Juurikas: eestlaste pidusööming Strasbourgis

Seapraad õunakastmega.

FOTO: Britt Paju

Euroopa haige mees annab uuemat teadust eestlaste söömakommetest kauges Strassburgi linnas. 

Eestlaste pidusööming Strasbourgis

Wäljamaalt kuulukse sõnumeid, et auväärses Strassburgi linnas olla neil päevil suur eestlaste kokkutulemine aset leidnud, mille käigus hulganisti sealiha, kartuleid ja hapukapsaid piduliste kõhus oma otsa leidnud. Aga nigu eesti paremate poegade seas kombeks, peetud sääl pidulauas ka ilosaid isamaa-kõnesid, milledest iseäranis kaunisti olla kõlanud Tarandi Indreku targad mõtted, kes annud vahvaste nina pihta mitmetele kaasmaalastele, kes oma töös mitte usinad ja virgad ei ole, ega mitte seda suurt usaldust ei vääri mida hääd Euroopa härrad nii lahkeste on rumalatele maa-inimestele usaldanud, kes alles hiljaaegu ilma püksata ja meelemõistuseta metsas ringi jooksivad ja vene-iivani karjapilli järele oma elu seadsid patusel ja jumalakartmata moel.

Iseäranes suure meelepahaga on pidanud Tarandi Indrek vaatama seda susserit ja vusserit, mis säherduste meeste nigu Kaselo Henri ja Siili Jörgeni laiskuse pärast on toimunud. Kuigi nemad mõlemad kenaste ilma hullemate vigadeta lugeda ja kirjutada mõistavad, ei ole neil mitte seda õiget usinust ja agarust, mis nende ametis vaja läheks, mille auväärt euroopa härrad on nende kätte usaldanud lahkesti.

Seesinane tuline patu-nahutuse jutlus olla mitmetele wäljamaa inimestele arvamise jätnud, nigo oleks eestlased sääl prallel kõva viina-auru ja õlleuima all viibinud elik laksu-all olnud. Säherdusest arvamisest on kohe näha, et eurooplased mitte meie inimesi õigesti ei tunne ja üpris väga eksiteel on!

Teadjama mõõdupuu järele vaadatuna oli seesinane istumine üks iseäraliselt kõrge kultuuri ja hää kasvatuse ja peene käitumise näidis, mille tark Tarandi Indrek mõistis teistele anda – hääks eeskujuks kogu rahvale ja iseäranis nooremale põlvele! Ja kindel võib olla, et selsinasel peol mitte napsu ei antud, sest et kõigil meestel püksid kindlalt jala otsas püsisid ega ole sääl mitte ükski piduline toidulaua pääle roojanud, ega ole sääl ka naesterahvastel mitte tagumikkusid näpistatud üleliia – nii et võib käsi Piibli pääl vanduda, et see üks karske ja vaga koos-istumine oli, justkui tütarlaste pühapäevakooli palvetund!

Tõehetk ka!

«Kust mina seda siit Strasbourgist tean.»

Andrus Ansip

Loe ka neid

Tagasi üles