/nginx/o/2017/11/10/7300709t1hb8a2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/04/08/5242055t1hd13b.jpg)
«Jätka-jätka, kallikene, peaasi et sul endal keset seda vihkamist mõnus olla on,» kirjutas Mart Normet eelmise Eesti Laulu ajal Facebooki lõime vastuseks mu sisulisele kriitikale Eesti Laulu arengute asjus ning eemaldas mu oma semunimekirjast.
Mart Niineste: mina võitsin tänavuse Eesti Laulu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siiani polnud ma täheldanud naerusuise nimekaimu juures keskmise lumehelbekese iseloomu ega käitumisjooni. Et parajasti koitis ka mu järjekordse Sirbi kolumni tähtaeg, vormistasin oma nurinad arvamuslooks «Mis juhtus Eesti Lauluga?».
Kui kuulutati välja tänavune konkurss koos muudatustega mängureeglites, sain irvitada ning imestada omajagu. Ära sa märgi - kultuurikriitikal on siiski loomemajandusliku vaimuverepilastuse tingimustes maailma parandav jõud.
Kirjutasin: «Ma ei ole vandenõuteoreetik. Olen olnud ise Heidy Purga kutsel mõned aastad su poolfinaalide žüriis ja teistegi muusikavõistluste hindajate seas. Need mängud on ausad, ma tean. Kuid ma tean ka väga hästi, et kaader otsustab kõik. Just selle pärast, mu kallis «Eesti laul», kõlabki su nägu tänavu näotult. Vaatan žüriid ja nendin, et peale raadio-tapeedi ei saanudki nad indiviidide valiku summana muud välja valida.»
EL2017 konkursi demovooru žüriis osales kokku üksteist peeruhõngulist liiget, kellest vaid kolme kultuuritaust koos ametispetsiifikaga ulatus peavoolust sügavamale. EL2018 laule valis viisteist inimest, lisaks viis lauluvõistluse toimetuse esindajat. Põhižüriisse olid lisandunud muuhulgas Müürilehe muusikatoimetaja Mariliis Mõttus, jazzmuusik Mingo Rajandi ja kaasaja hipsteripopi ning Jim Morrissoni fännist Delfi Publiku ajakirjanik Jaane Tomps.
Võrreldes mullusega on tänavuses žüriis esindatud laiem vanuste, kultuuritaustade-ametispetiifikate spekter ning osaleb rohkem naisi. Kirjutasin veel: «Ma ei näinud ega kuulnud siin enam midagi värsket ega uut, vaid ainult vana. Ma räägin tööstuslikul põhimõttel loodavast produtsendimuusikast ja projektikoosseisudest. Sa pakud muusikat, mille kohta tegi hispaanlase Joan Serrà juhitud uurimisrühm juba 2012. aastal kindlaks, et see on viimasel kuuekümnel aastal muutunud järjest üksluisemaks ja sisutumaks. Just demovooru žürii käes on haamer klaaslae purustamiseks, kuid ka naelad ja lauad kastide ehitamiseks. Ma tean, et Frankie Animali esimene hea laul ja ühe meie omanäolisema artisti Chungini ansambel St. Cheatersburg jäid lati alla.»
Sel aastal teatas Mart Normet: «Toimetus valib muusikalist mitmekesisust arvestades välja need viis laulu, mis rikastavad üldpilti.» Lisan, et toimetuse koosseisu kuulub nüüd lisaks tublidele teletöötajatele ka Eesti pädevaim sub- ja popkultuurispetsialist Ingrid Kohtla.
Kirjutasin: «Sidudes endaga Music Estonia laulukirjutajate laagri, vabastades seal olnud autorid kolme laulu piirangust, töötad sa vastu võrdsete võimaluste põhimõttele. Miks peab keegi saama eelise sellepärast, et käis kusagil laule kirjutamas? Mäletan, et su eelkäijat vedanud Juhan Paadam eraldas oma viimastel aastatel kohti kutsutud autoritele. Sina õnneks nii avalik kamba-kraat pole, kuid liigud tasapisi selles suunas vaimuverepilastust soosides.»
Tänavusest reglemendist on kadunud igasugused viited Music Estonia laulukirjutajate laagrile. Rääkimata, et nii-öelda Mart Normeti laululapseks olemine annaks autorile eelise.
Kusjuures peale minu on laulukirjutuslaagri välja naernud intervjuus ERR-ile ka autoriloomingu autoriteet Vaiko Eplik: «Mind kutsuti ka sinna nii-öelda «akadeemiasse», aga kui ma lugesin, mismoodi nad seal töötavad, siis mul hakkas õudne. See on vale arusaam sellest, mis popmuusika on, ning see on vale viis seda teha. Samas ei ole see ka ainult meie probleem, vaid niiviisi ilma isikliku ambitsioonita tehakse kogu maailmas liiga palju popmuusikat.»
Ja kuigi ma erinevalt mullusest ei viinud konkursile ühtegi enda laulu, olen ma tänavuse Eesti Laulu juba võitnud. Kuid Niineste versus Normet kaasuse õppetund on siiski põhimõtteline. Edukate kultuurikorraldajate peapööritus edusammudest on inimlikult mõistetav, kuid kultuurikorraldus ja kultuurikriitika käivad siiski käsikäes.
Kriitiku eemärk pole kedagi ega midagi vihata, vaid korraldatut kontekstis kriitiliselt mõtestada, olla kultuurimaastikul, kus korraldaja on poliitik, õiguskantsleri või riigikontrolöri rollis. Teinekord aitab fopaad vältida kriitiku õigeaegne kaasamine korraldusse. «Kuu-laa,» nagu laulis juba Ott Lepland.