NO99 repertuaar vajab värskendust, aga see pole alus poliitiliseks sekkumiseks

Hetk Ene-Liis Semperi lavastusest «NO33 Hüsteeria», fotol näitlejad Rasmus Kaljujärv, Marika Vaarik, Jörgen Liik ja Eva Koldits. Foto: Ene-Liis Semper

Teater NO99 tegi pärast pettumust valmistanud Eesti 100 sarja lavastust «NO34 Revolutsioon» julge avangu, pannes kahe pika ja vaheajata lavastuse esietenduse – esimene neist, Ene-Liis Semperi «NO33 Hüsteeria» oli kahetunnine, järgnev, Tiit Ojasoo «NO32 Heasoovijad» aga kolmetunnine – ühele õhtule.

Loominguliste riskide võtmine on äge, aga riskidega on ikka nii, et soovitud kasu ehk värske ja võimsa manifesteeriva taastuleku asemel võib tekkida hoopis kahju, milleks kunstniku puhul oleks asjatu, väsitav enesekordus.

Antud juhul oli tõesti kahju, kahju sellest, et teater NO99 panustas mõlema lavastuse näol vanadele tuttavatele kaartidele, mida kõik oleks võinud ennustada (ma oleks võinud isegi lavastusi reklaamivad plakatid ennustusvõistluse käigus ette ära kujundada), aga ka selle pärast, et mulle tundub, et EKRE ühelt poolt ja see Euroopa teatriauhinna žürii teiselt poolt on ajanud teatri NO99 segadusse.

Mõlemad signaalid – nii EKRE viha kui ka Roomas pälvitud Euroopa teatriüldsuse tunnustus – viitavad, et NO99 on ainuõigel teel: välja siirdeühiskonna, kolkastuva idaeuroopluse pimedast p***EST.

Mõlemad signaalid – nii EKRE viha kui ka Roomas pälvitud Euroopa teatriüldsuse tunnustus – viitavad, et NO99 on ainuõigel teel: välja siirdeühiskonna, kolkastuva idaeuroopluse pimedast p**EST.

Ennustatavus on aga kunstis täpselt sama väike edutegur kui jalgpallis. Itaallased ütlevad viimase kohta, et jalgpallis on eduks vaja kolme omadust: tecnica (kõrgel tasemel tehnilised oskused), furbizio (leidlikkus) ja fantasia (kujutlus- ja üllatusvõime). Sama kehtib ka kunstis. Viimased kaks omadust näivad aga teatri NO99 tuumikul hetkel puuduvat.

Teater on end kinni mänginud kitsasse väljendusvahenduslikku nurka ning mulle tundub – ajanud publiku väljakannatamisvõime testimise segi kunstniku autentsusetaotlusega. «Hüsteeria» puhul on näitlejatele antud ülesanne äge ja (vähemalt eesti teatris) pretsedenditu: võimalikult veenvalt – ja see on kuratlikult raske ülesanne – peavad nad hüsteeriliselt naerdes veetma laval katkestusteta (!) kaks tundi, et naeru pugistades ja hetkekski usutavust kaotamata teha seal samal ajal mingeid kunstiliselt tähenduslikke tegusid.

Hetk NO99 uuslavastuse «NO32 Heasoovijad» proovist, fotol Gert Raudsep ja Tiina Tauraite. Foto: Tiit Ojasoo

See on kõik äge ja põnev ja esimene tund etendusest kergesti jälgitav ning nakatav (või võõritav, aga see ka ju hea teatri puhul, mingigi mõju!), aga teiseks tunniks saavad ideed otsa ja selle tunni alguseks on kaameraekraanile üsna oodatult ilmunud Rasmus Kaljujärve paljas tagumik. Ideedevaese tunni kulminatsioon on roosa dildo Marika Variku suus.

Tõsi, teatrilava on demokraatlik institutsioon ja pole õiglane diskrimineerida ühtki seal võbelevat dildot ega tuharat põskede või otsmikuga võrreldes, aga no kurat, mingil hetkel ei raputa enam ükski roppus, vaid hoopis roiutab.

Nii nagu roiutab ka «Heasoovijate» (mis on tõesti heasoovliku sisuga, igati humanistlik lavastus) tunnipikkune intsesti kirjeldus. Jah, ma saan ka siin aru, et Kenderi protsessist jäi vist väheks ja tahaks, et prokurör Pähkel ka teater NO99sse tuleks (tean, et riigiprokurör Evestus käib seal tihti), aga noh, roiutab.

Teater NO99 vajaks repertuaari vaheldust, see ei pea olema ilmtingimata selline uste-komöödia moodi vaheldus, mida nad tegid pärast «Ühtse Eesti Suurkogu», aga publiku hoidmiseks tuleb tal vahel ka puhata lasta.

P.S. Lugesin täna hommikul Eesti Päevalehest intervjuud Jaak Madisoniga, kus teemaks oli mh teatri NO99 rahastamise lõpetamise vajadus. Lugesin seda ja süda läks pahaks. Kuigi olen NO99 praeguse tegevuse suhtes kriitiline, ei tuleks ma selle pealegi, et teatri tegevuse lõpetamist nõuda, eriti veel maailmavaatelistel põhjustel.

Tegemist on ägeda ja unikaalse nähtusega meie kultuuris ja nagu igal loomingulisel organisatsioonil, mis riske võtab, on ka neil omad kriisid (või nende publikul?). Kuidas me selliste intervjuude võimalikkuse ajastusse oleme jõudnud? Mis kasu on vabadusest, kui ise end taolistel avaldustel okupeerida laseme?

Ma saan aru, et EKRE näeb võimalust anti-elitaarset hoiakut võttes konflikti õhutada ja tähelepanu püüda, aga kusagil oli piir, mis on nüüdseks ületatud. Sellised avaldused vajavad sekkumist, mh kaas-riigikogulaste poolt.

Olen kaugel sellest, et Madisoni monstrumiks pidada. Käisin temaga koos nädal aega tagasi Kaitseliidu tiirus püssi laskmas – täitsa normaalne mees tundus. Aga nagu NO99 lavastuse «Heasoovijad» peategelane sedastab: jubedusi saadavad korda täiesti tavalised inimesed ja nad ise ei pruugi arugi saada, mida nad teevad. Keegi peaks seda neile järsku ütlema? Või mis, lugupeetud riigikogu esimees?

ARVUSTUS

«NO33 Hüsteeria»

• Lavastaja Ene-Liis Semper
• Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
• Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik.

«NO32 Heasoovijad»

• Põhineb Jonathan Littelli romaanil «Heasoovijad»
• Instseneerija ja lavastaja Tiit Ojasoo
• Tõlkija Indrek Koff, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, dramaturgid Laur Kaunissaare, Tarmo Jüristo
• Laval Gert Raudsep ja külalisena Tiina Tauraite

Esietendused 22. detsembril

 

Hetk Ene-Liis Semperi lavastusest «NO33 Hüsteeria», fotol näitlejad Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Rea Lest.

Ene-Liis Semper