Klassika-aasta 2017 – glamuurne, kirglik ja valus

Aasta märk klassikalises muusikas oli – nõiajaht. Detsembris lahvatas skandaal, et New Yorgi Metropolitan Opera alustala, dirigent James Levine’i süüdistatakse poiste seksuaalses ärakasutamises. Just nüüd enne jõulu täitus uudisvoog seksuaalse ahistamise teadetega teise kuulsa dirigendi, hiljuti Eestitki külastanud Charles Dutoit’ kohta. 

Mitmed muusikafestivalid, orkestrid ja ka MET peatasid koostöö Levine’iga seni, kuni kestab uurimine, ka Dutoit’ kohta on juba tehtud samalaadseid avaldusi. Levine väidab, et süüdistused on põhjendamatud ja ta ei ole oma elu elanud ahistajana.

The Washington Posti ajakirjanik Anne Midgette paneb skandaali jälgides imeks, miks kõik Levine’i töökohad nii kaua vaikisid ja dirigendi pikaaegseim tööandja MET, kuhu tuli anonüümne vihje Levine’i käitumise kohta juba 1979. aastal, siiani midagi ette ei võtnud.

Skandaalid on paraku osa klassikamaailma dramatismist, niisama kui vaibumatud eelarvamused ja müüdid, nagu «klassikaline muusika on raskesti mõistetav», «klassikakontsertide publik väheneb», «kuulajate hulgas on vähe noori».

Hiljuti vestlesin Sergei Babajaniga, kes on Juilliard Schooli, maailma ühe tippmuusikakooli õppejõud ja ühtlasi noorema põlvkonna pianistide esinumbri Daniil Trifonovi õpetaja. Küsisin, mida arvab tema huvi vähenemisest klassika vastu.

Ta ütles: «Olen juba viimased 30 aastat kuulnud, et huvi väheneb ja publik kaob, ja kui oleksin vanem, siis ka 50 aastat. Mu vanemad kolleegid meenutavad, et nende noorpõlves räägiti täpselt sedasama. Aga kas te näete midagi sellist? Ooperimajad õitsevad, ma ütleksin, et on lausa ooperi renessanss! Enne Tallinna olid mul kontserdid Belgradis, kõik välja müüdud, kuigi ma pole seal mingi tuntud nimi. Nii seal ongi, kontserdid on välja müüdud, huvi on nii suur. New Yorgi filharmoonikute kontserdid on kolmel õhtul ühe ja sama kavaga välja müüdud. Ja see on mitme tuhande kohaga saal!»

Üldiselt näeb klassikamaailma kontserdielu välja selline: mänedžmendid ja konkursid, ooperimajad ja kontserdisaalid kihisevad nagu imperaatorlik õukond oma intriigide, edulugude ja langustega. Patriarhid püsivad võimukalt troonil, kulisside taga tõmbavad niite hallid kardinalid.

Iga muusik peab selles õukonnas oma rolli leidma. Sätendavate selga ja dekolteed paljastavate kleitide ning viimseni eksponeeritud säärejooksuga tuhisevad tikk-kontsadel lavale kuninganna Khatia Buniatishvili ja printsess Yuja Wang.

Mustalokiline Khatia teab, kuidas kirgi kütta. Üks kuulajaist kõrvutas kord teda ja Martha Argerichi. See nägi välja nii: Buniatishvili – beautiful woman, nice back, horrible cadenza. Argerich – beautiful woman, we don’t know anything about her back, amazing cadenza (Buniatishvili on rabava seljadekolteega kaunis naine, kes mängib oma kadentse jubedalt. Argerich on kaunis naine, kes mängib oma kadentse fantastiliselt. Tema seljadekolteedest ei tea me midagi).

Kas minikleidis perfektsete jalgadega Yuja Wang on klassikamaailma Lady Gaga? Igal juhul õhkab üks tema kuulajaist, et sooviks taassündida tema klaveri pedaalina. Haldjalikult ebamaised viiuldajad Janine Jansen, Lisa Batiashvili, Julia Fischer ja tšellist Sol Gabetta on vähem väljakutsuvad ja neile ei saa osaks nii särtsakaid kommentaare, vaid üksnes imetlust.

