Mart Juure viimane kohtumine perearstiga

FOTO: Peeter Langovits

Miks kolis dr Marakann Austraaliasse? Lugege ja saate teada. 

Eesti kliimas on lihtne haigeks jääda. Kord puhub jäine tuul sulle näkku, kord sajab krae vahele külma vett, kord saavad jalad märjaks – ja vaevledki tõve küüsis.

Õnneks on olemas perearst ja perearsti vastuvõtule ma oma sammud seadsingi.

«Jälle teie?» imestas doktor Marakann ega ilmutanud vähimatki märki vastuvõtlikkusest ja kaastundest, mida meditsiinitöötaja haiget inimest nähes ilmutama peaks.

Enda arust ei käi ma perearsti juures kuigi sageli. Ainult siis, kui tekib tungiv vajadus. Ma tean, et perearsti abi vajajaid on palju. Ei ole kena koormata doktorit tühiste kaebustega, röövides hinnalist aega, mis on vajalik tõsiste juhtumitega tegelemiseks.

Või arvab doktor Marakann, et mulle õudselt meeldib tema vastuvõtul käia? Noh, tegelikult meeldibki. Isegi väga meeldib! Visiit perearsti juurde pakub meeldivat vaheldust igavale argipäevale. Hea on teada, et leidub keegi, kes peab sinu kaebused kannatlikult ära kuulama ja ei saa sinu suud lukku panna, sind uksest välja visata, sulle koeri kallale ajada ja politseid kutsuda.

«Mille üle lugupeetud kultuuriajakirjanik seekord kaebab?» küsis doktor Marakann ilmega, nagu oleks sidrunit hammustanud.

Ma ei lasknud ennast perearsti grimassist heidutada. Olen aastate jooksul tema miimikat põhjalikult tundma õppinud. Ohtlikuks muutub doktor Marakann alles siis, kui ta lõrisema hakkab ja hambad paljastab.

Rääkisin perearstile oma mure ära, kõik valud ja vaevad ladusin letti, ei jätnud midagi saladuseks siin paepealsel rannamaal. Doktor kuulas, vangutas pead ja kirjutas pikema jututa digiretsepti.

«Üks tablett kolm korda päevas. See on efektiivne ravim. Aitab kindlasti. Kui teete kuuri korralikult läbi, siis pole teil enam kunagi arsti juurde asja.»

Ostsin rohu apteegist välja ja seadsin sammud kodu poole. Tänavanurgal kohtasin sõber Vollit, kes peab teatrikriitiku rasket ametit. Sul peavad olema kiired jalad, et jõuaksid verejanuliste teatraalide eest ära joosta, kui nad sind tänuavaldustega lämmatada üritavad.

«Mis teatrimaastikul uudist? Mida täna õhtul Linnateatris mängitakse?» küsisin mina.

«Tšehhovit,» vastas Volli.

«Aga Draamateatris?»

«Tšehhovit.»

«Nukus?»

«Tšehhovit.»

«No-teatris?»

«Tšehhovit.»

«Vene teatris?»

«Tšehhovit.»

«Ära tule ütlema, et VAT-teatris kah Tšehhovit mängitakse!»

«Vat ütlen küll!» naeris Volli. Tegin jõulise katse üksluiseks muutunud vestluse lõpetamiseks:

«Mida Theatrumis mängitakse?»

«Theatrum mängib Tshehhovit. Neil lihtsalt ei ole š-tähte,» seletas sõber ja tegi ettepaneku Käpa kõrtsist läbi astuda.

Mina ütlesin, et kui läbi astuda, siis ainult korraks. Aga Volli arvas, et julge algus on pool lõppu ja toonitas, et kes šampust ei joo, see riskib.

Käpa kõrtsis käis tavaline melu, ei teadnud keegi, mis on mure, mis on valu.

«Mida teile?» küsis kõrtsmik.

«Piimaga kohv,» vastasin mina.

«Ja teile?»

«Koomaga pihv,» tellis Volli.

Sealsamas leti ääres arutasid Lollide Klubi liikmed maailma asju.

«Kes praegu metsas võimul on?»

«Siili hunta.»

«Kes ajab valget puru merelainetesse?»

«See on kõõmvaal.»

«Kes on kutsutud ja seatud?»

«Need, kellel pole koera ega siga.»

«Kas see, mis lõhkes, oli pangamull?»

«Ei, see oli mungapall.»

«Kes meid mere ääres täis jootis, muudkui valas ja valas?»

«See oli valaskala.»

Ja hämaras nurgas sosistasid murelikud kunstiteadlased.

«Mul läks pilt eest ära,» kaebas üks.

«Rändnäitustel juhtub seda sageli,» lohutas teine.

Ja keegi noormees kõneles mustasilmsele neiule:

«Armastus on lihtsalt nelja tähega sõna.»

«Võõrkeeleoskus on sul hea, aga matemaatika jätab soovida,» konstateeris mustasilmne ja läks hoopis ühe teise noormehega tantsima.

Ja neli tüsedat meest rääkisid praetaldrikute ja õllekannude taga tõsist juttu:

«Olen märganud, et kehakaalu mõõtmisel tasub kaalu peale astuda korduvalt, kuni kaal näitab soovitud numbreid,» pajatas üks.

«Kaalu tuleb põrandal liigutada ja sättida sobivasse asendisse,» mainis teine.

«Veel üks hea nipp on panna kaal põrandale, mitte vaiba peale,» sedastas kolmas.

«Kõige parem salenemisnipp on kõht sisse tõmmata ja hoida nii, kuni õhk otsa saab,» nentis neljas.

Käpa kõrtsis möödub aeg kiiresti. Märkamatult sai õhtust öö ja ööst hommik. Järgmisel päeval tundsin end värske ja puhanuna, halvast enesetundest polnud märkigi. Rohuvõtmine läks meelest ja meelest läks ka perearst. Alles palju aastaid hiljem kuulsin, et doktor Marakann kolis Austraaliasse ja hakkas kängurukasvatajaks. Tore oleks teda näha ja vanu aegu meenutada. Igatahes, doktor Marakann, kui te neid ridu loete, siis häid jõule teile. Olge terve!

Loe ka neid

Tagasi üles