meeleheites valet oma mehe vastu ja soovis oma vaenlastele sama saatust. Kunstnik on selle traagilise loo tähelepanuta jätnud ja kujutab oma kangelannat jõulises ja romantilises võtmes kauni metsiku looduse taustal – suured võimsad puud, looklev jõekaar, rahvusliku sümbolina üksik rukkilill. Suistega hobusepea vihjab Raudsepa Tooma hobusele, mille Anne oli libahundina murdnud. Taamal Tallinna kirikute tornid ja Toompea majade katused, mis osutavad vaimule ja võimule ning kohupidamise kohale – Tallinna Kuninglikule Õuekohtule, kus Anne protsess 13. augustil 1623. aastal toimus.
Teist nõiaprotsesside kangelannat, keda tuntakse Kongla Anna nime all ning kelle üle mõisteti kohut Virumaal Pada mõisas 1640. aastal, kujutab Cininas Viru-Nigula 19. sajandi lõpul moodi tulnud triibulises seelikus ja lillkirjas tikandiga käistes. Kaelas on Annal klaaspärlitest kee, milles 12 hundikihva. Hundikihvad võisid olla muinasnaise amuletiks, ent pole kindlasti sobivad 19. sajandi rahvarõivastes kujutatud naisele.
Kuldkollased lokkis kiharad vastavad kauni balti naise stereotüübile, kuid naistel olid lahtised pikad juuksed moes 19. sajandi lõpul. See on hästi näha näiteks A. G. Petzoldi maalil «Eesti naised kirikuteel» (u 1850). Seega on ignoreeritud 17. sajandi etnograafilist riietumistiili. Kas see on taotluslik või teadmatusest tingitud viga, pole selge, kuid on täheldatud, et brikolaaži või vaba kombineerimisega võibki kaasneda teatav annus amatöörlikkust või naiivsust, mida ei peeta moodsas kunstis tingimata negatiivseks või halvaks.
Kunstnik on oma töödes järginud romantilist käsitlust nõidadest kui süütutest ohvritest ja rahvakultuuri kangelannadest. Toogem siin võrdluseks eesti rahvaluulest inspireeritud ja kirjanduseks saanud August Kitzbergi draamast «Libahunt» tumedaverelise Tiina või Aino Kallase romaani «Hundimõrsija» punasejuukselise Aalo.
Need populaarsed tegelaskujud on loonud kuvandi Eestist kui dramaatiliste naislibahuntide maast, kuigi ajalooallikad ja folkloor kinnitavad selles meeste ja naiste tasakaalu. Samal põhimõttel võib ka Jazmina Cininase loodud Kongla Anna kuju jäädvustuda meie kuluuriloo mälupiltidesse kui kaunis Virumaa neiu, nõiaprotsessi kangelanna ja märter, kes esindab kõiki Eestis hukatud naisnõidu.
Selle müüdi loomise idee on ambitsioonikas, kuid selles peitub ka üks paradoks – Anna (või ka Ann, nagu teda mõne allika järgi nimetatakse) ei olnud etniline eestlane, vaid pärines Viiburist ning oli Eestis elanud vaid 12–13 aastat. Koduloouurijad ja maausulised-taaralased, kes kujundasid Anna tähenduslikkuse ja märterlikkuse aupaiste ning püstitasid talle 1990. aastal protsessi 350. aastapäevaks Viru-Nigula kirikuaia taha ausamba, muidugi teadsid seda. See püramiidjas hall kivi meenutab istuvat hunti – eriti kui seda vaadata kunstniku vaimuka pilguga. Nimelt on Cininas lisanud mälestuskivi kujutavale pildile omalt poolt saba ja hundikäpad.
Kui eesti koduloolastel ja maausulistel oli selge ja tõsimeelne missioon luua Kongla Annast nõiaprotsessi märter, siis leedu-austraalia kunstnik komistas sellele teemale möödaminnes. Siiski leidis ta vaistlikult visuaalse metafoori, mis on isikupärane ja humoorikas – hundisaba ja käppadega mälestuskivi. Teisalt on aga kummastav, et kunstnik pani 17. sajandi esimesel veerandil Soomest tulnud naisnõiale selga 19. sajandi eesti kaunid rahvarõivaid. Olgugi et Cininas peab oma loomingus tähtsaks identiteeti, ei pruugi ta sellesse alati liiga palju süveneda. Ta väljendab ennast rahvusliku koloriidi ja sümbolistlike kujundite kaudu, mis pole omavahel alati kooskõlas, ent teenivad tema kunstis ikkagi suuremat eesmärki – kunst korvab tõe.
Siinkohal tuleks mainida, et Jazmina Cininas on suguluses kuulsa leedu kunstniku ja helilooja Mikalojus Konstantinus Čiurlionisega (1875–1911). Viimast tuntakse sümbolismi, art nouveau ja fin de siècle epohhi iseloomustavate nägemuslike teoste poolest. Selliseid töid leiame ka Cininase loomingus.
Tõelusest irdumiseks on ta saanud inspiratsiooni ka leedu pärimusest, milles hundil on väärikas koht, eriti paganlikes uskumustes. Nimelt jahi- või metsajumalannat Medeinat kujutati noore jahinaise ja hundist saatjaga või hundina. See võib olla üks seletus, miks kunstnik on valinud hundi kujutatud naissubjektide alter ego’ks.
Oma näituse avamiskõnes nimetas ta eestlasi ja leedulasi libahundirahvaks, viidates 16. sajandi piiskopile ja õpetlasele Olaus Magnusele, kes kirjutas Vana-Liivimaast kui libahuntide eldoraadost, kus hundid armastavad jõuluööl õllekeldrites juua ja laamenda. Kuigi kirjelduses oli tegemist meeshuntidega, on kunstnik rõhutanud balti libahuntluses just naiste osa. Feministlikust perspektiivist on ta tõmmanud paralleeli nõidade-libahuntide ning keskajal ja uusajal tagakiusatud naiste vahele, kes sotsiaalseid norme rikkusid.
Vastukaaluks nõiaprotsesside «helladele libahuntidele», Austraalia dingonaistele või Verisele Maryle on Cininas kujutanud tänapäevaseid naishunte nn Baltic blonde tüüpi vampidena või Leedus toodetud kange õlle (8,2 promilli) Werewolf pudelietiketil olevate alfaemastena. Selles kontekstis on Cininase loomingus libahuntidest saanud ambitsioonikad olendid nii traditsioonilise naisnõia kui ka oma identiteeti otsiva modernse naise kujus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et tema loomingu keskpunktis on rahvuslike sümbolitega kaunistatud rahvusvahelised narratiivid, milles naiste ajalugu, müüdid ja seksuaalsus on omavahel segi paisatud, kuid ometi vormub see ühte uude ebatõenäolisse, kuid täiesti veenvasse kunstireaalsusesse.
**