Mis on NO99 saladus?

Kõva sõna. Braavo! Nii ütles Isabelle Huppert Tiit Ojasoole. Maailmakuulus Prantsusmaalt pärit näitlejanna ja Eesti lavastaja kohtusid Rooma antiikses südames asuvas Palazzo Venezias, neid viisid kokku teatrimaailma Oscariteks nimetatud Euroopa teatriauhinnad. «Uue reaalsuse» ehk European Theatre Prize New Realitiesi nimelise auhinnaga tunnustati NO99 tööd alates teatri algusaastast 2005. Pea 90 filmis ja kümnetes lavastustes mänginud, mitmete preemiatega tunnustatud Isabelle Huppert viis Itaaliast koju elutööpreemia.

«Ma ei teadnudki, et Isabelle käis kolmapäeval «Kõntsa» vaatamas. Aga ta astus eile ligi ja kiitis. Vaevalt et mu habet,» naerab NO99 teatri üks kunstilisi juhte, lavastaja Tiit Ojasoo.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Rooma antiikses südames asuvas Palazzo Venezia sisehoovis. Foto: Heili Sibrits

Ene-Liis Semper, NO99 teine kunstiline juht ja lavastaja, lisab kõrvalt, et neil polnud mahti Teatro Argentina pea 700-kohalises saalis, kus NO99 lavastusega «NO43 Kõnts» külalisetenduse andis, publikut jälgida. «Pühendusime sel hetkel tõesti ainult etenduse andmisele. Kogu ettevalmistusprotsess oli suhteliselt pingeline. Mul on hea meel, et meie näitlejad suutsid ooperiteatri mastaabis saalis fookust hoida. Publik jälgis toimuvat suure tähelepanuga. Ma arvan, et me jõudsime kohale.»

Ene-Liis Semperil on õigus. Kohale ja publiku – punaste samettoolide, kuue rõdureaga ja uue aasta jaanuaris 286. sünnipäeva tähistavas Teatro Argentinas jälgis eestlasi Euroopa teatrieliit, sest 12.–17. detsembril toimus Roomas Euroopa teatriauhindade nädal – südamesse ja mällu NO99 end mängis.

Teatro Argentina pea 700-kohalises saalis andis NO99 lavastusega «NO43 Kõnts» külalisetenduse 13. detsembril 2017. aastal. Foto: Heili Sibrits

Kui Eestis on «Kõnts» tekitanud vastakaid emotsioone, siis Roomas ei õnnestunud kohata ühtegi teatrikülastajat, kellele laval toimunu poleks muljet avaldanud. Etenduse ajal oli saalis tunda publiku kohalolekut ja suurt keskendumist. Aplaus etenduse lõpus oli võimas. Originaalne, hea muusikaline kujundus; tekitas erinevaid tundeid, head näitlejad, eriti see vanem naine (Marika Vaarik); tahaks näha selle teatri teisi lavastusi, tekitas huvi; mitmekihiline, ekstreemne; nende pärast tasus siia sõita: uuenduslik, väga julge. Nii reageeris teatriteadlik publik.

«Paljud, kes meid nägid laval kummardamas, on tulnud pärast tänaval ligi ja tänanud, öelnud «võimas, võimas», et see on viimaste aastate kõige suurem teatrielamus ning erineb isegi siinses kontekstis kõikidest teistest lavastustest. Meeldiv on saada sellist tagasidet,» tunnistab Semper. 

Mis uksed Roomas mängimine teatrile NO99 avab, on praegu veel vara öelda. «Eks see nii käibki, et mida rohkem sa reisid, seda rohkem sa reisid. «Kõnts» on festivalide jaoks suhteliselt kallis lavastus, sest sellega reisib palju inimesi, aga kuna huvi on väga tõsine, siis on üsna kindel, et NO99 etendusi saab näha paari järgmise aasta jooksul mitmeski uues kohas,» selgitab Ojasoo. «Samas tuntakse suurt huvi ka meie teiste lavastuste ja tulevaste tööde vastu,» lisab Semper.

