Toss ja löga! Maailmaklassi ulmekas!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Triinu Merese ulmepõnevik «Lihtsad valikud».

FOTO: Raamat

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel sai sel aastal teise koha Triinu Merese ulmepõnevik «Lihtsad valikud». Enamasti kiputakse peenematel auhindamistel žanrikirjandusele viltu vaatama, aga seekord on teos seda kõrget kiitust igati väärt.

Varem lühemaid lugusid avaldanud autori debüütromaan on kirjutatud nii kindla käega, et ei teki küsimustki, kas tegu on ikka päriskirjandusega, ja väga hästi sobib see ühte ritta ka viimastel aastatel laias maailmas ilmunud hittulmega.

Raamatu peategelane Gertrud Omara on uurija-teadur, politseinik kusagil kaugel planeedil, kauges tulevikus, kes on just kinni nabinud mässajate poolele üle jooksnud ning vahepeal palju kurja teinud endise kolleegi ja armsama. Aastatepikkune töö on küll tehtud, aga selgub, et suuremad sekeldused alles algavad. Vastne vang palub tal aidata ja peita oma noort lapseootel naist, valitsevad aristokraadid soovivad aga Omara abi vangist vajalike ülestunnistuste välja meelitamisel või veel parem, tema uue naise üles otsimisel.

Alati on rõõm lugeda tegelaskeskseid raamatuid, kus rõhk pole ainult sündmustikul, vaid kus saavad selgeks ka põhjused, miks kangelased oma loos just selles või teises suunas liiguvad. Minategelasena muutub Omara meile hästi tuttavaks: ta on argikangelane, kes asjaliku ja kindlameelse inimesena oma eluga ikka edasi läheb, kuigi eluraskused teda vahel ka ohkama või suisa karjuma panevad.

Tore on kohata ka autorit, kes lugejat ei alahinda, vaid tolle rõõmsalt pea ees raamatusse viskab. Merese ulmemaailm on uus ja huvitav, aga nõuab tähelepanu, et selle uudsuse sees orienteeruma õppida. Oleks ka kummaline, kui minajutustaja Omara teeks oma igapäevases sisekõnes pause, et arutleda tema jaoks argiste esemete olemuse üle, ja nii ei jää meil muud üle kui loota, et ehk aitab kontekst iga korraga natuke paremini aru saada, mis see rake siin ikka on ja kuidas see sõprusest või armastusest erineb või kuidas näiteks toimib siinne rahasüsteem, kus arvet peetakse tundides, nädalates ja kuudes. Tekib mõistatuse lahendamisega sarnanev hasart, kus lugeja peab kiire vastuse puudumise tõttu raamatumaailma ise endale toimima panema.

Omara mõtete keel on meeldivalt isepärane ja keset eluvaeva ei jää tal ka argihuumor märkamata, otsekõne tonaalsust kohandab ta seevastu vestluspartneri järgi – nagu päris inimene! Klassiühiskonnale omaselt on kasutusel eri keeletasandid, äärmiselt korrektselt rääkivatest aristokraatidest getoelanikeni, kes räägivad lohakat eesti keelt segamini lohaka inglise keelega, mis äratab kohe huvi, kuidas see võimalikus ingliskeelses tõlkes sama ilmekalt kõlada võiks.

Loominguliselt on lähenetud ka vandumisele, sest pole ju põhjust, miks inimesed sajandite vältel ja muutuvates oludes ikka samu vandesõnu peaks tarbima. Tore saksakeelne «Donnerwetter!», mida mu vanaema veel kasutas, tuleb tänapäeval harva ette, ent küllap on «Toss ja löga!» või «Tatt!» steriilses kosmosemaailmas elavale tulevikuinimesele samasuguseks nuhtluseks kaelas kui kole vihm sajandi eest.

Tõesti, igati kiiduväärt raamat ja kiiduväärt auhindajad, kes puhtatõulise ulme peale nina ei kirtsutanud!

***

Triinu Meres

«Lihtsad valikud»

Varrak 2017

272 lk

Tagasi üles