Kohtumine Ivar Ivaskiga, maailmamehega kirjanduses

Ivar ja Astrid Ivask_1988. aastal.

FOTO: Kalju Suur

Minu kohtumine Ivar Ivaskiga (1927–1992) on väga värske. Olles küll saanud hariduse Eestis germanistina, ei olnud ma kuigi palju Ivar Ivaski tegevusega kokku puutunud ning minu teadmised tema elust ja tegevusest piirdusid sisuliselt sellega, et see oli mees, kes toimetas üht maailmakirjandusealast ajakirja World Literature Today. Tema 90. sünniaastapäeval tasub ehk endale seda maailmameest kirjanduses siiski meelde tuletada, sest ta on sügavalt kujundanud eesti kirjanduse, seega ka eestluse käekäiku.

Ivar Ivask, kes on sündinud 17. detsembril 1927 Riias eestlasest isa ja lätlasest ema perekonnas, emigreerus 1944. aastal perega Saksamaale. Maetud on ta Rõngu ehk oma isapoolse suguvõsa kodupaiga surnuaiale. Saanud Marburgis saksa kirjanduse alase hariduse, töötas Ivask suurema osa oma elust Ameerikas Oklahomas võrdleva kirjandusteaduse professorina ja maailmakirjandusealase ajakirja Books Abroad (aastast 1977 kandis ajakiri nime World Literature Today) peatoimetajana (1967–1991).

Ivaski igapäevatöö hulka kuulus mitme hilisema kirjandusliku maailmanime avastamine ning tutvustamine maailmale. Nii õnnestus tal Neustadti auhinna kaudu, mis kuulus ajakirja World Literature Today juurde, tunnustada nii Gabriel García Márquezt, Czesław Miłoszit kui ka Octavio Pazi, kes kõik hiljem pälvisid Nobeli kirjanduspreemia.

Võimeka kirjandusteadlase kõrval oli Ivask ka suurepärane luuletaja, nagu ka tema lätlannast abikaasa Astrid Ivask (Astrīde Ivaska), keda Sirje Kiin on nimetanud ka läti Marie Underiks või Betti Alveriks. Kuivõrd Ivar Ivaski kodune keel oli saksa keel (ema ja isa ühine keel), siis alustas Ivask luuletajana just saksa keeles ning liikus alles hiljem eesti ja inglise keeles luuletamiseni. Tuntuim on tema inglise keeles kirjutatud Balti eleegiate seeria, mis on Paul-Eerik Rummo tõlkes kättesaadav ka eesti keeles (Ivar Ivask «Verandaraamat ja teisi luuletusi: 1953–1987», Eesti Raamat 1990).

Eesti kirjanduse tõlgendaja ja vahendaja kujuneb Ivaskist juba 1950. aastate alguses. Esimeseks proovikiviks saab Ivaskile oma keelelise identiteedi valikul eesti kirjanduse ja eesti kirjandusteaduse elujõulisuse enese jaoks lahti mõtestamine ajakirjas Tulimuld 1951. aastal («Mõtteid eesti kirjanduskriitika ülesannetest»), kui Ivask oli vaid 24-aastane.

Edasi asub Ivask looma kontakte kirjanduslike eeskujudega nii väliseestlaste (Bernard Kangro, Marie Under, Ants Oras jpt) kui ka tema jaoks oluliste maailmakirjanduse esindajatega üle maailma. Austria proosakirjanik Heimito von Doderer, vene kirjanduse suurkuju Boriss Pasternak või hispaania luulemeister Jorge Guillén on vaid mõned nendest autoritest, kellega Ivaskil oli põhjalik kirjavahetus.

Teadaolevalt pidas Ivask kirjavahetust enam kui 500 kirjanikuga. Lisaks sai austerlase Dodereri innustusel Ivaskist andunud päevikupidaja ning temast on järele jäänud 56 köidet kultuuriloolisi päevikuid aastatest 1957–1992, mis asuvad alates 2016. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.

Minu esmakohtumise järel Ivaski päevikute, kirjavahetuste ning muidugi loominguga sai ilmseks, et tegemist on maailma kirjanduslikus kõrgliigas tegutsenud mehega, kes ei ole andnud üüratut panust mitte ainult eesti kirjanduse tutvustamisse ingliskeelses maailmas, vaid ka mitmete n-ö väiksemate, mitte angloameerika kirjanike avastamisse ja vahendamisse lugejatele üle maailma.

Ivar Ivask ajakirjaga World Literature Today.

FOTO: EKM Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Kuidas ta oskas ja kuidas ta söandas seda, mida ta tegi? Kuidas kujunes temast just see Ivar Ivask? Usun, et lisaks isikuomadustele läheb kindlasti vaja ka eeskujusid või innustust, kes julgustaks noort, sõjajärgses Euroopas ja rohkem kui keerulistes tingimustes hariduse saanud inimest julgema rohkem ning tahtma elult rohkem. Kuidas ehitada ja luua oma maailm sellesse olemasolevasse 1950. aastate maailma? Kuidas leida selles maailmas üles need inimesed, keda sul on hädasti vaja, et edasi elada ja ise olla suuteline looma uusi maailmu?