Teatriprofessor Pariisi III Sorbonne-Nouvelle'i ülikoolist, Euroopa teatriauhinna žürii esimees Georges Banu oli rahul, et eestlaste lavastus tekitas arutelu. Tema ise hindas «Kõntsa» väga huvitavaks tööks, kus oli näha selget teatrikeelt ja kogu trupi panust. Banu möönis, et NO99 visioon on jõuline ning Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo juhitav teater kuulub kindlasti Euroopa tippude hulka.

Euroopa teatriauhinna žürii liige, Venemaa teatriajakirja Teatr peatoimetaja Marina Davõdova on öelnud, et NO99 on teater, mis muutis ümbritsevat teatrireaalsust, et on olemas teater enne ja pärast nende tekkimist. «Teatrimaastik nendes linnades formeerus ümber ja teatrit kui nähtust ja teatrit linnakeskkonnas hakati mõistma teisiti.»

Berliini kultuurikeskuse Humboldtforum programmijuht ja endine teatrifestivali Wiener Festwochen teatriprogrammi kuraator Stefan Schmidtke ütleb, et teater NO99 on kunstiliselt uskumatult muutumisvõimeline – nagu on muutlik kogu meie ajastu – ning selle teatri töödes püsib kunsti ja inimeste vaheline suhe alati elusana.

Kõige ootamatum ja vahvam tagaside, mida Ojasoo ja Semper Roomas «Kõntsale» said, tuli aga Eesti saatkonna autojuhilt Simonelt. «Päev pärast etendust analüüsis ta katoliiklasest itaallasena laval nähtu täiesti tükkideks, absoluutselt terve lavastus oli tal meeles, pilt-pildilt, ja kui ta jõudis Marika ja Jörgeni vahelise pietàliku ema ja poja stseenini, siis läks ta täiesti hulluks. Ütles, et nägi äkki laval oma mammat, see pilt tundus talle väga isiklik, laval olid justkui tema suhted emaga ja et tal oli seda valus vaadata,» räägib Ojasoo. «Suhe emaga tähendab minu puhul nii suurt armastust, mis lausa lämmatab,» ütles Simone, ja lisas: «See lavastus on hümn elule.»

Publik koguneb Teatro Argentina pea 700-kohalisse saali, kus NO99 lavastusega «NO43 Kõnts» külalisetenduse 13. detsembril 2017. aastal. Foto: Heili Sibrits

-Kas on mõni koht, kus te tahaksite teatriga NO99 mängida?

Ene-Liis Semper: Tiit tahtis kunagi mängida Avignonis paavstide palees, aga sinna peaks tegema mõne suure asja.

-«Savisaar» oleks sinna sobinud.

Semper: Jah, see oleks sobinud. Ja niipalju, kui ma Marikat (Marika Vaarik) tean, siis oleks ta selle ruumi ka ära täitnud.

Tiit  Ojasoo: Me ei käi ordeneid kogumas. Seal, kus leiad sooja ja mõistva publiku, ongi lõppkokkuvõttes tore mängida. Ja kui hotell on ka enam-vähem normaalne, siis on kõik hästi.

-Kaks aastat tagasi rääkisite, et tahate pöörata teatris uue lehekülje ja poliitilise teatri asemel tegeleda poeetilisega. Millist teatrit soovite praegu teha?

Ojasoo: Siin Rooma palmide all oleme istunud mitmes erinevas seltskonnas ja arutanud, kuidas sellele küsimusele vastust sõnastada. Tegelikult sõnastub see ikkagi laval ja läbi lavastuste. Eilse NO99 paneeldiskussiooni Palazzo Venezias viis läbi Stefan Schmidtke, kes tõi väga hästi välja NO99 erinevad paled: ajalooline kontekst, kaasaegne kujutav kunst, poliitiline teater, klassikaline draamakunst, suhestumine tänase ühiskonnaga, vaade kõrgemale ja kaugemale. Teater koosnebki mitmetest elementidest.

Poeetilisuse soov pole kadunud. Ene-Liis teeb praegu autoriteatrit (22. detsembril esietendus «NO33 Hüsteeria), ta loob praktiliselt sõnadeta lavastuse koos näitlejatega. Minu lavastus (samuti 22. detsembril esietendunud «NO32 Heasoovijad») põhineb meeletult paksul romaanil ja seal on väga palju sõnu. Kuid kui me omavahel räägime neist lavastustest, siis leiame väga palju kokkupuutepunkte.

