Popmuusika-aasta 2017 – masinlikus suus kasvab üks lill

Popmuusika-aastat kokku võttes ronis välja üks kesksem metafoor. Selles ei ole midagi erakordset, kuid ilmselt on seda paratamatumat ehk masin või masinad. Aasta paremaid plaate nii objektiivses kui ka subjektiivses mõttes läbi hekseldades hakkas selguma tõsiasi, et enamik kannab endas mingisugust masinlikku tunnetust, olgu see siis põrandapealsem või põrandaalusem muusika. 

Tehnika ikka areneb, võiks vanainimeselikult tõdeda. Ning häid plaate on palju tehtud – rohkem, kui oleksin arvanud –, jõudsin artiklit ette valmistades neist tähtsamaid üle kuulates järeldusele. Ülevaade ei sisalda küll kõike olulist, mida aasta andis, aga mõningase läbilõike see teeb.

Müügi mõttes oli kõige edukam plaat Taylor Swifti novembris ilmunud «Reputation», mida avanädalal müüdi kaks miljonit koopiat, palju rohkem kui tema eelmist ja väga kuulsat plaati «1989» (2014). Täielikku numbristatistikat veel võtta ei ole, jäägem siis lootma, et mu väide ei osutu valeks.

Swifti uus plaat räägib meile ka sellest, kui raske on kuulus olla, seda helikandjat on nimetatud tema täiskasvamise plaadiks – see on isiklikum, valulikum ja viitab rohkem «pärisasjadele» (seks, alkohol, must südametunnistus, hämarad tundealad jne). Nii optimaalselt hügieeniline ja pop-perfektne teos kui «1989» see pole, kuid pompoosse masinlikkuse tung avaldub selle võrra kohati isegi võimsamalt. Ühtegi Grammy nominatsiooni Taylor selle plaadi eest ei saanud.

Enamiku aastalõpu edetabeleid on pannud kinni räppar Kendrick Lamari neljas stuudioalbum «DAMN» ja ma ei suuda sellele vastu vaielda. Lamar on endale külge saanud geeniuse kuvandi ja «DAMN» suudab seda hoida ja kinnistada. Tundub, et inimestel on vaja absoluute ning Kendrick seda fantaasiat võimaldab. Ka minevat Kendrick Lamari muusika korda neile, kes muidu hip-hopi väga ei kannata. Nendelegi on ta loonud mingisuguse autentsusele pretendeeriva äratundmise.

Üks Kendrick Lamari iidoleid on Tupac Shakur, kes olevat teda kunagi lausa tondina külastanud. Kui Tupaci poeediimago sisaldas Shakespeare’i-huvi kõrvale paha poissi, kurjategijat ja Musti Pantreid, siis Kendrick on läbinisti heade poolel, Mustad Pantrid vist küll meeldivad tallegi.

Ta on terav nii sotsiaalsuselt, enesereflektsioonilt kui ka südametunnistuselt pluss muidugi selles kõige olulisemas plaanis – esteetilises. «DAMN» on filigraanne ja liigub sammuga, mis üllatab algusest lõpuni. Tegu on sissepoole pööratuma ja isegi tihkema plaadiga, kui näiteks tema kahe aasta tagune ja pigem sotsiaalne «To Pimp A Butterfly».

«DAMNi» täpsus on masinlik, emotsioonid inimlikud ja interjöör küberdeelne. Pakutav pala on isegi liiga rikkalik ja nõuab täiel määral aega. Aga see on niikuinii üks paremaid võimalikke aegu, mida üks inimene saab kellelegi või millelegi anda.

Mainitud Taylor Swifti plaadi ühes loos teeb kaasa ka Atlanta räppar Future, kõige aktuaalsema räpistiili trap’i ilmselt kõige prominentsem esindaja. Ta ilmus kevadel lagedale kahe plaadiga, üks neist omanimeline ja teine «Hndrxx».

Olen tema kohta kirjutanud nii: «See on täissünteetiline uue aja ja uue inimese muusika, mis tundub mulle isegi nii uue inimese muusika, et on sellisena natuke hirmutav. Inimese, kes on tehnoloogiliste liidestega võrkudesse ühendatud. Masinatega üheks saamise muusika.

Future oli ka tüüp, kes tegi viguri nimega Auto-Tune jälle lahedaks, on öeldud. Future Auto-Tune’ist läbi lastud ja selles erinevaid masinaks saamise olekuid läbiv poolräppiv, pool-laulev hääl meenutab ühtlasi ka Instagrami ja selle filtreid, seda võimalust oma visuaalset kujutist lõputult meikida ja täiustada. Taas kord kohtadesse ja olekutesse, kus hakkab juba hirmus.»

Kui Kendrick Lamaril on soov meile midagi öelda ja õnneks nii, et ta suudab seda soovi kunstilises mõttes tulemuslikult kommunikeerida, siis Future ei taha öelda suurt muud, kui et tal on hea olla, isegi siis, kui nii hea pole ning meilgi on sellepärast hea, et tal on hea. Kuigi ega tema vokaalist tähenduse mõttes suurt aru ei saa ja pole vist ka väga vaja.