Õpetaja ja eeskuju

Ivaski avaldatud päevikukatketes «Olla need, kes me oleme» (2007) on üks koht, kus ta räägib oma õpetajast Marburgi ülikooli päevilt. Ta kirjutab: «Esimene tõeline õpetaja oli minule Werner Milch Marburgi ülikoolis. Austus ja armastus olid selles vahekorras õiges tasakaalus. Siin oli minu esimene kokkupuude võrdleva kirjanduslooga, kirjanduskriitika põhimõtetega, kristliku humanismiga, ning – spetsiifiliselt – Hofmannsthali, Charles Du Bos’i, Fritz Ernst’i, Herbert Steiner’i, A. von Villers’, G. Benn’i j.t. loominguga. Milch oli kosmopoliitilise avaruse ja sümpaatiatega sakslane, kelles aga voolas ka juudi verd. Vist sellepärast ta paeluski mind enam kui ükski teine «puhastverd» sakslasest professor Marburgis! Ta suhtus lugupidamise, kuid ühtlasi ka kriitilise skepsisega saksa mõttemaailma. See mõjus uudselt, värskendavalt, sest oli Milchi Inglismaal veedet pagulasaastate rikastuseks. Ta oli meisterlik õpetaja, intensiivne, isiklik kõneleja, kes hoidis oma kuulajate huvi alati.» (lk 31–32)

Ivask rõhutab Milchi isikliku kõnelemise ja huvi hoidmise oskust, kuid ka tema teatavat kõrvaltvaataja pilku. Mulle näib, et sellise kõrvaltvaataja pilgu on Ivask võtnud ka eesti kirjanduse suhtes, kõikide kirjanduste suhtes, mitte nähes eesti kirjandust kui asja iseeneses, vaid kui kirjandust paljude teiste hulgas, võrdluses teiste kirjandustega. Küllap on see avar pilk, mis tegi Ivaskist maailmakirjandusealase ajakirja peatoimetaja pikkadeks aastateks.

Kõrvalt vaatava pilgu üle või ühe kultuuri ja maa avastamise üle teise kaudu on Ivask on päevikutes 1974. aastal mõtisklenud nii: «Ei oleks kunagi uskund, et Iiri saar muutub meile nii lähedaseks, umbes nagu Soome! Ja nagu Austria. Olen olnud «sõjajalal» Ameerika ja Inglismaa anglosaksi vaimsusega ammusest ajast. Nüüd saan isegi inglise keele omaks võtta Iiri elamuse läbi. Varem muutus Austria filtri kaudu mulle saksa keel ja kirjandus jälle armsaks, sest olin mõlemast võõrdumas. Ja Soome avastus, avarama soomeugri elustiili olemasolu, pani mind eesti keeles luuletama, võimaldades mulle eestlaseks jäämise. /…/ Radauskase ja Leedu vana balti kultuuri avastus, tegid mulle kohe huvitavamaks enda läti pärimusi.» («Olla need, kes me oleme», lk 52.)

Kirjanduslikud võrgustikud

1967. aastal saab Ivaskist 25 aastaks ajakirja World Literature Today peatoimetaja. See on neli korda aastas ilmuv ingliskeelne ajakiri, mis tutvustab mitte-ingliskeelsete maade kirjandust. Ivaski algatusel luuakse ajakirja juurde erarahal põhinev Neustadti kirjandusauhind, mida 1970. aastatel nimetatakse väikeseks Nobeliks.

Selle asutamine tulenes teatavast rahulolematusest Nobeli kirjanduspreemiaga, mille huviorbiiti ei satu paratamatult äärealad, väikesed kirjandused, aga ka žanriliselt ei ole luulel või näitekirjandusel erilist võimalust esile pääseda. Samuti peeti Neustadti auhinna väljaandmisel mitte niivõrd tähtsaks elutööd, vaid ka käimasolevaid töid. Nii võimaldas see tunnustada autoreid, kes seni veel ei olnud laialdast tähelepanu pälvinud.

Márqueze, Miłoszi, Pazi kõrval, kes pälvisid nii Neustadti auhinna kui hiljem ka  Nobeli kirjanduspreemia, oli hilisemaid nobeliste ka Neustadti preemia žürii liikmete seas. Nii näiteks kuulusid sinna eri ajal ka Heinrich Böll, Odisseas Elitis, Joseph Brodsky, Derek Walcott, Elie Wiesel.