Semper: Mõlema lavastuse tegemise vajadus tõukub otseselt tänasest hetkest. Sellest, kes ma  inimesena olen, mida ma tajun, milliseid protsesse ma enda ümber maailmas toimumas näen.

Ojasoo: Teater ei tohi olla raamidesse surutud. See on väga oluline. Teater peab minema iseendaga konflikti, teatris-laval peab olema alati mingi seletamatu poliitiline ebakorrektsus. Just ebakorrektsus-konfliktsus on huvitav, kuid seda on aina raskem saavutada. Kodanlaste ärritamine roppuste, palja keha või muu sellega on juba ammu liiga lihtne, sellisel tasandil pole me muidugi ka mitte kunagi üritanud tegutseda.

-Miks seda ärritamist vaja on?

Ojasoo: Teater peab vaatama ja näitama maailma teise nurga alt, ja kui seda tehakse, siis sel hetkel sa ärritudki ja mõtled: «Mis mõttes, ma ju tean hästi, et maailm on teistsugune?!» Sellistest hetkedest saavadki alguse erinevad tunded, näiteks kaastunne. Materjal, mida ma praegu teen, on äärmiselt kuulus ja palju tõlgitud romaan, aga paljud inimesed on öelnud, et see on küll väga hea, aga niimoodi ei tohi kirjutada. Kirjanik Jonathan Littell avab meie ees ühe teise perspektiivi ja meie esimene reaktsioon on, et nii ei tohi mõelda.

Teatri eemärk ongi vaadata olukordi teise nurga alt, deformeerida ja läbi deformatsiooni näidata perspektiivi. Käisin eile Vatikanis muuseumis, kus näeb modernset kristlikku kunsti, ja seal oli üleval Francis Baconi üks nn proovimaal. Bacon olevat arvanud, et Velázqueze portree paavst Innocent X-st on kõige parem Euroopa maal, mis üldse kunagi on tehtud. Velázquez oli seda maali kümneid kordi ümber maalinud ja iga kord seda kujutist deformeerinud, sest tema eesmärk polnud müüa toredaid reprosid kellegi kohvilaua kohale, vaid uurida seda maali. Kui teater deformeerib meie maailma, ühiskonda, inimest, siis ta ka uurib.

Semper: Mina kutsun seda väljavenitatud momendiks. Teatris saad sa tõsta füüsiliselt suurde plaani mõne asja, mis on tavaelus kaetud teiste väikeste detailidega. Miski, millest on lihtne mööda vaadata. Me otsime teatris võimalust tõsta esile või võimendada mõnda inimlikku momenti, eksistentsiaalset tõdemust. Eksistentsiaalsusega seotud teemad on minu jaoks alati kõige huvitavamad, sest inimkonna arengust läbi erinevate aegade kuni tänapäevani välja on nii palju vastuolusid. Me oleme täna just nagu jõudnud punkti, kus kõik asjad on tihedalt kokku litsutud, kogu info liigub hüperkiirusel, samal ajal tundub mulle jätkuvalt, et näiliselt üksteisega seotud inimesed on selles tohutus külluses väga üksi.

Küsimus on, kuidas selle hetkega suhestuda. Kui igalt poolt tuleb nii palju informatsiooni sisse-välja, siis millised on teatri võimalused? Laval on elav inimene, kellele on antud jõud ja anne inimeseks olemise tahke võimendada, aga tuleb otsida õige keel selle tegemiseks  – kui palju tehnoloogiat kasutada, kas näidata inimest üksi või konfliktis teise inimesega või läbi mingi muu vahendi; millist valgust, heli, rütme, tasakaalu otsida. See on see, millega me tegeleme. Ja siin pole mingeid piiranguid. Tiidul on praegu laval meeletu hunnik teksti, minul pole üldse, aga tegelikult tegeleme mõlemad praeguse ajahetkega.

-Miks teete seekord eraldi ja kaks lavastust?

Ojasoo: Oleme varem ka paralleelis töötanud. Kui Ene-Liis tegi «Tüdrukut» («NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi»), siis mina tegin «pohi» («NO48 poh, YOLO»), kuid siis oli esietendustes väike vahe.

