«Hea kirjandus peaks piire ületama kogu aeg, igal ajastul»

Luuletaja Eda Ahi. Foto: Erakogu

Eda Ahi nõtke, terav ja vormirange luule köitis avalikkuse tähelepanu juba debüütkoguga «Maskiball», mis pälvis 2012. aastal Betti Alveri preemia. Tema luulekeelt on iseloomustatud kui tänapäeval erandlikku ja võrreldud mitme varasema suurpoetessi (eelkõige Betti Alveri ja Doris Kareva) loominguga. Ent kogu oma traditsioonilisuse ning suhtelise vanamoelisuse juures ei mõju Ahi värsid anakronistlikult. Tabasin praegu argitöö asjus Ukrainas resideeriva luuletaja tema vähestel Eesti-päevadel, et vestelda sel kevadel ilmunud viimasest luulekogust «Sadam» ning eesti kirjandus- ja kultuuriruumist laiemalt.

Siinmail olevat suur mure sellega, et meie noored ilma peale ära hajuvad – ka viimane laulu- ja tantsupidu oma loosungiga «Mina jään» põlistas seda. Kuidas sulle tundub, kas füüsiline pärismaisus on enam üldse aktuaalne? Kas jagad seda muret?

Kui ma nüüd päris aus olen, siis lugedes seda loosungit – «Mina jään» –, ma korraks sisemiselt võpatasin ka. Seda võib igatpidi edasi arendada, aga selles tähenduses, et mina jään Eestisse... Ma arvan, et ringirändamine on ainult hea, mitte ainult üksikisiku arengu, vaid ka meie kultuuri õitsengu seisukohast. See on väga põnev, kui inimesed käivad ära ja toovad midagi tagasi, kuigi see pole ju mingi kohustus. Liikumisvabadus on tänapäeval üks inimese põhiõigusi ja see pole riigi või teiste inimeste halvakspanu määrata, kes kuhu ja kuidas ja kui kauaks tahab minna.

Mul on väga häid sõpru, kes elavadki välismaal juba tükk aega ja mõni neist ei kavatse tagasi tulla. Nad on samavõrra eestlased ja hoiavad eesti kultuuri seal samamoodi ülal. Ühtpidi võib ju olla oma kodumaise kultuuri rikastaja selle kaudu, et tood teistest kultuuridest midagi kaasa; teisalt võid olla ka omamoodi kultuurisaadik, viies eesti kultuuri väljapoole. Ja muidugi on palju neid, kes on tagasi tulnud või kavatsevad seda tulevikus teha.

Eda Ahi. Foto: Erakogu

Oled varem öelnud, et eesti keeleruumis on lihtsam kirjutada, see justkui kannab iseenesest. Kui oled pikemalt Eestist ära, tunned sellest ruumist puudust?

Jah, tunnen ikka. Ehk on asi selles, et mulle luuletajana on väga oluline keel kui selline – tihtipeale tekivad mõtteimpulsid mõne teksti kirjutamiseks just keelest enesest. Muidugi vahel võib kannustavalt mõjuda ka mõni võõrkeele omapära, selle võõrus – aga võõrast pole omata. Samuti tundub, et mul on vaja füüsiliselt viibida eestikeelses keskkonnas, et üldse suuta oma tekste vähemalt mingil määral hinnata: kas need üldse kõlbavad kuskile või mitte. Praegu Ukrainas olles olen ka luuletusi kirjutanud, aga kahtlen veelgi enam selles, kas tasub neid teistega trükis jagada.

Sel kevadel ilmus sinu neljas luulekogu, «Sadam». Mis oli selle teose sünniimpulss? Kas luulekogud sünnivad tervikuna või korjad luuletused mingi aja peale kokku?

«Sadam» sündis küll nii, et kogunes lihtsalt hulk tekste, mis minu meelest moodustasid teatava terviku, mille eelmisel suvel ära tundsin. See kokku kogumine ja kaante vahele nii-öelda ära toppimine kõlab võib-olla halvemini, kui õilis nägemus tervikust juba enne tekstide kirjutama hakkamist. Kuid ka ajalooperioodidele anname ju nime tagantjärele, suudame sündmuste laiemat konteksti tajuda tihtipeale alles aja möödudes.

Pealegi olen üsna kaootiline ja impulsiivne kirjutaja – mul oleks raske kujutleda luulekogu nullist «kirjutama hakkamist». Lisaks on päris põnev, kui ei tea ka ise, mis lõpuks välja tuleb – ja kas üldse.