Nii seoses Neustadti preemia üleandmise kui ka Puterbaugh’ ehk hispaaniakeelse maailma kirjandusele pühendatud konverentsidega, mille Ivask samuti ajakirja juurde asutas, külastasid Oklahomat ja Ivaskite kodu väga paljud nimekad kirjanikud üle maailma. 1989. aastast leiame Ivaski päevikust sissekande: «Kõneldes meie 22-st aastast Oklahomas saaks neid lühidalt iseloomustada külalistega meie majas, kes esitasid maailmakirjandust: Guillén (1968), Borges (1969), Ungaretti (1970), Paz (1971), García Márquez (1973), Dámaso Alonso (1973), Ponge (1974), Cortázar (1975), Bishop (1976), Vargas Llosa (1977), Milosz (1978), Bonnefoy (1979), Škvorecký 1980), Butor (1981), Paz (1982), Fuentes (1983), Haavikko (1984), Henri Peyre (1985), Adolf Muschg (1986), Frisch – Zürichis (1987), Cabrera Infante (1987), Raja Rao (1988), Edouard Glissant (1989). Ühest ettekandest või ühest esseest poleks küllalt nende kohtumiste kasvõi lühidaks iseloomustamiseks!»

1991. aastal ajakirja peatoimetaja ametist taandudes kirjutab Ivask, et läheb erru selleks, et nii tema kui Astrid saaksid olla need, kes nad on, ja mitte midagi muud, nimelt: «Astrid Ivask, luuletaja, Ivar Ivask, luuletaja ning maalija. Paljud inimesed, isegi sõbrad on eelistanud selle asemel näha meis: Mr. and Mrs. World Literature Today, Neustadti auhinna jagajad, minus professor-kirjandusteadlast. Kuna täitsime neid kutselisi ülesandeid nähtavasti küllalt veenvalt hästi, siis levis arvamus, nagu oleksime luuletajad ‘muu kõrval’, mitte peamiselt». («Olla need, kes me oleme», lk 79.)

Pinge luuletaja ja vahendaja (tõlgendaja) vahel

See pinge või ehk isegi teatav vastuolu luuletaja ehk teisisõnu looja olemuse ning kirjanduse vahendaja ja teadlase rolli vahel on ühelt poolt pärast kõik neid intensiivseid aastaid kirjandusajakirja peatoimetajana rohkem kui mõistetav. Kuid ma arvan, et selles on ka midagi väga olemuslikku: kui palju saab looja olla iseenda ja loomingu päralt ning kui palju tema ajast on pühendatud teiste teenimisele, teiste vahendamisele.

Ehkki tänapäeval kiputakse tõmbama piiri kirjandusteadlase ja elava kirjandusega seotud inimeste (kirjanikud ja kriitikud) vahele, usun, et hea kirjanduse uurija ja vahendaja on just oma olemuselt loov. Nii nagu Ivaskki. Sest olles kontaktis elava ja loovaga, mida ju kirjandus oma olemuselt on, tuleb ka kirjandusteadusel sageli olla loov, vahel isiklikki ning mitte karta olla mõjutatud uuritavast «materjalist».

Ivaski tegevus on hea näide nii sellest, kuidas kirjandusuurija peab olema loov, kui ka sellest, kuidas tema töö ühiskondlik mõjukus võib ilmneda ka aastate järel. Sest kirjanduse uurija ja vahendaja on oma olemuselt sildade looja. Need sillad, mida kirjandusuurija ehitab, ei pruugi hakata kandma kohe, või neid ei pruugita kohe kasutusele võtta. Kuid nagu Jüri Talvet kirjutab oma saatesõnas Ivaski raamatule «Hetked igavikust», võivad äratused alata äkki. Teisisõnu, kui sild on loodud, siis ei tea me kunagi, millal ta kasutusse võetakse. See võib juhtuda ka aastate järel.

Talvet kirjutab: «Ivar Ivask jagas suure osa oma jõust sellele, et rajada pagulusest silda kodumaise kirjanduseni. Ta jõudis varakult järeldusele, et pagulaskirjandus ei suudaks parimalgi tahtmisel teha seda, mis saab kirjanduses sündida vaid igapäevasest kokkupuutest oma maa ja keelega. Seetõttu sidus ta eesti kirjanduse tulevikulootused kindlalt kodumaaga.» («Hetked igavikust».)

Millised nendest äratustest, mille potentsiaali olemasolu Ivar Ivaski tegevus ja loometöö on järeltulevatele põlvedele võimalikuks teinud, ühel päeval ärkab, seda me veel ei tea. Kuid tasub meeles pidada, et maailmakirjanduse laiema pildi kujundamisel oli Ivaskil mõju vahendada Nõukogude Eestis sündinud kirjandust vabasse maailma ja ta tegi seda. Samuti oli tal mõju vahendada vaba maailma kirjandust raudse eesriide taha ja ta tegi seda. Võib-olla ei jõudnud kõik pakid ja kirjad  kohale, osa raamatuid konfiskeeriti piiril (näiteks siis, kui ta 1974. aastal Eestit külastas), kuid ta jätkas.

***

Eesti Kirjandusmuuseumis 18. detsembril 2017 toimunud sümpoosionil «Ivar Ivask, maailmamees kirjanduses» peetud ettekande lühendatud tekst.

Tagasi üles