Semper: Kombineeritud kunstiteosena on tulemus iseenesest huvitav – ühes ajahetkes toimusid kõrvuti asetavates ruumides omavahel seotud inimeste erinevad mõttetalgud, kus siis arenesid välja sellised ja selliseid liinid. Oleme hetkel (intervjuu toimus eelmisel pühapäeval, viis päeva enne esietendust) õndsas teadmatuses teineteise lavastustest. Alguses olime idealistlikud, mõtlesin, et Tiit vaatab vahepeal minu proovi, vahetame pärast mõtteid nagu kaks täiskasvanud inimest, siis vaatan mina tema proovi, annan tagasisidet... aga on läinud teisiti: seoses Rooma tulekuga on meil olnud nii kiire, et me polegi teineteise proovidesse jõudnud.

 -Mis pärast esietendusi ja pühasid edasi saab?

Ojasoo: Jaanuaris läheme korraks Hamburgi, Thalia teatrisse, kus aprillis tuleb välja heavy-versioon muinasjutust «Hans ja Grete». Pärast seda on oodata koostööd Soome Jalostamo-kollektiiviga, toome ühiselt välja lavastuse «Rännurahvas». See etendub küll alles septembris, kuid proovidega alustame kevadel. Nii see teatrielu on, ühest lavastusest teise.

-Eestit on siin mitmel korral tunnustatud, et selline teater nagu NO99 saab riigilt raha ja tegemist pole projektiteatriga. Mida see teie arvates NO99-le juurde annab, et olete nn riigiteater?

Ojasoo: Eri maade teatrite rahastamissüsteeme ei saa tegelikult võrrelda, sest need kõik on väga erinevad. Paljud Euroopa erateatrid elavad samuti toetustest.

Semper: Euroopas on järjest vähem teatreid, kus oleks püsitrupp. Eesti teatrisüsteemis on doteeritavates teatrites palgal professionaalid, kes on selle institutsiooniga seotud pikemalt kui üks projekt. See annab võimaluse, kus näitlejad mängivad koos ühest lavastusest teise ja teisest kolmandasse. Me oleme seda võimalust teadlikult kasutanud, sest nii saavad näitlejad välja arendada parima kvaliteedi omavahelises lavalises koosluses. Just NO99 trupi üksteisetundmine ja usaldus on võimaldanud meil jõuda siia, kus praegu oleme.

Meie lavastuste käsitlemise muudab aga keerukaks see, et oleme teinud nii erinevaid asju, olgu selleks «Ühtne Eesti Suurkogu», «Rise and Fall of Estonia» või «Mu naine vihastas» või Põhuteater või «Kõnts». Harjumuspäraselt teevad erinevaid asju ka erinevad trupid, seetõttu on meil kohati raske kommunikeerida, et vaatamata sellele, et tegemist on nii erinevate lavastustega, on nende taga ikka ühed ja samad inimesed.

Kui küsida, mis on NO99 juures kõige raskem, siis selleks on see, et need ühed ja samad inimesed ei tohi ära väsida. Iga päev teed samade inimestega koos uusi samme kohtadesse, kus keegi enne käinud ei ole.

Ojasoo: Kas see riigiteatrite küsimus oli seotud tsenseerimisega? On küll erinevaid aegu ja hetki olnud, aga Eesti kultuuriministrid ja kultuuriministeerium on suutnud otsest tsensuuri vältida. Ses suhtes on meie riigiga väga hästi.

-Kas tunnetate, et teie loomingulist vabadust on nendel aastatel kuidagi piiratud?

Semper: Ma pole seda küll tajunud.

Ojasoo: Seda, et ühest või teisest asjast ei tohi rääkida, pole me tundnud. Ma loodan, et ka tulevikus on nii.

-Aga tühja saali surve?

Semper: Küsimus on selles, kellena ennast näha. Kas saad dotatsiooni selleks, et arendada üht teatud kunstivormi, arendada ühte teatud keelt või künda juba ette antud vagu. Meie otsustasime kasutada kogu oma energiat, mõttetäpsust ja meiega koos töötavate inimeste mõttetäpsust selleks, et luua kvaliteete, millesse usume.