«Sadama» puhul oli üks tekste ühendavaid omadusi teatav segadus või karakterite rohkus, mis niisuguse sadamalinnaga, nagu Tallinn seda on, võiks kaasneda. Eks seal oli ka viiteid muudele sadamalinnadele. Minu jaoks võtab selle raamatu olemuse kokku Piia Ruberi kujundus heitlikult ringi lendavate lindudega.

See on ilmselt üsna vastandlik sellele, mida me tavaliselt mõistame sadama all. Sadam seostub pigem väljenditega «rahusadam» või «abielusadam», rahu ja kindlustundega. Minu jaoks aga on sadamalinn ja sadam pigem rahutu ja kõigele avatud: pidevate kohtumiste-lahkumiste, tohututest emotsioonidest ja kontrastidest laetud koht.

Minagi panin «Sadama» nime esialgu ühte patta su kahe eelmise kogu, «Gravitatsiooni» ja «Julgeolekuga», ning tundus, et seal on hästi palju sellist maandumist või maandatust või maabumist. Ent «Sadamas» oli tõesti silmatorkavat dramaatilisust ja karakteriterohkust, sa nagu katsuksid värssides läbi erinevaid olemisviise. Kuivõrd isiklikult nähtaval sa selles kirevas galeriis oled?

Ma arvan, et olen seda teinud päris palju ka varasemates kogudes ja võib-olla see on mulle kirjutajana omane. Mis see kirjutamine ikka muud on kui üks maailma kaardistamine. Kui proosa teeb seda väga selgelt karakterite kaudu, siis minu arvates on ka luule igati sobilik selleks, et katsuda läbi, tunnetada, kaardistada inimeseksolemise ja maailma nägemise viiside virvarri.

See, kuidas ma neid karaktereid välja mängin enda tekstides, peegeldab seda, kuidas ma ise neid mõistan ja tunnetan. Ma arvan, et on suhteliselt keeruline kirjutada kirjanduslikku teksti, ilma et inimene ise end sinna kuidagi sisse paneks. See on täiesti ilmselge. Autor, kirjanik filtreerib maailma – ja sealhulgas erinevaid karaktereid – ikka läbi iseenda.

Mu meelest poeetiline keel käib alati kokku poeetilise maailmapildiga, ta on kuidagi avaram, intuitiivsem, tajulisem. Kas kirjutades saad vahel mõne kujundi või tabava värsiga iseenda jaoks lahti mõtestatud mingi muidu keerulise teema?

Mulle paistab, et kui on vaja leida millelegi konkreetsele lahendust või lihtsalt näha, kuidas mõnd lahendust keele ja kirjutamise kaudu leitakse, on tihtipeale palju kiirem ja kindlam viis selle kogemiseks millegi tabava lugemine, eriti muidugi luule. Niisuguseid tekste ja autoreid on muidugi palju, aga meenub näiteks Triin Soomets, kelle viimaste kogude tekstides on palju midagi kirjeldatu taolist – keelega mängides pealtnäha juhuslikult leitud lahendusi.

Kindlasti on ka kirjutamine ise kohati vabastav, aga paraku sageli pettumustvalmistav: vahel võib kirjutades viirastuda, et oled järsku midagi ära tabanud, aga pahatihti selgub pärast, et läks hoopis mööda. Kuid aeg-ajalt võivad tekstid tagantjärele üllatada ja näidata, et keel on ikkagi kirjutajast targem. Omaenda tekstidest kaugenedes olen ma vahel märganud mingisuguseid teisi tasandeid, tähendusi, midagi sellist, mida ma teadlikult sinna sisse ei kirjutanud.

Tundubki, et luules on selline võimalusteväli avaram. Ma ise ei luuleta, aga muid tekste kirjutades juhtub ka seda – üritan panna mõtet keelde, aga lõpuks tuleb keeles mingi vorm, mis annab mulle vastuse, ja siis maailm kohandub keelele, mitte keel maailmale.

See meenutab mulle vene formalistide mõtet, et keel on sõnade surnuaed ja luuletaja asi on need kuidagi ellu ärata. Juhuslikult keeleimede otsa komistades tõesti võib leida ootamatuid lahendusi.

Kas meie lõputute vabaduste ajastul on mingeid tabuteemasid, mida pead käsitlema tundlikumalt või end tsenseerides?

Ei. Kuigi on ilmselt väga naiivne arvata, et kirjutamises ei ole mingeid piire, need on paratamatult olemas. Me kõik elame ühiskonnas, mille piirid on meie sees juba nii tugevalt olemas, et seda teadvustamatagi üritame jääda siiapoole piiri. Aga üleüldiselt peaks ilukirjandus küll pürgima nende piiride ületamise-nihutamise poole. Tabuteemasid ilukirjanduses olema ei peaks.

