Olla kaitstud, kui ümberringi varitseb oht

«Põrmu raamat. Esimene osa. La Belle Sauvage»

FOTO: Raamat

Hea raamatu lugemist lõpetades on südamest kahju, et see maailm «sai otsa». Võimalik, et midagi ligilähedaselt samasugust tundsid ka Aadam ja Eeva, kui nad paradiisist välja aeti. Lõputult järgnevate fantaasiaromaanide kõrval on autoreid, kes sulevad oma tervikliku maailma väravad, sest lugu sai räägitud. Nii on talitanud näiteks J. K. Rowling (heakene küll, näidend takkatippu tuli ja mine tea, kas ja mis veel). 

Philip Pullmani 1990ndate teises pooles ilmunud triloogial «Tema tumedad ained» (ee k 2002–2005) oli algus, keskpaik ja lõpp. Kõik sai nagu räägitud. Sestap üllatas (meeldivalt), kui selgus, et tema maailma on avatud uus uks. Vastne raamat pole järg, vaid eellugu.

Oxfordi professorite tuulepäine hoolealune Lyra on uues raamatus alles tita, aga tema ümber käib juba paras möll: kes soovib lapsele head, kes paha, kes enda käest ära anda, kes enda valdusesse saada, kes kaitsta ja hoida. Tüdruk ise mõistab vaid oma daemoniga vadistada, naerda ja nutta, kui kõht tühi või mähku märg.

Keskne tegelane on hoopis Malcolm – terane kõrtsmikupoeg, targem ja tähelepanelikum, kui võiks eeldada. Poisi kõrval teeb ohtliku teekonna läbi tõre kõrtsiteenija Alice. Loo kulgu sekkub loodus ise uputuse näol. Või on üleujutuse taga salarahvas, mine tea. Uuest triloogiast ilmus eesti keeles alles esimene osa.

«La Belle Sauvage» on teekonna lugu. Samas on see ka lugu teadusest ja teadlastest, lastest, nende tähtsusest ja ärakasutamisest. Raamatule pealkirja andnud kanuust saab omal moel Noa laev, põgenemis- ja pääsemisvahend. Malcolm on samas olukorras, kus Frodo Tolkieni «Sõrmuste isanda» triloogias. Pealtnäha väike ja lihtne inimene, kellest ei sõltu midagi, aga kelle tegudest või tegematajätmistest sõltub kõik.

Frodo võtab ette ohtliku ja kannatusterikka tee, et midagi hävitada ja päästa maailm. Malcolmi teekond pole vähem ohtlik ja seiklusrikas, aga tema roll on kaitsta last, viia ebamäärase ennustuse läbi ühtäkki oluliseks saanud tüdruk turvalisse kohta. Tüdruk, kes muudab maailma, nagu teavad need, kes on lugenud «Tema tumedaid aineid».

Pullman on väitnud: «Lapsi ei huvita iroonia ja osav sõnakasutus. Nad tahavad lugu, tahavad teada, mis juhtus edasi. Kui kirjutad lastele, pead panema sündmused õigesse järjekorda ja pajatama neist nii arusaadavalt, kui suudad.» Ometigi pole Pullmani raamat(ud) üheski mõttes ühene – ei adressaadi ega sisu poolest. On teadust, ja teadvuse salapäraseid kihte, on tekstitagust sõnumit ja mõtlemisainet. Ja on lõpmatult hellust, inimlikkust.

Lugedes kangastub silme ette «Midsomeri mõrvadest» tuttav maaliline Inglise küla, võrreldav kääbikute Maakonnaga. Kusagil põrkuvad omavahel Suured. Autor omistab kristlikule kirikule totalitaarse valitsemise ambitsiooni. Nende Magisteeriumi loodud KDK (Konsistoriaalne Distsiplinaarkohus) meenutab tegudelt hirmuäratavalt KGBd.

Püha Aleksandri liiga värbab lapsi ja kujundab nendest väikesi Pavlik Morozoveid. Lapsed kannavad vastavat märki ja kaebavad õpetajate peale, kuni need vaat et otsa saavad. Magisteeriumi vastasjõud on Eriuurimisamet, mis kaitseb mõtte- ja sõnavabadust. Paradoksaalsel kombel saab demokraatiat kaitsta ainult ebademokratlikult.

Pullmani maailm, kus tuttavlik on läbi põimunud enneolematuga, vanaaegne nüüdisaegsega, mõjub kummastavalt ning köitvalt. Malcolm kohtub oma teekonnal haldja, teispoolsete ja muude muistsetega. Samas lennatakse dirižaablite ja gürokopteritega, sõita saab gaasiautoga (kui ollakse piisavalt jõukas), valgust annavad anbarilambid, titade tarbeks on «äraviskamismähkmed». Nagu mingi paralleelmaailm. (Tegelikult ongi!) Siinkohal tahan tänada tõlkijat Eve Lauri loomuliku, ladusa ja leidliku tõlke eest. Ta doseerib apteegikaaludega slängi ja lohakast keelepruugist nopitud sõnu, andmaks edasi teistsugust maailma ja erinevaid rahvakihte.

Kõige köitvam on siinkirjutajale Pullmani maailmas daemonide olemasolu. Tegemist on kehavälise hingega, mis saadab inimest looma kujul. On sinu nähtav olemus. Lapse daemon muudab suvaliselt oma kuju, täiskasvanul ta seda enam teha ei saa. Side oma daemoniga on liigutavalt hell, sestap šokeerib nii tegelasi kui ka lugejat inimene, kes oma daemonit peksab. Daemonist lahku minemine on valus ja hullem kui surm. Omaette etikett kehtib suhtlemises võõra daemoniga. Mängu tuleb ka juba tuttav alethiomeeter – kuldne kompass, raskesti loetav ja tõlgendatav tõe ning tuleviku kuulutaja.

Selle artikli kirjutamise ajal mehkeldab mu kass töölaual minu, mu arvuti, raamatute ja laialilaotatud paberitega. Huvitav, kui mul oleks daemon, nagu on Philip Pullmani «Tema tumedate ainete» ja «Põrmu raamatu» triloogiate inimestel, kas see oleks siis ka mustavalgekirju kass või mõni muu loom?

***

Philip Pullman

«Põrmu raamat. Esimene osa. La Belle Sauvage»

Illustreerija Chris Wormell

Tõlkija Eve Laur

Pegasus 2017

384 lk

Tagasi üles