Ma teadvustan väga selgelt meie missiooni. Võtsime alguses suuna tuua Eesti teatrisse rohkem kaasaegseid teemasid. Mitte ainult sotsiaalkriitilisi, vaid uurida laiemalt kõikvõimalikke tänapäevaseid olukordi, minna tänapäevase inimese hinge kallale, vaadata, mis on mingite asjade taga ja pinna all.

Ojasoo: Nüüd teevad seda kõik.

Semper: Aga toona veel ei tehtud. Hästi suur otsus on tegelikult see, kui sa riigiteatrina ütled, et kasutad toetuseks makstud raha selleks, et minna sinna, kus meie teada polegi veel keegi kunagi käinud. Selle otsusega võtad sa tegelikult suure riski, sest püüad luua uusi tasandeid. Ma pole kunagi seda otsust kahetsenud ega selles valikus kahelnud. See on raske, kohati lausa halastamatu, väga suur võimalus on ebaõnnestuda, ja täiesti selge, et publik ei pruugi kohe alguses aru saada.

Mitu korda on ette tulnud, et publik ei mõista kohe, aga paar aastat hiljem öeldakse, et vot nüüd oleks õige aeg selle või teise lavastuse mängimiseks. Nii oli näiteks «Naftaga», «Jänesega», isegi «Kõntsaga»... «Ühtse Eesti» kohta küsitakse siiani, kas me ei tahaks seda mingis x riigis korrata.

Ma usun, et oleme vajalikud just sellistena, nagu me oleme. Me oleme eesti kultuuri osa.

Ojasoo: Teater NO99 siinse paneeli moderaator Stefan Schmidtke töötab Berliinis Humboldt Forumis, mille eelarve aastas on umbes 600 miljonit eurot ja mida nad siis kultuuri peale laiali laotavad. Tema lipukiri on, et igale poole tuleb seeni ja baktereid istutada ja lasta siis neil ise kasvada. Kultuuri ei saa kontrollida. Kui sa lased kultuuril kasvada, siis võib sellest tulla midagi ilusat, aga ka midagi koledat. Aga koledast ei tohi lasta end ära ehmatada.

Nendele, kes küsivad, miks neile mudas püherdajatele peab raha andma, meie siin teeme tööd, nemad ainult kulutavad, vastaksin küsimusega: kas sa vanaema hauale küünla viid, su vanaema on surnud, miks sa raiskad sellele raha? On asju, mida me lihtsalt peame tegema. Võib-olla viime vanaema hauale küünla hirmust, et kas keegi ka minu hauale küünla toob, nojah – ka see on okei mõte. Mis siis, et inimkonna ajaloos on küünla viimiseks leitud palju keerulisemaid põhjendusi. Aga oluline on teadvustada, et kultuur hoiab meie ümber ühte teatud ruumi. See ruum pole alati seletatav ega kontrollitav, aga kui see ruum ära kaob, siis me lämbume.

Palazzo Venezia suures saalis aruteleu teatrist NO99 teatrist, laval Veronika Schöne, Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Luule Epner ja Stefan Schmidtke. Hiljem lisandusid Jaak Allik, Anja Dirks, Mikko Fritze, Mart Kangro, Alyona Karas, Thomas Irmer ja Jüri Nael. Foto: Franco Bonfiglio

-Need, kes ei taha mudas püherdajatele raha enam anda, ei taha ju kogu kultuuri kaotada, vaid teatud osa sellest.

Ojasoo: Selles see asi ongi. Kultuuri kontrollimisega on nii, et kui sa kontrollid, siis samal hetkel sa selle ka lämmatad.

Semper: Kontrollides saab luua küll ühe selge ja kindla mustri, millest aga enam mitte midagi edasi ei kasva.

Ojasoo: Teater on väga hea näide ühiskonnast, ma pole esimene ega viimane, kes seda võrdlust kasutab. Kooliajal rääkis Reet Neimar, et Stansilavski pani aeg-ajalt Kunstiteatri teatritahvlile kirja «teater on kriisis». Teatris pole mitte kunagi stabiilsust. Kõrvaltvaataja ei saa sellest kriisist ilmselt aru. Me laguneme kogu aeg ja lagunemise vältimiseks peame alati midagi uut tegema, jätma kõrvale varem tehtu, sest see on ainus viis, kuidas kultuur saab eksisteerida – tuleb võtta tükke vanast ja panna alati midagi uut juurde. Me oleme siin 200 meetrit Colosseumist, millegipärast ta ei seisa enam sellisena, nagu ta oli 2000 aastat tagasi. Midagi on vahepeal juhtunud, samas on Colosseum täna olemas ja see on oluline, et ta olemas on. Kultuuri ei ole võimalik fikseerida.