Viimasel ajal on päris palju räägitud transgressiivsest kirjandusest, piire ületavast kirjandusest... nagu see oleks mingisugune tohutult uudne asi, aga tegelikult peaks hea kirjandus ületama piire kogu aeg, igal ajastul. Mitte tingimata ainult temaatilisi, vaid ka näiteks keelelisi piire. Sõnastama just sellele ajale omases keeles uusi ja põliseid küsimusi ja vastuseid. Eks sealt ka levinud mõistmine, et igal ajastul on vaja oma kirjandust.

Võib-olla on eesti kultuuriruumis piiride ületamine raskem, šokeerida on liiga lihtne. Kui meie keeles pole mingit asja kunagi varem olnud, et kuidas nüüd siis nii...

Tõenäoliselt see, et me tunneme nii hästi ära sõna «ilu» sõnas «ilukirjandus», on mõjutanud meie arusaama sellest, milline peaks olema kirjandus. Aga tegelikult ei pea ilukirjandus olema teps mitte ilus.

Võrreldes näiteks teatriga, on kirjandus palju rohkem üksiloomine. On sul kogukonda või mõttekaaslasi kirjanduse ja kirjutamise alal. On see üldse midagi, mida igatsed?

See on selline naljakas asi kirjanduse puhul, et sinu ümber võib olla ka väga palju selliseid autoreid, keda enam füüsiliselt maailmas olemas pole, aga nende tekstid on, ja need moodustavadki ju selle kirjaniku. Sellisel moel mõeldes on igal kirjanikul ümberringi terve seltskond eri ajastutest mõtte- ja vaidluskaaslasi. See ongi kirjanduse võlu. Ka hiljuti taas mõneks ajaks Eestist ära kolides vaatasin, et veel lugemata raamatutega ühes tuleks kaasa mõni vana tuntud kaaslane – nagu pere oleks kaasas.

On sulle oluline põlvkonnakaaslastega rinnastumine, tajud nendega ühendust? Kas on olemas põlvkonnavaim, või on see midagi, mis registreeritakse alles tagantjärele?

Ühendust tajun ikka, ja eks ikka ole õhus see «iga aja isemoodi valu» ja rõõm. Aga ma arvan, et põlvkonnavaimu olemust on selgemini näha alles hiljem... Iseasi on muidugi rühmitused, aga neid on praegu kuidagi vähevõitu. Oled sa mõelnud, miks?

Olen mõelnud, aga pole kuhugi välja jõudnud. Pigem ongi küsimus, kas see on illusioon, et vanasti oli rohkem rühmituslikkust-kogukondlikkust.

Võib-olla internetiajastu on kuidagi seda mõjutanud... Aga oma kaasaegseid loen ma väga hea meelega, eriti luulet. Eesti luule on mulle väga tähtis ja ma üritan sellel ikka silma peal hoida niipalju kui jaksan, ka välismaal ära olles.

Oled sa vormikauni luule näol leidnud enda žanri või võib oodata põikeid proosasse, draamasse?

Kui oled raamatu valmis kirjutanud, on selline tunne, et kõnnid rabedal jääl, üldse ei tea, mis ja kas edasi tuleb. Olen praegu natuke selles faasis oma kirjutamisega, et ei julge hulljulgeid plaane teha. Kirjutamiseks on aega ikka üsna vähe, seda peaks juurde otsima. Tõesti tahaksin ehk rohkem katsetada ja proovida. Teeots on ripakil praegu, tuleb ta üles otsida.

Kuidas meil arvustamise ja tagasisidega on su meelest? On seda piisavalt?

Formaalse kriitikaga on kõik justkui hästi, võib-olla võiks rohkem olla omavahelist, mitteametlikku arutelu. Või võiks mõni luuleõhtu kuulaja või lugeja astuda ligi ja öelda, kuule, see, mida sa kirjutad, on ikka täielik jama... Ka negatiivne tagasiside on äärmiselt tähtis. Isegi kui karmi või väheargumenteeritud kriitika peale midagi öelda ei oska, paneb see ikkagi mõtte liikuma.

Eda Ahi. Foto: Erakogu

***

Eda Ahi

Sündinud 1.02.1990

Luulekogud:

«Maskiball» (2012)

«Gravitatsioon» (2013)

«Julgeolek» (2014)

«Sadam» (2017)