Raamist väljas: Kunstiaasta 2017 ehk mida tähendab poliitiline kunst?

2017 algas kaasaegses kunstis suure masendusega. Brexit ja Donald Trumpi valimine USA presidendiks olid 2016. aastal masendanud kunstiavalikkust üle kogu maailma, ning eriti Ameerika kunstnikud seisid nüüd suure küsimuse ees: mida me valesti tegime? Samal ajal tugevnevad Ida-Euroopas rahvuslikult meelestatud, lausa fašistlikeks nimetatud poliitilised jõud ning kusagilt hiilib meie eludesse kliimamuutus, mis niikuinii maailma lõppu kuulutab.

Kõige selle keskel elavad kunst ja kultuur oma tavalist elu: avatakse näituseid, kirjutatakse katalooge, algavad ja lõpevad rahvusvahelised edulood, kutsutakse külla väliskülalisi, kritiseeritakse ja problematiseeritakse. Kuid kunstnikelt kui kõikide vabaduste esindajatelt oodatakse teravnenud ühiskondlikus olukorras justkui midagi tavalisest enamat. Aasta alguses rõhutati rahvusvahelises kunstimeedias eriti palju: kunstnikud, tulge oma mullist välja, kasutage oma häält ja võimu!

Ühest küljest võib ju öelda, et poliitiline kunst on alati olemas olnud, kuid ikkagi tundub, et nüüd tuleks teha midagi täiesti teistmoodi: varasemad tõekspidamised ümber lükata või hoopis unustatu taas üles leida.

Eestis esitleti juuni alguses 2016/2017. aasta inimarengu aruannet, kust jäi kõrva, et praegusel rändeajastul saab aina olulisemaks teiste keelte ja kultuuride tundmine. See viib muidugi suu kõrvuni kõigil humanitaaridel. Viimaks on hakanud raugema lõputuna tundunud vaimustus riikliku IT ja inseneride teemal. Ja seda mitte ainult seoses rändeajastuga, vaid ka tehnoloogilise revolutsiooni eel, mil järjest rohkem lihtsamaid ja tehnilisemaid töid antakse robotitele. Tööturg vajab nüüd üha enam loovaid ning teisi keeli ja kultuure tundvaid inimesi, mitte roboteid.

Tehnika areng on olnud pöörane ja on tekkinud hääled, mis proovivad selle hullumeelsust hallata. Tehnikahullusest rääkiv robotikunst on rahvusvahelisel ja Eesti kunstiväljal endiselt suure au sees: Katja Novitskova esitles masinate valitsetud tulevikumaailma tänavu Eesti paviljonis 57. Veneetsia biennaalil. Kiasma kunstimuuseumis Helsingis on ikka veel avatud õpetlik suurnäitus «ARS’17», kust saab hea ülevaate robotikunsti post-interneti suundadest, alates arvutimängulikest 3D-animatsioonidest kuni katkipekstud telekateni.

Pehmed väärtused võidutsevad

Uus trend, mis sel aastal vallutas kõik suured kunstiüritused, on tegelikult seotud aga hoopis pehmemate teemadega. Teised, seejuures lääne ingliskeelsest maailmast välja jäävad kultuurid olid esile toodud maailma üheks olulisemaks kunstisündmuseks peetud documenta14-l Kasselis ja Ateenas, kus sai näha näiteks inuiti ja saami kunsti. Kohati oli põlisrahvaste kunst midagi sellist, mida nüüdisaegne kunst ei ole pikalt enda omaks pidanud, vaid jätnud etnoloogiamuuseumisse.

Etnonäitust meenutas kõige paremas mõttes ka selle aasta Veneetsia biennaali Christine Maceli kuraatorinäitus. Pehmed väärtused transformeerusid näitusel pehmeteks materjalideks – lõngad, kangad, tikandid, pussakad. Mõistuslikkus vahetus šamaanide, nõidade ja looduse ettearvamatuse vastu. Mõned avaldasid arvamust, et näitus ei olnud üldse poliitiline. Vastupidi – see oligi vastulause praegusele kõvale, neoliberaalsusest sündinud ja rahvuslikkuse kastmes serveeritud fašistlikule maailmakäsitlusele.

Kui tuua Maceli pussakanäituselt paralleele Eestiga, siis võiks mainida näiteks Merike Estnat või Eva Mustoneni. Estna näitas koos kunstnik Ana Cardosoga valminud vaipu kevadel Temnikova ja Kasela galeriis näitusel «The seed can be initialized randomly II», kus vaipadesse on käsitsi kootud sümboleid, mis jutustavad traditsiooniliselt naistele mõeldud kodutöödest ja seavad ühtlasi küsimuse alla ajalooliselt naiste kunstiks peetud käsitöö ja kunstidest kõrgeimaks peetud meestekeskse maalikunsti jõuvahekordi.

Eva Mustonen esines suvel Tartu Kunstimajas vaimuka näitusega «Teemantmaja», kus ta mängis sümpaatse huumoriga erinevate köögimasinate, koristusharjade ja muude pussakatega. Ja muidugi ei saa mainimata jätta Rebeka Põldsami kureeritud Anu Põdra näitust «Haprus on vaprus» Kumus, kus hoolimine, haavatavus ja armastus kuulutati Eesti kunstiklassiku Anu Põdra ja rahvusvaheliste naiskunstnike dialoogis kõige kõvemateks väärtusteks maailmas.