Kõikjal on esirinnas tehniliselt täiuslikud Aasia muusikud. Nad võidavad konkursse ja on aktiivsed muusikaelus. Kuid sealgi ei ole võimalik karisid vältida. Hiina üht kuulsaimat pianisti Lang Langi saatvaid vaimustusõhkeid võivad järsku tumestada mürgised plärtsatused, nagu näiteks: «Ta mäng on nagu «Tomi ja Jerry» multikas!», või ei jää laitmatu pianistiga järsku rahule Peterburi filharmoonikute juht Juri Temirkanov, kes Rahmaninovi 3. klaverikontserdi proovis seda sügavalt traagiliste alatoonidega muusikat harjutades naerusuist Lang Langi järsku katkestab ja käratab: «Naerata veel korra ja lendad siit kus...»

Ka klassikastaaride veidrused köidavad tähelepanu. Näiteks – miks dirigeerib Valeri Gergijev hambaorki meenutava tikuga? Arvamused ulatuvad väitest, et ta ei saa käevigastuse tõttu enam täispikkuses taktikeppi kasutada, aasimiseni, et «size doesn’t matter» ja «ta võib seda endale lubada».

Suurt vaimustust kütab viimasel ajal üles dirigent Teodor Currentzis, keda peetakse küll sajandi geeniuseks, muusika revolutsionääriks ja deemoniks, kuid kiidukoori lõikab sünge häälena järsku keegi, kes arvab, et talle tuleks anda Stalini preemia šarlataansuse eest.

Hinnas on omapära ja eristumine, mida äärmuslikum, seda parem. Aegu on imetletud imelapsi, aga viimase Tšaikovski konkursi laureaat, pianist Lucas Debargue keeras otsa teistpidi. Kuidas oleks, kui alustaks hästi hilja? Näiteks 20-aastaselt.

Aga enne seda ei ole vaja liiga sageli klassikalise muusikaga tegelda, võib näiteks õppida kirjandust, mängida rokkbändis ja teenida elatist džässibaarides. Nüüdseks karjääriredelil järjest kõrgemale tõusev Debargue on öelnud, et tema arvates pole tema tees muusika juurde midagi erilist ja mida sul ongi oma muusikaga öelda, kui sa pole elanud, vaid nelja seina vahel harjutades aega veetnud.

Ooperiteatrid ja kontserdimajad on läbi aegade olnud ühed linnade kaunimad ehitised ja nii on see ka tänapäeval. Siit ei saa välja lugeda huvi vähenemist klassika vastu. Vanade ja väärikate, kullas ja punases sametis säravate ooperi- ja kontserdimajade kõrvale kerkivad uued ja üha fantastilisema arhitektuuriga muusikatemplid.

Tänavu avati gigantne Elbphilharmonie Hamburgis, mille esimesteks helideks Kalev Kuljuse oboesoolo. Aasta tagasi sai valmis Barenboimi Said-Akadeemia Boulezi saal Berliinis. Tasub meenutada ka 2014. aastal valminud efektset Philharmonie de Paris’d. Hiina on täis vägevaid ulmefilmide ufolaevu meenutavaid kontserdimaju.

**

Kui Eesti klassika-aasta kahte sõnasse kokku võtta, siis on need «tihe» ja «stabiilne». Tihe on hea ja stabiilne ka, kuid seal on peidus omad probleemid. Meie kontserdielus võib ühel päeval vahel olla kaks (kui mitte kolm) väärt kontserti. Stabiilsus tähendab ühtlast taset, aga teinekord ka paigalseisu.

2017. aastal elati Eestis läbi juba paar aastat kestnud ooperibuumi seni viljakaimat aastat. Välja tuli kolm ulatuslikku lavateost ja veel mitmeid lugusid lastele Tauno Aintsilt, Andres Lembalt ja Kristo Matsonilt.

Rahvusooper Estonia lavastas noore helilooja Rasmus Puuri «Pilvede värvid», Rein Rannap kirjutas Saaremaa ooperipäevadele «Nurjatu saare». Tartus esietendus Märt-Matis Lille ooper «Tulleminek».

Nii «Nurjatu saar» kui «Pilvede värvid» kutsusid esile poleemikat ja vastakaid arvamusi. Küll ei õnnestunud leida žanrit «Nurjatule saarele» ning hoolimata  publikumenust ei tahtnud muusikateadlased ja kriitikud «Pilvede värvidele» üksmeelselt tunnustust jagada.

«Tulleminek» oma tõsise sõjateema mitmetasandilise käsitlusega inspireeris süvenenud analüüse. Kuna Rahvusooper Estonia võttis Puuri ooperi kaasa ka Soome külalisetendustele, ootasin huviga, millisena näeb seda teost soome kriitika.

Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomat kriitik suhtus uude eesti muusikasse igati leebelt, öeldes, et «Pilvede värvid» on muusikalipäraselt värvikas, lööva rütmiga, laulev ja emotsionaalne. Jah, võib-olla on autor muusikalidest olnud liigagi innustunud.

Muusikateadlane Kerri Kotta defineerib ajakirjas Muusika 12/2017 ooperi üht omadust nii: «Kas ooperis on muusika ülesanne libretot pelgalt illustreerida või seda ka mõtestada? [---] Puuri muusika kahtlemata illustreerib laval toimuvat, kuid pigem tegevuse mõttes ning selles reeglina puudub teine, konteksti laiemalt mõtestav plaan.»

Siin peitubki minu arvates nende vaidlusküsimuste põhiolemus. «Pilvede värvides» ja «Nurjatus saares» seda konteksti laiemalt mõtestavat plaani ei ole, on illustratiivsus. Konteksti laiemalt mõtestav plaan on aga olemas «Tulleminekus».

2017. aastal toimus ka üks oluline ja pika mõjuga sündmus. Eesti muusika- ja teatriakadeemia etteotsa astus uus rektor, pianist Ivari Ilja. Ilja on avarate vaadetega ja suure rahvusvahelise kogemusega tark muusik, kelles on jõudu ja tahet oma plaanid ning kavatsused teoks teha.

Mul oli enne uue õppeaasta algust võimalus temaga vestelda ning ta rõhutas kaht aspekti. Üks neist oli soov, et EMTA loominguliste isiksuste ja õppejõudude arvamused meedias nähtavamaks saaksid. «Meil töötab väga eredaid loovisiksusi, tasemel teoreetikuid, teadlasi ja mõtlejaid. Otsustajad ja kultuuripoliitikud võiksid seda ressurssi ka tegelikult kasutada. Usun, et sellest oleks kasu kõigile.»

Ka EMTA kontserdielu peaks olema ühtne tervik üldise kontserdieluga. Sellele aitaks tõhusalt kaasa uue saalikompleksi valmimine. Muutusi on juba märgata. Saali ehitus algas sel sügisel. Üliõpilastel on põnevalt koostatud kontserdikavu, huvi pakuvad akadeemia noorte õppejõudude esinemised.

Käisin hiljuti kuulamas EMTA uudset «Meistrite nädalat», kui nimekad külalismuusikud esinesid koos meie õppejõududega ja tegid tudengitele meistrikursusi. Ivari Ilja valiti ka Eesti Muusikanõukogu uueks presidendiks. Selle organisatsiooni tegevuse prioriteedina mainis Ilja samuti vajadust veelgi aktiivsemalt kaasa rääkida muusikavaldkonna kultuuripoliitika kujundamisel.

2017. aasta noorte laulu- ja tantsupidu «Mina jään» oli ilus ja hingeminev. Noored pääsesid dirigeerima suuri koore ja said kogemusi. Aasta lõpu poole tuli rõõmusõnum, et kammerkoor Collegium Musicale oma dirigendi Endrik Üksväravaga tõi ka kooriolümpiaks kutsutud EBU koorikonkursilt «Let the Peoples Sing» koju peavõidu.

Ontliku pühapäevariide all on meie koorielus aga muresid küllaga. Näiteks küsimus, kui kauaks jätkub meil koorijuhte või laulvaid noori. Laulupeo eel ilmus Eesti Ekspressis kirjutisi teemal, kus Eesti noored räägivad, miks nad kodumaalt lahkuvad. Põhjuseks on soov leida paremat elu, saada paremat haridust, paremat tööd, paremat palka...  

Eestis võimalused tööks ja heaks palgaks roosilised ei ole. «Ei tahaks sugugi 30-aastasena insulti saada, sest pean Eestis elamise nimel kahel-kolmel töökohal rabama, kuid kahjuks meie noored tihti nii elavad,» ütleb artiklis Anna-Maria Uulma.

Tänavuse Gustav Ernesaksa Fondi peastipendiumi pälvinud koorijuht ja õppejõud Aivar Leštšinski kõneles Klassikaraadio «Deltas» sellest, et ikka veel ei saa rääkida koorijuhi tööst kui ametist, selle eest ei saa väärilist palka ja noored ei tule seda väga umbmäärases staatuses eriala õppima.

«Tagajärg on see, et kaks kolmandikku koorijuhtidest on praegu 60-aastased või vanemad. Kui see tendents jätkub ja midagi ei muutu, siis 2034. aastaks ei ole meil laulukaare all enam lauljaid ja kooride ees dirigente.»