Kõige olulisem trap’i-plaat ja ühtlasi üks olulisemaid tänavusi plaate on Future kaasosariiklaste Migose «Culture». Futurest räägitu käib paljuski ka Migose kohta, nii et ei hakka seda kordama. Kui, siis võib-olla seda, et Migos tundub oma nurgelises ükskõiksuses veel rohkem tulevik-on-siinsamas kui Future. Muusika, mis kõlab hästi ka telefonis ja tahvelarvutis. Ei tea, kas seda muusikat üldse füüsilisel kandjal osta saabki?

Minu selle aasta lemmik on New Yorgi kollaažimeistri Chino Amobi plaat «Paradiso», mida hindas kõige kõrgemalt ka elitaarse muusikasõbra lemmikajakiri the Wire. Paradiso lõikab ja kleebib kokku afroameerika või isegi pigem Musta Atlandi elektroonilise muusika traditsioone ja euroopalikku mürast avangardi.

Tulemuseks on sedasorti pingestatus, mis võib oma info ülekülluses süsteemid kokku jooksutada ja eks autor seda ka tahab. Selline jutt võib kõlada natuke liiga teoreetilise konstruktsioonina, aga plaat seda pole. Külma pilku tänapäeva elukorraldusele anna, Chino Amobi.

Mitte vähem moodne ja masiliku tunnetusega sina peal on Jaapani esteedi ja helilooja Ryiuchi Sakamoto uus plaat kaheksa-aastase vaheaja järel. Sakamoto pidas vahepeal võitlust kõrivähiga ja kuna elu lõplikkus oli nii teravalt päevakorral, pühitseb ka «async» teatavat ökonoomsust, iga mikroheli ja vaikusekäik on siin arvel, raamitud ja pingestatud. Pidada olema heliriba mõnele kujuteldavale Tarkovski filmile. Peen disain, kus kohtab nii ambienti kui ka nyyd-muusikat. Nii mõnelgi albumi lool on kulla hind.

Sakamotost kaugel ei asu aasta lõpul ilmunud Björki kauamängiv «Utopia». Produtsent on sel jätkuvalt Venezuela queer-elektroonik Arca ja kui «elektroonilisi ripsmeid vaikuse varjudes» võiks seda ka kirjeldada.

Björk on selle utoopia kohta selgituseks öelnud, et meediakanalid tuleb välja lülitada ja minna elama vist koopasse. Omamoodi klišeelik, ent samas paeluv mõte. Björk on omal moel, vähemalt Eestis, ka sedalaadi igava esinduskultuursuse näide, mida endast midagigi arvav inimene võiks justkui teada. Björki «omapärast» on saanud bränd.

Omapärasusega annab suhestuda. Käid kuulad kontserdil omapärase ära, pärast hingad sügavalt sisse ja välja, lähed kõigepealt väikese veini ja snäki, pärast juba muude toimetuste juurde tagasi, neist esimene võib olla ka uni. Björki plaadid kipuvad õnneks olema sellisest fänluse vormist ees. Neile ei saa midagi sellist omistada, või kui, siis ainult vahel.

Mainisin Arcat. Arcalt tuli tänavu ka sooloplaat, mis kannab lihtsat nime «Arca». «Intensiivse sakraal-elektroonika purustavad helid,» ütles ühe arvustuse pealkiri selle kohta. Björk pidada olema suur Arvo Pärdi fänn. Kui Arvo Pärt oleks 28-aastane homoseksuaal Venezuelast, võiks ta kõlada ilmselt küllaltki sarnaselt Arcaga. Selles muusikas on katedraale, mis sest, et digitaalseid. Ja selles muusikas on kindlasti suhestumist katoliikluse ja patu mõistega.

Popmuusika-aasta kokkuvõtte läbivamaks teemaks pidid olema masinad. Trad.Attack! ja nende plaat «Kullakarva» on saanud palju kõikvõimalikku tähelepanu – ja õigustatult. Isegi The Guardian kirjutas ja kiitis. Ka on nad vist terve Euroopa tänavu kontserte andes läbi sõitnud. Nende varasema loomingu puhul on mainitud võimet tuua diskokera pärimusmuusika aita, «Kullakarva» teostab ennast pigem rock-tunnetuse või isegi psühhedeelse rock’i tunnetuse kaudu.

Plaadi viimane, kümneminutiline nimilugu kõlab üsna palju nagu California legendaarne ookeani-rock-bänd Janes Addiction oma hõljuvamatel hetkedel. Lugu, mis heegeldab ennast unenägudesse, mida saab näha avasilmi.

Genka nimega seostame kaht väljapaistvat saavutust tänavuses Eesti muusikas. Kõigepealt ilmus talt koos Paul Ojaga «Mixtape nr.1- Legendaarne». Meistrid näitavad seal, et nad on meistrid, nii üks kui ka teine. Mitmekesine ja tundub, et väga lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt sündinud plaat.