«Kuidas seletada pilte surnud jänesele» püüdis omal ajal küsida ja seletada, mis piirini saab teha kultuuri pelgalt eelarve ja tähtaegade kontekstis. Saage minust õigesti aru, teatris on väga-väga palju tähtaegu. Etendused algavad seitse, me peame kinni oma eelarvest, me kontrollime end pidevalt, aga lõppkokkuvõttes peab olema kuskil ka mingi kontrollimatu vabadus, kusagil peavad kasvama miskisugused seened ja eosed. Kui seda pole, siis penitsilliini ei leiutata.

No ei ole võimalik Arvo Pärti välja mõelda ja siis hakata teda eksportima.

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Rooma antiikses südames asuvas Palazzo Venezia sisehoovis. Foto: Heili Sibrits

-NO99 mõeldi ju välja, teid valiti välja ja teie ise mõtlesite NO99 välja.

Semper: Meile anti võimalus teha seda, millest me justkui unistasime. Püüdsime teater NO99 kontseptsioonis seda ka väljendada. Tegelikult aimasime toona küll vaid esimesi samme, kõik järgnevad on tulenenud eelmistest. Sa ei jõua mitte kuhugi, kui sa esimest sammu ei tee maksimaalse intensiivsusega. Meie jaoks on iga päev, iga proov, iga aasta väga pikk. Ma ei taha, et kõlama jääks mulje, et meil on enneolematu vabadus teha oma ajaga ükskõik mida.

Kogu aeg oleme selles olukorras, kus lihtsalt julmalt tuleb tööd teha.

-Mis siis saab, kui jõud saab otsa, aga vaja on kohe uus lavastus välja tuua?

Semper: Ega siin ei olegi mingit nippi. Sa ei saa aega maha võtta. Jõud ei tohi otsa saada.

Ojasoo: Maailm on ju nii suur ja nii ilus, et sellega tegelemine lihtsalt ei saa ammenduda. Sellepärast jaksad ja teedki.

-Kunagi saab 99 lavastust täis, kas enne lõppu on oodata «Best of NO99» põimikut, kus te taastaksite mõne lavastuse?

Semper: See on ilus mõttemäng küll, aga selline taastamine on võimalik ainult teoreetiliselt. Teema võib olla ju näiliselt sama, suudaksime kindlasti taastada ka mingid pildid, aga ikkagi tuleks hoopis teine lavastus. Isegi kui mängiks sama trupp, sest inimesed on nii palju muutunud, tolleaegne energia, teadmine ja improvisatsioon oli hoopis teine.

Ojasoo: Olen palju mõelnud «Nafta» tegemisele. Seal oli lõik, kus publikult tuli küsida: «Kellel on laene, liisinguid, krediitkaarte?» Pean tunnistama, et ma ei olnud just paanikas, aga olin väga mures, et kuidas on ikkagi võimalik, et publik ja näitlejad suhtlevad. Nüüd on see kõige tavalisem asi. Reaalsused teatris on nende aastate jooksul palju muutunud ja oleme piirid selgemaks saanud.

Semper: Üks mu lemmikhetki teatrist oli New Yorgis, kui vaatasime Elisabeth Le Compte’i lavastust, mis otseselt suhestus Grotowski teatriga. Näitlejad olid teinud meeletu töö, õppinud ära poolakeelse teksti, nad mängisid paralleelselt vana salvestusega Grotowski lavastusest «Apocalypsis Cum Figuris». See hetk oli halastamatu ja geniaalne, sest näitas, et kaks korda ühte jõkke ei astuta. Le Compte’i trupp tegi suure pingutuse ja suure kummarduse poolakatele, aga see, mida nad tegelikkuses näitasid, oli, et aeg, inimesed ja energia on muutunud.

Teater on elus asi, me töötame ju ainult selles hetkes, mis meil on – kui kiiresti me hingame, kui kiiresti meie süda lööb, millises rütmis liigub meid ümbritsev maailm. See on tabamatu asi, mis on ühes ajas ühtemoodi ja teises teistmoodi.