Moekunst Trumpi vastu

Erinevatest kunstivaldkondadest on Trumpiga huvitavalt vastandunud moekunst ning mitte ainult alternatiivsed disainerid, vaid ka moemaailma suurimad nimed. Briti disainer JW Anderson ladus oma 2017. aasta sügistalve kollektsiooniks riietele kihte villast ja kudumitest, mis tekitavad sooja ja hooliva tunde – disainer seletas seda ise kui katset kaitsta inimesi nüüdismaailma julmuse eest.

Legendaarne Vogue’i moekriitik Suzy Menkes kirjeldas USA moekunstnik Jeremy Scotti kollektsiooni Moschino moemajale kui vastulauset Trumpi ajastule, kus värvilised ja jaburate elukatega riided kannavad kirju nagu «Sex is cute», ning leidis, et niisugused rõõmu ja vabadust väljendavad väljaütlemised on uues Ameerikas varsti otsekui ohustatud liigid.

Järgmise aasta kevadkollektsioonideks on mitmed kõrgmoe disainerid teinud hommage’i selle aasta hittsarjale «Handmaid’s Tale», mis võitis terve hulga Emmysid ning jutustab tulevikudüstoopiast, kus ülikonservatiivses diktatuuririigis on viljakad naised rakendatud sünnitusmasinatena peremeeste klassi teenistusse. Sarjast tuntud sügavaid tanusid, puna-valget värvigammat ja keepe on oma kevadkollektsioonis kasutanud sellised kuulsad nimed, nagu Vera Wang, Preen by Thornton Bregazzi, The Row ja teised. Kiirmoebrändid turustavad feminismi girlpower’i särkidega ja mitmed Ameerika kaubamajad on korjanud müügilt Ivanka Trumpi firma riided.

Tallinna moenädalal üldiselt nii poliitilist moodi ei näe, pigem tulevad sõnumiga kollektsioonid neilt moekunstnikelt, kes mõtestavad oma loomingut osaliselt nüüdisaegse kunsti valdkonnas. Moekunstnik Laivi astus üles kõigepealt koos Mihkel Maripuuga Hobusepea galeriis, kus näitas moe ja maalikunsti kokkupuutel sündinud süngeid, düstoopiat kuulutavaid teoseid. Hiljem astus ta üles ühekordse aktsiooniga ARSi projektiruumis, kus esitles oma kollektsiooni, mis viitas ka Veneetsia biennaali võidupaviljoni autori Anne Imhofi stiilis rõõmutule nüüdisajale. Disainer ja kunstnik Sandra Kosorotova näitas mais HOP galeriis näitusel «Krooniline ajutisus» poliitiliste sõnumitega kaelarätte, mida saaks ühtlasi kasutada meeleavalduse võitluslippudena.

Kunstiväli jõudis Time’i kaanele

Meeleavaldused ongi ilmselt 2017. aasta üks märksõnu. Paljud inimesed – sealjuures kunstnikud, kuraatorid, disainerid, nõiad, superstaarid ja näitlejad – on mõistnud, mida tegelikult tähendab võimupositsioon ning oma hääle kasutamine muutuste algatamiseks. See ei pea juhtuma tänavatel, vaid võib toimuda ka näitusesaalis, konverentsil, moelaval või naisteajakirjas.

Üks paremaid näiteid on kahtlemata ahistamisvastane teemaviide #metoo ja ajakirja Time aasta inimene – kes ei olnudki tänavu üks inimene, vaid kümned tuhanded naised, kes olid julguse kokku võtnud ja avalikult rääkinud kogetud ahistamisest. Ka väike kunstiväli oli pildil, sest üks Time’i ajakirja «kaanetüdrukutest» oli New Yorgi kuraator Amanda Schmitt, kes kaebas kohtusse oma endise ülemuse, väga mõjuka kunstiajakirja ArtForum endise väljaandja Knight Landesmani.

Sellest omakorda tõukus rahvusvaheliste kuraatorite ja kunstnike avalik kiri «We are not surprised», mis kogus üle 20 000 allkirja kunstitegelastelt üle kogu maailma. «Võimu kuritarvitamine ei üllata meid,» kõlas avaliku kirja peamine sõnum. Ilmselgelt ei üllata see kedagi, aga ikkagi on tähelepanuväärne, et nad otsustasid kirja kirjutada ja sõnumi kuuldavaks teha. Ega tõesti ei üllata enam ka natsipartei pääsemine Saksamaa parlamenti, Trumpi lõputu rumalus – või vana hea Venemaa, kus ilmselgelt aktsiooni #metoo keegi tõsiselt võtta ei püüdnudki. See aga ei tähenda, et ahistamine olekski uus normaalsus, millega ei peaks võitlema.

Detsembri alguses käis Eestis Martha Kirszenbaum, prantsuse kuraator Los Angelesest, kes oli üks «Not surprised» kirja algatajatest. Kuigi ta on aktivistina alustanud kunstitöötajate võrdse kohtlemise eest seisvat avalikku kirja ning vedanud projektiruumi, näeb ta ikkagi oma hääle kasutamise meediumina peamiselt näitust, kuna on kuraator.

Tema töö on tuua kokku kunstnike loomingut ja inimesi, mõtestada meie aega kunsti kaudu. Valmisolek midagi öelda või teha ei pea tähendama, et kunstnikud loobuvad kunstist ja kandideerivad poliitikasse või hakkavad Postimehe arvamusportaali artikleid vorpima. Kunsti ülesanne ongi tihti öelda hoopis teises keeles ja ümber nurga, aga seda tabavamalt.