Eestis ju liiga palju häid räppareid pole, enamasti kõlab eesti keel räppides kohmakalt ja maaka moodi, aga Genka suudab kuidagi teisiti. Pluss – ta teab sõnu, mida näiteks mina ei tea ja tänu sellele saab kuulaja ka targemaks. Üks mu tänavusi lemmiklugusid, «Pelmeenipizza», asub seal. Žanriliselt jazz-punk.

Koos Põhjamaade Hirmuga, kes on aastaid olnud Eesti kosmose või abstraktse räpi põhimehi, said nad valmis mitu aastat lubatud ja oodatud 12EEK Monkey plaadi «Xibalba Spa».  «Xibalba Spast» võib rääkida kui magalarajoonide tolmust ja kosmoloogiast, imelikesse ja salapärastesse müütidesse ja religioossetesse tunnetustesse kaevumisest ja natukeseks ajaks nende kaudu hingamisest. Äkki on seegi pärimusmuusika?

Marten Kuningas on bassimees Peedu Kassi, kitarrist Raul Ojamaaga ja trummar Kristjan Kallasega pannud kokku bändi Miljardid ja andnud välja plaadi «Kusagil Läänes». Üks tuntud Eesti muusikaprodutsent ütles mulle kord, et Marten Kuningas on poeet. Seda ta on. «Kusagil Läänes» on parimatel hetkedel kõige väiksemate ja vaiksemate hingetõmmeteni läbitunnetatud valge mehe soul-sensuaalsus. Väga füüsiline muusika. Plaadi teises pooles füüsilisus kahaneb ja toimub ühtlasi ka järeleandmine enda poolt varem kehtestatud standarditele.

Üks mu enam kuulatud plaate lõppeval aastal on Djerro «Aye Candiez». Djerro siis kuulus DJ ja muusikamees Erkki Tero, kes eri nimede all juba mitu aastakümmet kohalikku underground-muusikat paremaks teinud («3Pead» tuntuim tema osalusega bänd.)

Millegipärast on tänavu istunud muusika, kus on vähe biite, aga palju kurjemat ja tumedamat sorti ambientset ringihiilimist. Konsistents aga olgu keemiline. Kohatunnetus on sellel plaadil oluline ja koht, kus tegevus toimub, peaks olema pigem öine ja ilmselt imaginaarne Tallinn – seal leidub busse, trolle, nurgataguseid, valgustatud aknaid ja valgustamata aknaid, urinaid, särinaid ja kõma, palju keemiat ja natuke ka biiti. Djerro on parimas mõttes professionaal – ta teab, mida tahab ja kuidas seda saada.

Head Detroiti stiilis motoorset ja analoogvahenditega tehtud deep house’i pole kunagi maailmas liiga palju. Tartu mees Neuronphase, kodanikunimega Anti Aaver (oli üks Tartu 90-ndate legendaarsest dj-nelikust Neuronphase) andis novembris välja albumi «212», mille juurtest vaatab vastu kaks märksõna – Detroit (Moodymann, Marcellus Pittmann jne) ja eestlane Ajukaja.

Neuronphase’i masinamuusika on toores ja hot, kohati sirgjoonelisem ja kohati käänulisem, kohati fankim ja kohati sügavam. Sellist muusikat tahan ma kuulda tantsupõrandal, sest see viib mõistuse peast ja pühib kõik enda eest. Tahaks ju ka öelda, et omamoodi vaatab see plaat 90-ndatesse, aga pole kindel, kas sellisel väitel meie ajalise kuhtumise ajastul suuremat tähtsust oleks.

Üha vähem kostab popmuusika iseloomustamist viisil polekski-nagu-Eestis-tehtud. Hinnanguid eestlusele kui kunstilisele invaliidsusele tänapäeval enam väga ei kohta, ometi mõtlesin niimoodi kui kuulsin esimest korda Paide bändi Nevesis uut plaati.

Rock-muusika olukord on üldiselt vilets, kuid kui tuleb hea plaat, siis on rõõm ja väärtus ehk suuremgi veel. Nevesis asub omadega seal 90-ndate grunge (muretum versioon Alice In Chainsist või Afghan Whigsist) ja mõne Josh Homme’iga seotud kõrberockiprojekti kokkupuutekohas.

Selles on tolmu ja lõtvust ja päikesepleegitust ja hoogu ja natuke rasvaseid juukseid, selles on «meid väga ei huvita» suhtumist. Lugesin millalgi uudist, et Eesti esirokkariks peetavat Tanel Padarit olla kahtlustatud Karl-Erik Taukari plagieerimises. F...that Shit, mõtlesin. Oleks siis kahtlustatud Nevesise plagieerimises, oleks ehk ka rokenroll ja kastanite tulest välja toomine.

Tagasi üles