Ojasoo: Kui kellelgi on praegu tunne, et tahaks vaadata «GEPi» või midagi muud, siis see pole lihtsalt võimalik. Tulge vaadake praegu «Kõntsa», mitte ärge küsige seda kolme aasta pärast. Teatrit tuleb vaadata siis, kui ta on. Kui ei saa aru, siis tule vaata uuesti. See on kunstniku usaldamise küsimus. Kui ma vaatasin esimest korda Tommy Cashi videot «euroz dollaz yeniz», siis mõtlesin ka korraks, et mis kuradi asi see on? Mulle öeldi, et vaata uuesti, ja siis ma vaatasin ja sain aru, et see on jumala lahe. Ma pole kõige kivinenum inimene, aga mul kulus hetk aega arusaamiseks, et pean laskma mingitest asjadest lahti, et saaksin oma mõtetega edasi minna.

Kui esimesel korral aru ei saa, siis küsimus on selles, kas sul on kedagi usaldada, kes aitaks. Lõpuks kõik ei peagi meeldima. Sageli on mõistmise võti ka selles, kui julgetakse endale tunnistada, miks ei meeldi.

Semper: Vaadake seda, mida näidatakse, mitte seda, mida tahaksite näha. Istu maha ja püüa kaasa minna ja olla avatud. See on suurim teene, kui lähed kunstiteose juurde avatud südamega.

Ojasoo: Haavatud südamega?

Semper: Pärast võid olla haavatud, aga siis pead küsima, millega nad mind haavasid. Kas neil endal on mingi haav või on meil ühine haav? Kas sellega, mille pärast need kunstnikud südant valutavad, peaksin võib-olla inimesena rohkem suhestuma. Keegi ei tee ühtegi rasket ega keerulist käiku laval ilma tungiva vajatuseta, sest see on tegijatele täpselt sama keeruline ja raske kui vaatajatele.

Teatrieksperid on kogunenud Palazzo Venezia suurde saali kuulama arutelu NO99 teatrist. Foto: Heili Sibrits

BOKS

Mis on Euroopa teatriauhind?

Auhinna algatajaks on Euroopa Komisjon. Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu kiitsid selle ettevõtmise heaks kui ettevõtmise Euroopa kultuuri huvides. Euroopa teatriauhinda (Europe Theatre Prize) anti esimest korda välja 1987. aastal, mil selle pälvis Ariane Mnouchkine. Tänavu said elutööauhinna Isabelle Huppert ja Jeremy Irons.

1990. aastast antakse välja auhinda Europe Prize New Theatrical Realities (uue teatrireaalsuse auhind). Rahvusvaheline žürii tõstab selle preemiaga esile teatrit või teatritegijaid, kes on muutnud arusaama teatrist ja uuendanud teatrikeelt. Lisaks Eesti teatrile pälvisid sel aastal selle auhinna veel Kirill Serebrennikov, Susanne Kennedy, Jernej Lorenci, Yael Ronen, Alessandro Sciarroni. Eripreemia läks aga Dimitris Papaioannoule.

Europe Prize New Theatrical Realitiesi varasemate auhinnasaajate seas on olnud näiteks Thomas Ostermeier, Romeo Castellucci, Kristian Smeds, Katie Mitchell, Rimini Protokoll, Krzysztof Warlikowski, Christoph Marthaler, Theatergroep Hollandia, Sasha Waltz, Alvis Hermanis, Oskaras Koršunovas, Heiner Goebbels, Alain Platel ja Théâtre de Complicité. Elutööpreemiad on pälvinud Peter Brook, Ariane Mnouchkine, Robert Wilson, Pina Bausch, Robert Lepage, Krystian Lupa ja Giorgio Strehler.

Euroopa teatriauhinna elutööpreemia laureaat Jeremy Irons. Foto: Europe Theatre Prize

Euroopa teatriauhinna elutööpreemia laureaat Isabelle Huppert. Foto: Europe Theatre Prize

NO99 sõit Rooma sai teoks Eesti Vabariigi juubelipidustuste raames. 

*Ajakirjaniku sõitu toetas Postimees, Eesti Vabariik 100 ja Europe Theatre Prize