Andekad ja elevust tekitavad soolointerpeedid on tähed, kes muudavad muusikaelu säravaks. Potentsiaali välja paista on mitmel. Tasub silmas pidada viiuldaja Triin Ruubelit, tšellist Theodor Sinki ja vioolamängija Johanna Vahermägit, ka noort muusikapublitsisti Aare Tooli.

Väga lootustandvad on nii mõnedki «Klassikatähtedes» esile tõusnud noored muusikud. Sel aastal olin vaimustuses Marcel Johannes Kitse ja Sten Heinoja esinemistest. Nad on mõlemad artistlikud, intensiivsed ja neil on publikuga väga hea kontakt. Rõõmu teeb pianist Mihkel Polli ühtlane ja sügav areng, tal on tekkinud ka oma küllaltki arvukas publik.

Eesti Interpreetide Liit ja sel aastal eriti hästi läbi mõeldud «Lossimuusika» kontserdisari pingutab meie interpreetide esinemisvõimaluste nimel. Paistab tulevat ka lootustandvaid lauljaid. Neile väga vajalik oli sel aastal Pille Lille muusikafondi korraldatud vabariiklik vokalistide konkurss, kus kerkisid esile Olga Zaitseva, Raiko Raalik, Atlan Karp, Tuuri Dede, Arete Teemets.

Tahaks loota, et rahvusooper neile noortele artistidele ka rollivõimalusi pakub. Võimsa haardega on Pärnus toimuv Klaudia Taevi nimeline konkurss, kuid sealsel väga osavõtjaterohkel rahvusvahelisel võistlusel pole meie lauljad siiani preemiateni jõudnud. 

Kõneldes noortest interpreetidest, unistan sellest, et mõnel neist õnnestuks läbi murda suurtele lavadele. Tuntuseni on jõudnud meie heliloojad ja dirigendid, ka mõned lauljad, kuid instrumentalistid ei ole siiani veel pääsenud tippmänedžmentidesse ja kontserdimajadesse.

Kui vaadata, kuidas ühe või teise maailmas aina rohkem kuulsust võitva noore karjäär on kulgenud, jääb mulje, et peab õppima kas õigete ja mõjuvõimsate õpetajate juures, osalema õigel ajal õigel konkursil või hakkama õigel hetkel silma mõjukale toetajale. Või siis – mis töötab paraku harva – tuleb olla nii erandlik, peavoolust kõrvalekalduv ja isepäine, et paistad silma kui majakas.

On väga oluline, et Eesti Kontsert tõi möödunud hooajal Eestisse mitmeid välisorkestreid ja mitu tippinterpreeti. Saime kuulda Janine Jansenit, prantslasest tipptšellisti Gautier Capuçoni. Eesti muusikaellu väga palju elevust toov Järvi festival lisas kuulsaid nimesid veelgi, viiuldaja Lisa Batiashvili ja pianist Radu Lupu.

Kõik need kuulamiskogemused avardavad mõistmist ja arusaamist ega lase «provintsistuda». Jah, selline oht on, Eesti on liiga väike! Peab suuri kuulama, et vaimustuda ja ettekujutust toita. Siis näeb ka, millisel kohal on suures pildis Eesti.

ERSO-l läheb hästi, kontsertidel on pidevalt täissaalid, rahvusorkestril on püsiv ja arvukas publik, neil on hea reklaam, teavitustöö ja töö noortega. Orkester ise on stabiilne, kuid vähe on tõeliselt säravaid kontserdihetki.

Jälgisin suvisel Järvi muusikafestivalil vaimustusega tänavu 80. sünnipäeva tähistanud Neeme Järvi vaimu püsivat majesteetlikkust. Leelo Kõlar andis 90-aastasena perfektse soolokontserdi ja jätkab aktiivselt muusikapublitsistina. 95-aastane Ester Mägi on elav eeskuju, kelle poole loomingu täiuslikkuses vaadata.

Ükski aasta ei möödu ilma kaotusteta. Maailma muusikaelu valusaim haav, mis ilmselt niipea ei parane, oli epohhi loonud laulja Dmitri Hvorostovski surm kõigest 55-aastasena. Lahkus Veljo Tormis. Tema looming jääb, kuid kaotust ei korva miski. 2017. aasta suur kaotus on ka silmapaistva kooridirigendi ja dirigentide õpetaja Kuno Arengu lahkumine.